Filmilist

Nagu te teate, siis erinevad listid ja nimekirjad mulle meeldivad. Otsisin siis, peale eelmise postituse kirjutamist, erinevaid nö Halloweeni filme. Samas täiendan ka oma jõulu filmide kausta.

Seega mõtlesin ma, et jagaks ka, mis head mul siis erinevates kaustades leidub. (Tuleb suht tähestiku järgi, nagu mul kaustas on.)  Ma ei hakka eesti keelseid nimesid panema, sest need on vahepeal nii väärakalt ringi tõlgitud 😀 Lisasin postri ja väikse tutvustuse ka nende kohta.

Ehk siis natuke teistmoodi postitus 🙂

Halloweeni kaust 

 

Pildiotsingu addams family tulemus

The Addams Family (1991)

Naerutav õuduskomöödia räägib rikkast Addamsite perekonnast, kes igatseb oma 25-aasta eest kaduma läinud onu. Kui see ühel kenal päeval välja ilmub, on enam kui kahtlustäratav, kas tegu on ikka õige onu Festeriga, kuigi mees sulandub kummalisse perekonda ideaalselt. Kes haub kurja ja kes tahab selle kummalise perekonna varandust oma küünte vahele saada?

Pildiotsingu addams family values tulemus

Addams Family values(1993) 

Ülinaljaka õudusfilmi teises osas on Addamsite perre juurdekasv tekkimas ning tööle võetakse laitmatu renomeega lapsehoidja Debbie. Näiliselt süütu Debbie püüab aga oma võlude küüsi rikka onu Festeri. Pere teised põngerjad, Pugsley ja Wednesday, saadetakse jalust ära laagrisse, kust viimased püüavad meeleheitlikult jalga lasta, et päevavalgele tuua Debbie kurjad kavatsused…

*Ma mäletan, kui väiksem olin siis Cartoon Networkist tuli nende multikate sari ja see mulle meeldis täiega. Samas olen vb neid filme ka näinud aga ei mäleta. Ma arvan, et ma ei pea pettuma igatahes.

Pildiotsingu beetlejuice tulemus

Beetlejuice (1988)

Adam ja Barbara elavad oma ilusas majas rahulikku elu. Ühel päeval juhtub nendega autoõnnetus, kuid esialgu tundub, et nad pääsesid. Siis aga selgub, et kuigi nad ikka veel oma majas edasi “elavad”, on nad tegelikult surnud. Niigi hull olukord muutub veelgi halvemaks, kui nende maja müüakse yuppie´de perekonnale, kes asuvad seda ümber dekoreerima, ega taipa isegi kummitusi karta. Ainukeseks lootuseks näib olema inimeste väljaajaja Beetle Juice, kuid sellel on nii elavate kui surnutega hoopiski omad plaanid.

Pildiotsingu corpse bride tulemus

Corpse Bride (2005)

19. sajandi Euroopa. Victor (Johnny Depp) on teel kodupoole, et abielluda enda kihlatu Victoria-ga (Emily Watson). Teel paneb ta nalja viluks pulmasõrmuse ühe maas asuva sõrme kujulise oksa külge ning lausub laulatuse viisakusi. Kuid tegelikult see sõrmekujuline oks ongi sõrm, mis kuulub mõrvatud tüdrukule (Helena Bonham Carter). Too sama tüdruk naaseb nüüd maapeale zombina, arvates, et tema ongi nüüd Victoriga ametlikult laulatatud.

 

Pildiotsingu dracula 1979 tulemus

Dracula (1979)

In 1913, the charming, seductive and sinister vampire Count Dracula travels to England in search of an immortal bride.

Seotud kujutis

Frankenweenie (2012)

Noor Victor korraldab teaduseksperimendi, et oma armastatud koer Sparky taas ellu äratada, kuid sellel on tahtmatud, mõnikord koletislikud tagajärjed.

Pildiotsingu goosebumps tulemus

Goosebumps (2015) 

Olles vastumeelne kolima suurlinnast väikelinna, muutub peagi teismelise Zachi meel, kui ta avastab, et tema uue kodu naabriks osutub olema kaunis tüdruk nimega Hannah. Kuid kõige hea taga peitub alati ka midagi ebameeldivat, nii ka antud olukorras, kui Zach saab teada, et tema võluva naabriplika isa on veidralt müstiline R. L. Stine, menuka “Hirmujudinate” raamatusarja autor.

Zach peagi mõistab, et eelnimetatud kirjaniku veidrusel ja salapärasusel on ka põhjus, kuna viimane on oma enda fantaasia vang – koletised, mis on tema raamatud niivõrd kuulsaks teinud, on tegelikult reaalsed ning Stine kaitseb oma lugejaid nende eest, hoides neid koletisi raamatutes lukus.

Kuid kui Zach tahtmatult vabastab need koletised kirjaniku käsikirjadest ja viimased hakkavad linna terroriseerima, peavad Zach, tema sõber Champ, Hannah ja Stine võtma endale ette kohustuse saata need koletised tagasi sinna, kust nad tulid.

 

Pildiotsingu goosebumps 2 tulemus

Goosebumps 2: Haunted Halloween (2018) 

Halloween saab tõelisuseks R.L. Stine’i 400 miljonit eksemplari müünud raamatusarjal põhinevas uhiuues seikluskomöödias, mis on järg 2015. aasta menufilmile.

Filmis “Hirmujudinad 2: kummituslik halloween” saab näha uusi hirmuäratavaid, põnevaid ja naljakaid sündmusi, mis langevad osaks Quinni perele, kuhu kuuluvad abiturient Sarah (Madison Iseman), ta põhikooliõpilasest vend Sonny (Jeremy Ray Taylor) ja nende ema Kathy (Wendi McLendon-Covey). Sonny ja tema koolikaaslane Sam (Caleel Harris) on parimad sõbrad ja lisaks “Rämpsuvennad”, kes koguvad teiste ära visatud kraami. Kuid see töö viib nad kahjuks kokku Slappyga, pahatahtliku rääkiva nukuga avaldamata “Hirmujudinate” raamatust.

Pildiotsingu gremlins movie poster tulemus

Gremlins (1984) 

Leiutaja Randall Peltzer ostab ühelt vanalt hiinlaselt armsa välimusega loomakese ja kingib selle oma pojale sünnipäevaks. Loomakese pidamisel on kolm reeglit, talle ei tohi anda vett, tuleb vältida eredat valgust, eriti päevavalgust ja teda ei tohi toita pärast keskööd. Muidugi saab juhuslikult loomake märjaks ja paljunemise tulemusel tekib veel viis Mogwaid, nii on nende loomakeste nimi. Erinevalt esimesest, on need isendid oluliselt pahaloomulisemad ja pärast kesköist söömist ja kookonitest kasvamist on valmis väikesed koletised kes kogu linna terroriseerima hakkavad. Neel musta huumorisoont omavad loomakesed paljunevad pärast basseinisattumist ja nüüd on linnaelanikud tõsise probleemi ees.

Pildiotsingu gremlins 2 movie poster tulemus

Gremlins 2: The new Batch (1990)

Aastaid tagasi võitles Billy oma kodulinnakeses väikeste koletistega. Nüüd töötab ta ühes suures Manhattani firmas. Kui see firma vana hiinlase elumaja maha lammutab, satub Gizmo nende katselaborisse. Kuid peagi satub ta Billyga kokku, kes teda laboritöötajate eest peidab. Muidugi ei lase ka hädad end kaua oodata: Gizmo saab märjaks ja tekivad juurde üha uued paharetid. Sedakorda saavad paljud neist labori eksperimentaalsete jookide abil erinevaid võimeid ja kogu hoone kubiseb peagi kõikvõimalikest tavalistest ja eriskummalistest paharettidest. Nüüd peab Billy oma sõprade abil vaeva nägema, et elukad enne pimedat hävitada, vastasel korral seisaks Manhattan silmitsi probleemidega, mida pole veel enne nähtud.

Pildiotsingu harry potter saga poster tulemus

Harry Potter (2001-2011)

Ma ei oska siia mingit kindlat kirjeldust panna. Iga filmi juures on erinev lugu, samas kes ei teaks Harry Potterit eks? “Orvust poiss, kes peab vastu hakkama kurjale Voldemortile, kes teda juba korra tappa on tahtnud.” Nii vist? 😀

Pildiotsingu hocus pocus tulemus

Hocus Pocus (1993)

A curious youngster moves to Salem, where he struggles to fit in before awakening a trio of diabolical witches that were executed in the 17th century.

Pildiotsingu little shop of horrors tulemus

Little shop of Horrors (1986)

Seymour Krelborn on nohiklik orb, kes töötab Mushniku lillepoes. Seymour on armunud oma kaastöötajasse Audrey Fulquardi. Ühel päeval avastab Seymour lilli uurides ühe täiesti ennenägematu taimeliigi ning paneb sellele nimeks Audrey II. Peagi selgub, et taim toitub verest ning Seymour hakkab söögi hankimiseks tapma…

Pildiotsingu mary and the witch's flower tulemus

Mary and the witch’s flower (2017) 

Mary is an ordinary young girl stuck in the country with her Great-Aunt Charlotte and seemingly no adventures or friends in sight. She follows a mysterious cat into the nearby forest, where she discovers an old broomstick and the strange Fly-by-Night flower, a rare plant that blossoms only once every seven years and only in that forest. Together the flower and the broomstick whisk Mary above the clouds and far away to Endor College – a school of magic run by headmistress Madam Mumblechook and the brilliant Doctor Dee. But there are terrible things happening at the school, and, when Mary tells a lie, she must risk her life to try to set things right. Based on Mary Stewart’s 1971 classic children’s book “The Little Broomstick”, “Mary and The Witch’s Flower” is an action-packed film full of jaw-dropping imaginative worlds, ingenious characters, and the stirring, heartfelt story of a young girl trying to find a place in the world. Featuring the voices of Ruby Barnhill and Academy …

Pildiotsingu practical magic tulemus

Practical Magic (1998)

Romantiline tragikomöödia õdedest Sallyst (Sandra Bullock) ja Gillianist (Nicole Kidman), keda painab iidne armuneedus – nimelt kipuvad kõik mehed, kellesse nende suguvõsa naised armuvad, ootamatult ja enneaegselt surema. Nii ongi Sally otsustanud mitte kunagi armuda, Gillianit tõmbab aga vastupandamatult meeste ja ohjeldamatute pidude poole. Kui tal tekib raskusi oma austajaga, alustavad kaunitarid võitlust suguvõsal lasuva needuse vastu.

*Seda olen ka kunagi ammu näinud. Jättis hästi kurva mulje. Kuigi kirjelduses oli, et komöödia ja mis veel. Viimane aeg oma mälu turgutada.

Pildiotsingu the brides of dracula tulemus

The brides of Dracula (1960)

Draculat selles filmis pole, on hoopis keegi parun Meinster (David Peel). Pruute selles filmis on, kuid nemad on parun Meinsteri, mitte Dracula omad. Aga vähemalt on Meinster vampiir, elab suures lossis ja maiustab lähedases külas elavate neiude verega ning mingi hetk saabub dr Van Helsing (Peter Cushing), kes peab tema tumedaid tegusid takistama.

Pildiotsingu the haunted mansion tulemus

The haunted mansion (2003)

Vana ja räämas Gracey häärber saab olema kohtumispaigaks kinnisvaramaaklerile Jime Eversile ja häärberi perekonnale koos 999 kummitusega. Mängu astub sensitiiv Leota, kes püüab murda häärberil lausuvat needust enne, kui aeg otsa saab.

 

Pildiotsingu the nightmare before christmas tulemus

The nightmare before Christmas (1993)

Jack Skellington (Danny Elfman/Chris Sarandon), Halloweenilinna kuningas on tüdinenud iga-aastasest Halloweenipeost ja tahaks midagi uut proovida. Kui ta ühel päeval Jõululinna eksib, satub ta jõuludest sedavõrd vaimustusse, et üritab kõiki Halloweenilinna elanikke veenda, kui tore oleks jõulupidu korraldada. Kuid ta ise ei mõista päris hästi jõulude põhimõtet ja ei suuda ka teistele seletada, kuidas üks tõeline jõulupidu olema peaks. Lootuses jõule rohkem mõista, röövib ta Jõuluvana ja hakkab ise kinke jagama. Kuid kingid Halloweenilinnast ei vasta laste ootustele.

 

Pildiotsingu the witches tulemus

The witches (1990)

Roahl Dahli jutustusel põhinev fantaasiafilm poisist nimega Luke (Jasen Fisher), kes on orvuks jäänud ning vanaemaga Inglismaale läinud. Hotelli, kus nad viibivad, koguneb seltskond nõidu, kellel on plaan pühkida maamuna pealt kõik lapsed, ja Luke peab püüdma neid takistada – mis sest, et ta on hiireks muudetud!

Pildiotsingu the witches of eastwick tulemus

The witches of Eastwick (1987) 

Kolme vallalise naise – Alex Medfordi (Cher), Jane Spoffordi (Susan Sarandon) ja Sukie Ridgemonti (Michelle Pfeiffer) – soovid täituvad, kui nende ellu tuleb saladuslik ja kena mees Daryl Van Horne (Jack Nicholson).

Pildiotsingu wallace and gromit the curse of the were rabbit tulemus

Wallace & Gromit: The Curse of the Were-Rabbit (2005)

Iga-aastane Nunnukonkurss – kõige suuremate porgandite, kõrvitsate ja kaalikate kasvatamisvõistlus on lähenemas. Samal ajal tegelevad leidur Wallace (Peter Sallis) ning tema ustav abiline, koer Gromit (Ralph Fiennes), edukalt kahjuritõrjetööga.

Vaid mõned päevad enne võistlust hakkab öösiti aga hävinema suurtes kogustes kohalikke peenramaid. Nüüd palub võistluste peakorraldaja Wallacel ning Gromitil asja uurida ning linn päästa.

*Samalt tegialt meeldis mulle ka Chicken Run.

***

Siit on veel puudu Halloweentown, sest seda ma ei saanud, sealt kust ma tavaliselt tõmban. Mis veel huvi pakkus oli Boo!  aga seda samamoodi ei saanud sealt, kust ma alla laen. Kindlasti on veel filme, mida vaadata, mis ei oleks sellised õudukad. Casper oli vist üks selline.. Ja muidugi on hullupööra neid õudukaid. Ja mulle ei meeldi õudukad.

Vanasti sai sõbrannaga koos vaadata neid. Päeval. Aga nüüd ei aitäh 😀

Mu jõululist on muidugi kordades pikem… Eriti kui ma nüüd veel asju juurde tõmbasin. Aga kui päeval telekast midagi ei tule, siis miks mitte mitut jõulukat ühel päeval ära vaadata, eks?

Nüüd saate vähe aimu, mis filme mulle meeldib vaadata. Tegelikult olen suur Marveli filmide fänn ka. DC teeb jälle paremaid multikaid. Multikatest meeldivad ka erinevad Jaapani omad, ning loomulikult Disney 😀

Üritan oma vanade filmide kogu ka täiendada. St siis 40-60ndate filme. Nagu näha siis 80-90ndate filmid ei saa ka kuidagi mu kaustast puududa.

Ehk saate siit ka mingeid filmi mõtteid, mida vaadata. Või kui arvate, et midagi on siit veel puudu, siis võite samuti märku anda.

Teie C.

*Eesti keelne filmi kirjeldus võetud SIIT

*Inglise keelne on IMDB’st

*Postrid kõik google’ist.

Positiivsem noot

Pidin, et tulen kirjutan kuidas meil viimased päevad läinud on.

Poiss magab ja õues on selline torm, et mida paremat siis ikka teha eks?

Briljantjalg (mu pere kutsub teda nii) elab hästi. Nii hästi kui sellises olukorras olla saab. Nüüd on juba rohkem liikuvam. Tuleb ise diivanilt maha ja läheb oma mänguasja kasti juurde seda sorteerima. Tahab küll hirmasti püsti tulla ja jalutada aga me ei luba. Esimene päev käis tal valu läbi kui püsti ajas aga nüüd teeb ta seda rohkem. Et kas siis valu enam ei ole või on sellega juba nii harjunud?

Esimene öö oli raske. Eeldasin, et see tuleb hullem, kui ta tegelikult oli. Ärkas mitu korda nutuga üles, tahtis juua ja valus ja ebamugav. Teistel öödel nüüd on ka ikkagi nutuga ärganud aga pigem sellest, et tal on palav ja tahab juua. Saab natuke vett, siis jääb uuesti magama. Okei vahepeal ärkab ja on väga rahutu, läheb päris tükkaega, et ta nutmise lõpetaks. Ma ei ole arusaanud millest see on. Kas voodi on vale kohapeal? Kas ta näeb midagi/kedagi? On lihtsalt halb uni? Jalg teeb valu?

See nutuga üles ärkamine on meil tavaline. St ilma opi ja kipsita ärkas ta ka öösel nutuga üles. Siis andsime vett ja jäi uuesti magama. Aga kas ongi lihtsalt sp üles ärganud et janu on? Või on see lihtsalt meie poolt sisse kodeeritud? Et ta tegelikult tahaks lihtsalt kalli, et nägi halba und aga meie anname kohe vett? 😀

 

Hah.. Kipsi panime, siis jõudsin selgusele, et mul ei ole poisile mitte midagi jalga panna. Kõik püksid on nii kitsa lõikega, et meil ei ole kodus midagi mis jalga mahuks. Tegelikult leidsin ühe paari. Nii, et me saime eile õues käia. Käisime poes toidumoona ostmas ja tegime ka pikema ringi, et koju saada. Muidu saame otse mäest üles jalutada aga ma läksin teiselt poolt ja kõrvalt tänavast, et poiss saaks natuke ilma nautida.

Panin vankrile soojakoti ka, kuna jalga ei mahu midagi muud kui sokk, et siis jalad ära ei külmuks. Otsisin soojema jope ka kapist välja. Jah on küll lambavillast kott, aga kui ise ei liigu, siis võib ju selles ikka külm hakata? Parem karta kui kahetseda. Nüüd öösel mõtlesin, et saan talle enda mingid karvased soojad sokid panna, vähemalt kipsile. Siis ikka terve jalg soojas, sest püksid kippusid liiga kõrgele tõusma, nii et säär jäi natuke paljaks.

Ja see kips/lahas on nii..vale. Me pühapäeval sidusime mitu korda seda sidet selle ümber lahti, sest see kips oli liikunud seal ja varbad kadusid sinna kipsi ja sideme vahele ära. Ühesõnaga see läks nagu paigast. Oleks mingi korralik teip, mis nüüd kipsile pannakse, et see paigast ei liiguks, aga ei. Tavaline side, mis venib ja korralikult kinni ei hoia seda.

Ma mäletan, et kui mul endal põlv liigesest välja tuli ja sidemete rebend oli, siis pandi ka lahas. Mul ikka vedas ja sain selle kannikani pika lahase. Siis ka see side ei hoidnud korralikult ja see kipsi osa vajus alla koguaeg. Nii et kui juba jalale toetuda sain ja ns ilma karguta ringi kooberdada, siis see lahas vajus alla ja pidin seda koguaeg sättima.

Anyhow.. Oktoober on. Juba. Uskumatu. Õues on küll ilus värviline ja kuiv, aga mul hing juba nõuab jõulumuusikat ja jõulufilme. A on selle minu jaoks hetkel ära keelanud. Samas ma hoian ise ka tagasi, sest natuke liiga vara on. Leierdan selle enda jaoks enne jõule ära liiga 😀 Samas praegu on nii tuhin peal.

Ja samas kui ma räägin A’le et ma tahan Harry Potterit vaadata, mis on minu jaoks täielik oktoobri/novembri teema, siis seda ta ka ei taha, sest alles need filmid tulid ju telekast ja et kas ma ära ei tüdine 😀 NEVER!

Ja eile rääkisin, kui magama läksime, et näe oktoober on nüüd, et kas ma nüüd võin jõulufilme vaadata? “Ei.”

” Ah noh jah halloween on ju ennem.”

” Ei, see ei ole eesti teema.”

Aga tegelikult juba on. Toimuvad koolides ju erinevad halloweeni peod ja puha. Samas see ei ole minu jaoks mingi..teema (nagu näha siis A jaoks ka mitte 😀 ). See jätab mind täiesti külmaks. Aga mingeid nõidadest filme võiks küll vaadata. On mingeid soovitusi? Ainuke, mis mul koidab on Harry Potter ja Hocus Pocus (mida ma vist 1 korra olen kunagi näinud, aga see käib mul pidevalt insta feedist läbi).

Ise käisin väiksena Mardi-ja Kadripäeval jooksmas. Küll ainult algklassides ja oma trepikojas või siis sõbranna trepikojas, aga ikkagi eks 😀 Hiljem me kustutasime kodus tuled ja varjasime, et keegi meie uksetaha ei tuleks. Ema unustas pidevalt kommi ka osta ja polekski midagi nagu anda ka olnud. 😀

Aga nüüd on selles mõttes kodus hea hubane. Pime. Saab küünlaid põletada. Ikkagi saan, poiss ei käi nendega mängimas õnneks. Kui juurde läheb siis me keelame ja ta ei puutu rohkem. Vaatab ja mõksab seda purki, kus küünal on aga rohkem ei midagi. Nii et saan oma küünlamaniaki välja lasta 😀

Ja nii mõnus on ahju kütta. See puude praksumine ja leekide mäng. Tahaks, et siin oleks suur klaasist uks, kust seda paremini vaadata saaks. Mm kuum teetass käes ja mõnus pesake ahju ette tehtud ja.. Nii mõnus. Aga eks see jääb oma kodu muusikaks. This is must have, meie oma kodus.

Ja jälle olen sajast asjast kirjutanud. Seega aeg otsad kokku tõmmata. Meie vapper sell saab kipsiga hästi hakkama. Nii et see on see positiivsemal teemal postitus 😀

Järgmise korrani! Teie C.

 

Tee haigalsse nüüd selge

Oeh. Kirjutasin eile pika-pika postituse meie reedesest opist. Tal oli plaaniline operatsioon. Nüüd aga tuli eilse kohta täiendust. Vanasõna peab paika..

Käisime märtsis lastekirurgi juures. Perearst kirjutas saatekirja ja läksime siis kirurgi jutule. Poisil on sünnist saadik kõrva ees väike ‘antenn’ olnud. Tegime A’ga otsuse, et laseme selle ära lõigata. Kuna lapsed võivad julmad olla ja iga asja üle norima hakata, siis mõtlesime et teeme nii. Sellest jääb küll väike arm, aga parem ehk kui ufoks kutsuda või ma ei tea. Vb mõtleme üle aga.. Otsus tuli selline.

Käisime kirurgi juures ära, kirjutas meile jälle saatelehe vms ja ütles, et jääksime siis telefoni kõne ootele. Et helistavad ja ütlevad meile opi aja. Lõpuks juulis või augustis meile siis helistati ja saime ajaks 27.09. Opi päeval ei tohtinud lapsel nina tatine olla, köha ega muud haigus nähtu.

2 nädalat enne oppi jäi poiss haigeks. Kuna ilmad nii petlikult, siis panin ta natuke valesti riidesse ja tulemus käes. Sellest kirjutasin vist mingis postituses ka.

Igatahes.. Sai õnneks õigeks ajaks terveks.

Nüüd siis 27.09 .. Äratus oli ülivarajane. Poiss magas ka halvasti, natukese aja tagant tegi vääks ja oli kuidagi rahutu. Seega minu uni oli veits katkendlik. Hommikul kell kuus tulin mina üles. Poiss jäi veel edasi magama.

Tegin endale vaikselt kohvi ja ühe võiku. Kuna nii vara oli, siis erilist isu ei olnud, samas sundisin endale ikkagi midagi sisse, et mine tea millal alles süüa saab. See midagi oli pool võikut, sest ärevus oli nii suur, et mitte ei läinud rohkem sisse.

Kuna A pidi JUST. SEE. PÄEV. Soomes olema, siis minu vanemad tulid ja päästsid mu välja. Ilma lubadeta nagu ma olen eks. Taadu tuli neljapäeva õhtul soomest, et siis kell neli hommikul ärgata ja siia sõitma hakata. Pool seitse olid nad kohal ja ootasid, millal minema saaks hakata.

Kell seitse ajasime poisi üles. Ta oli niiiii unine ja ei tahtnud tõusta, samas oli ta heas tujus ja ei jonninud nii. Ruttu riiete vahetus ja minek.

Peale poolt kaheksat jõudsime haiglasse. Registratuurist läbi, saime mingid paberid ja juhendi kuhu minna. Viisimine riided ära riidehoidu ja seiklesime siis üles oma osakonda.

Kuna meil oli plaaniline lõikus ja paluti ikkagi kella kaheksaks hommikul tulla, siis me eeldasime et läheb meiega ruttu. Yeahh.. Ei.

Kella kaheksast saadik passisime seal mängutoas. Viisima paberid sinna osakonna lauda ja siis saadeti meid mängutuppa, et meie juurde tullakse ja tegeletakse. Jahah.

Enne kümmet tuldi pandi poisile käele tuimestav kreem ja siis side peale, et seda näppima ei hakkaks. Öeldi, et ehk pool tundi opeab vastu ja ei kisu seda. Selge.. Lootsime siis, et ehk pooltundi peaksimegi ootama, et siis on meie kord minna. (Enne meid läks üks poiss, kes samamoodi seal mängutoas mängis, pärast sain teada, et enne seda poissi oli veel üks poiss opil käinud) . See poiss kes enne väikest A’d läks, see ei lasknud kreemi käele panna ja ei tahtnud et seda sidet sinna pannakse jne. Aga ta oli natuke suurem ka kui meie poja on. Meie poiss oli rahulikult, vaatas mis tehakse ja ei osanud ei karta ega midagi.

LÕPUKS kuskil 11:20 viidi meid korraks palatisse. Ema aitas mul asjad sinna viia ja siis läks ära isa juurde. Isa ei julenud haiglasse üldse tulla ja ootas autos. Helistas iga pooletunnitagant pm, et kuidas meil läheb ja kas edeneb kuidagi. Igatahes. Palatis pandi poisile küünlad, siis vahetati riided (sai mingi kitli selga)  ja siis sõitsime voodiga protseduuride tuppa. Enne pandi mulle ‘rüü’ selga ja juuksed pidin ka selle ‘koti’ alla panema. Protseduuide toas pandi poisile kanüül, siis sõideti edasi operatsiooni tuppa. Seal süstiti kanüüli kaudu rohud sisse ja poiss kustus nagu lilleke. Siis saadeti mind ära palatisse ootama.

Operatsioon kestis ise ainutl 5 minutit. Aga kogu see ootamise periood oli nii naeruväärselt pikk lihtsalt. Siin on hea mainida nüüd, et poiss sõi viimati kell 20 õhtul ja juua sai ka öösel kuskil 00 aeg. Hommikul juua ei andnud, sest enne oppi peab ju söömata joomata olema.

Poiss oli uskumatult vapper lihtsalt.

Kella 12 aeg tuli arst, kes lõikuse läbiviis, palatisse ja ütles et kõik läks hästi, et varsti kutsutakse mind kaasa ja viiakse siis ‘ärkamis ruumi’ . Kuskil pool üks, kutsuti siis mind kaasa. Üks suurem tüdruk, a la 5-6 aastane. Vb ka vanem, oli järgmine kes siis opile viidi. Ta niiii kartis, ei tahtnud, et voodiga teda sõidutataks ja oli emal süles. Nuttis ja oli nii paanikas.

Siis ma mõtlesin küll, et hea et me nüüd selle ära tegime. Sest poiss oli nii rahulik, uudistas lihtsalt et kuhu teda sõidutatakse ja ei miskit muud. Okei, opi toas tahtis kanüüli ära võtta aga see oli ka kõik.

Igatahes.. Ootamis toas, sain äkki pooltundi istuda, kui poiss siis ärkas. Kohe oli vaja kraps püsti ronida ja kuskile minema hakata. Jonni ei tulnud. Siis ta aga enam ei teadnud et mis ta tahab või kuh ja siis hakkas vaikselt protesti. Kohe kui ärkas, siis kutsuti ka sealt osakonnast õde, kes meid siis palatisse tagasi toimetas.

Teel palatisse oli poiss jälle rahulik ja uudistas, et kuhu sõidutatakse jne. Palatis aga.. Oeh. Siis läks põrgu lahti. Mulle öeldi, et tahket toitu ei tohi talle kuskil pooltundi anda, et ainult juua. Sinna oli aga toodud kandik toiduga ja nii kui poiss seda nägi hakkas nutma ja nõudma, et tema tahab süüa. Röökis nagu poolearuline, siis tuli õde ja küsis, et kas olen pakkunud talle midagi.. Eee eii. Aga kohe annan siis.

Koukisin kandikult kohupiima lahti ja kohe oli vaikus majas. Poiss sõi selle hetkega tühjaks pm. Pakkusin siis putru ka, mis kandikul oli, aga see ei sobinud. Nõuti hoopis kõrrejooki, mis kandikul ootas. Selge.. Andsin siis selle ka. Seda imes ka tükkaega. Siis hakkas jälle nutma.

Nüüd ta ei teadnud enam ise ka miks ta nutab. Mitte midagi ei sobinud. Muidugi arusaadav, narkoosi uimas veel. Ma mäletan, et kui mul ‘opp’ oli, kus jalaluu oli valesti kokku kasvanud ja see uuesti lahti murti, siis ma olin peale ärkamist mega pahur 😀 Poiss oli aga unine ja uimas. Magama ei tahtnud jääda. Kisas. Palatis oli üks teine väike poiss, kes tahtis magada, aga ei saanud sest meie poiss röökis nagu rattapeal. Siis hakkas tema nutma ja siis üks jäi vait ja teine nuttis, siis hakkas esimene jälle nutma. Ja.. oeh..

Läksime siis koridori peale jalutama. Näitasin talle seinapeal olevaid pilte jne. Siis läksime mängutuppa, seal ta tahtis ise kõndida ja mängida, aga kuna ta oli nii uimas veel, siis jalad ei kandnud. Püüdsin ta kinni aga see ometi ju ei sobinud. Ühesõnaga ei tulnud sellest ka midagi välja. Läksime palatisse tagasi, seal jälle ving ja rahutus. Samamoodi üks nuttis ja ajas teise ka nutma ja.. Üks nõiaring.

Õnneks palatis oli telekas ka, seal lastekanalid jne. Panime teleka käima ja siis poisid jäid seda vaatama ja rahunesid. Ma üritasin poissi süles magama kussutada, pea aegu õnnestus aga siis oli vaja püsti ronida ja telekat vaadata.. Kuna ta juba pea 13kg on, siis käed väsisid ruttu ära, nii et ma panin ta tagasi voodisse. Seal oli nuttis jälle, aga ma ei jaksanud teda sülle võtta et lohutada. Silitasin teda ja musitasin silmi, et silmad kinni paneks ja vb jääb siis tuttu. Rahunes maha ja jäi pikali telekat vaatama. Samas tuli juba see tüdruk ka opilt tagasi, kes ema süles nuttis. Ta oli nii rahulik ja tahtis emaga mängutuppa minna. Siis mõtlesin, et shit ärkamine oleks lihtsam olnud kui ta oleks vanem olnud.

AGA telekat vaadates jäi poiss lõpuks tuttu. Mulle anti juba paber ka varem ära, et saaksime koju, aga ennem ei lubatud kuskile, kui poiss magama jääb. Sest ta tõesti oli jumala pöörane.

Poiss magas, siis helistasin emale ka, et paber on käes ja poiss magab, et kui ärkab siis võime ära minna. Isa oli ka nii kärsitu ja mures, et kui poisil opp oli ja nemad poes kondasid siis taadul ei olnud tuju seal kuskul ringi jalutada 😀 Talle muidugi üldse shoppamine ei meeldi. Nii et nad läksid siis meie korterisse ja proovisid ise ka natuke magada. Taadul õnnestus see paremini, kui emal muidugi.

Poiss ärkas, siis oli ta juba väga heas tujus ja tavaline. Magas siis rohud välja nö. Vahetasime riided ja läksime mängutuppa. Seal kohe askeldama. Saatsin emale ka sõnumi et me üleval, mille peale ema vastu et nad juba haiglas ja tulevad üles 😀 Egas midagi, otsisime siis õe üles, kes vaatas et laps on tubli ja võisimegi koju minna.

Ma muidugi igaks juhuks pakkisin asju nii, et äkki peame ööseks jääma. Ema ja isa olid ka kogu aeg ootel, et kas peavad meid ootama või saavad koju minna.

Nii et kella 17ks olime me juba kodus. See oli vaimselt niii kurnav päev. Muidugi ei aidanud kaasa, et ma terve selle aja ei söönud  ega joonud midagi. Suu nii kuivas, õhtul pea megalt valutas.

Keetsime pelmeene kodus. Panin ühte kaussi, et ma annan oma kahvliga. Oh ei. Poiss ronis diivanilt maha, lükkas oma söögitooli paika ja nõudis, et tema peab sealt sööma. Selge siis.. härra saks 😀

Ühesõnaga see päev sai õhtusse. Arvasin, et öösel tuleb ka ilge trall, et poisil valus või ebamugav vms.. Ei. Poiss magas terve öö jutti. Hommikul ka oli nii tubli ja.

Ühesõnaga ma olen nii uhke. Ta on nii vapper sell.

Sellele saime kinnitust ka eile. 28.09.

Hakkasime siis eile poodi minema. MIna panin ust lukku, kui A hakkas poisiga alla minema. Ilusti läks ise trepist alla. Kui muidu keegi meist hoiab käest teda, siis seekord läks ta ise, kasutas käetoe pulki ja tuli nii alla.. Viimane aste aga läks valesti ja poiss kukkus.

Nuttis, nuttis aga rahunes süles maha. Autos oli ka täitsa tasa ja korralik, nii et me läksime poodi. Poes oli asi halb ja pm terve selle aja nuttis. Proovisin teda püsti panna, et äkki tahab ise kõndida vms. Ei. Oma jalal üldse olla ei tahtnud. Häirekell lõi käima, aga mitte nii kõvasti. Läksime poisiga autosse ära, kui A viimaseid asju otsis ja maksma läks.

Ma see aeg autos kiskusin püksid ära, sokid jalast, vaatasin ja katsusin, et kas kuskilt on paistes või sinine. Mitte midagi. Selle peale nutma ei hakanud, kui ma kuskilt katsusin.

A tuli autossse, panime poisi tooli, rahunes maha ja läksime sõitma. Oli küll moss, aga vaikne ja rahulik. Terve aja kui ringi sõitsime, ühtegi piuksu ei teinud, muigas vahepeal oli selline suht tavaline. Läksime siis koju. Kodus pani A poisi maha, et tahab äkki ise kõndida, siis jälle kisa lahti ja jalale ei toetunud. Selge, emo laks. Ruttu paberid, kus lapse isikukood peal ja autosse tagasi.

Läksime siis emosse. Saime suht kohe jutule. Ukse taga ootasime oli poiss rahulik. Ronis toolipealt maha, jalg maad puudutas siis jälle kisa lahti.

Kabinetti saime, siis arst katsus ja painutas ja toksis, poiss valu ei kurtnud. Panid ta püsti, et kõnni emme juurde (seisin natuke kaugemale) siis hakkas kohe nutma ja jalale ei toetanud. Katsusid ja vaatasid edasi, aga arvasid, et äkki tal lihtsalt ehmatus, et valu käis jalast läbi ja nüüd kardab toetuda, et hakkab äkki jälle valus.

Ütlesid, et ei tahaks teda röntgenisse veel saata, aga et saadaks meid koju. Annaks talle kodus valuvaigistit ja et kui järgmisel päeval ka jalale ei toetu, siis tuleksime tagasi. Siis korra veel panid ta jalule vist, ja me rääkisime ka, et no tõesti jalale ei taha üldse toetuda, siis saadeti meid ikkagi pilti tegema.

Läksin poisiga koos röntgenisse. Mina hoidsin jalgu paigal/õiges asendis, kui see tädi siis pilti tegi. Vahepeal tuli sellist kisa jälle, poisil oli nii valus. Sealt öeldi siis kohe, et katki on.

Läksime kabinetti tagasi ja sealt räägiti siis, et ikka katki. Ja et luu oli õiges kohas, polnud nihkes, et sp tal katsudes ja nii valus ei olnudki, aga et kui jalale toetus siis oli valus. Saadeti meid siis edasi kipsi tuppa ja.. Nii sai poiss endale esimese kipsi.

Sealt anti meile veel kipsiga käsitlemise juhend nö. AGA.. Me oleme A’ga mõlemad kipsis olnud. Mina lausa kaks korda 😀 (Minul oli parem jalg, mõlemad korrad. Kips kubemeni. Teine kord oli lahas, nii et sealt sai veel kuidagi jalga sügada, aga esimene kord oli full ümber jala, süga kuidas tahad. Poisil on aga vasak jalg ja alla põlve kips/lahas) Nii et ma arvan, et me saame ilma juhendita ka hakkama. Ja õnneks lastel kasvad kiiresti kokku. Aga öeldi, et kuskil nädala ei tohiks lasta tal kipsile toetuda, aga et kui juba jalutama hakkab, siis kinni hoida ei saa.

Kolme nädala pärast peame kirurgi juurde minema, kus siis võetakse kips maha ja vaadatakse kas kõik ikka õigesti kokku kasvanud jne.

Nii et meie tee siin lapsega arstidele on nüüd selge. Ma loodan, et see on viimane kips, aga hinge vist kinni ei tasuks hoida selle kohapealt.

Aga mul ei ole sõnu, kui vapper meie poiss on. Nutab siin kipsiga vähe. Kui jalg natuke vales asendis on siis teeb vääks, aga korraks ainult. Öösel muidugi kui valuvaigisti üle läks, siis hakkas nutma. Võtsime ta enda juurde ja tšillisime siis üleval kõik, kuni valuvaigisti uuesti tööle hakkas. Ja siis läksime magama tagasi. Muidugi tahab ta kõndida, aga kipsiga ei saa ja valus on. Nii et see teeb teda natuke rahutuks. Samuti ta ulatab oma kipsiga jala meile ja ütleb “aitääääääh” vihjega, et palun võtke see kolakas ära, ebamugav on!

Loodan, et see kipsi aeg läheb kiiresti ja poiss on varsti probleemideta jalul. Ma rohkem sellist peavalu ja muretsemist ei tahaks. 😀 Aga see on emadusega kaasa käiv nähtus,, nii et sellest vist ei pääse.

Aga järgmise korrani. Ehk järgmine postitus on rõõmsamal teemal vähe. Teie C.

 

 

 

 

Kõike ja ei midagi

Ma olen endal üle uhke. Miks? Sest ma olen pea 2 nädalat trenni teinud. Okei üks nv jäi vahele, sest me olime maal. Samas ma panin seal kappi kokku mis retsilt higistama ajas. Nii et see läheb ka trennina arvesse eks? Aga see nädala, me kõndisime laadal palju, siis me tulime tagasi, panin poisi magama ja tegin ikka oma kava ka läbi. Pühapäeval küll poissi maal magama ei saanud, aga hetk, kui kõik õues olid, kasutasin ära ja tegin ikka oma kava läbi. Nii et ma olen üli uhke.

Muidugi iga kord kui me maale lähme siis ma õgin seal nagu siga. Ämmal on alati nii maitsev söök tehtud ja siis veel magustoit ja siis veel muud snäkki, kui mahub (alati mahub). Nii et kui me koju tagasi tuleme siis on kaalul +1kg, vähemalt. Aga nüüd kui tulime siis oli ilus number, nii et ma olin tubli. Põhjus miks ma veel uhke olen, on see et igakord kui ma olen nn trenniga alustanud ja päevad tulnud on siis ma olen pm katki jätnud, sest veristades on suht rõve minu arust trenni teha. Aga seekord ma ei katkestanud vaid tegin ikka edasi, nii nagu tavaliselt. Muidugi nüüd ei ole päevad nii vererohked kui ilma implantaadita olid. Imelik on see, et viimased päevad olid juuni lõpus ja siis järsku tulid nüüd platsi, kui mina siis aktiivsemalt tegutsema hakkasin 😀 Fain.

Tahaks juba tulemusi näha. Midagi on juba teisiti. Alguses kui ma oma ‘kavaga’ alustasin, siis ma ei jaksanud kõiki asju kaasa teha. Ma pidin poole harjutuse pealt natuke puhkama ja siis tegin alles edasi. Nt on seal on üks harjutus, kus pead istessetõusu tegema, aga su jalad on õhus see aeg ja ise sa ka täitsa pikali ei lähe, vaid pea jääb veits õhku ülakehaga ja siis pead üles tagasi tulema, ilma et kuskilt toetust otsid ja jalad maha paned. Vot seda ma ei saanud alguses isegi ühte tehtud. Nüüd teen juba vabalt 10tk ära. Selles mõttes on muutusi näha, ma jaksan rohkem. Jalad ei vaju harjutuste ajal nii alla, vaid suudan terve aja õiges positsioonis hoida jne.

Vb on peegelpildis ka midagi muutunud. Ma käin koguaeg vaatamas ja hoian kõhtu sees, et nii oleks ikka ilusam ja võiks juba nii olla 😀 Aga kui igapäev edasi teha ja vahepeal koorust tõsta nö siis küll see peegelpilt mulle ka rohkem meeldima hakkab.

Kui nüüd keegi arvab, et ma arvan, et ma olen paks, siis kindlasti mitte. Ma ei ole paks, aga ma ei ole ka rahul sellega et mul on väike kõhuvolt, mis üle püksiääre tuleb. Ma tahaks lihtsalt enda jaoks paremas vormis olla. Ma tahan peeglisse vaadata nii, et ma oleks õnnelik sellega mis sealt vastu vaatab.

Peale sünnitust mind üldse ei huvitanud, et mul kõht üle püksiääre oli. Ma olin isegi uhke et see nii on, sest tegelikult ka, mu keha sai sellise asjaga hakkama. Las see volt olla seal 😀  Aga nüüd, kui poiss varsti kaks saab, siis võiks ikkagi mingit vormi ka olla 😀

Mu plaan ei ole üleni musklis olla, vaid lihtsalt et kõht võiks siledam olla, natuke võiks mingit lihast sealt näha olla. Jalad võiksid natuke rohkem peenemad olla, pepu võiks natuke rohkem pringim olla, aga ma ei taha et mu jalad üli musklis oleks. See on minu jaoks veits liig 😀

***

Muul teemal. Saime nv’l siis laadal käidud. Täitsa edukas oli. Sain oma paanika-jaanikast üle. Panin siis ikkagi pikavarukaga pluuse, kampsuni ja siis tagi,pähe panin veel mütsi ning jalga panin saapad, sest lubas vihma ja ei tahtnud et tossud märjaks saaks ja siis jalad külmetama hakkaks 😀  ( I feel so old. Vanasti ei huvitanud üldse, et vihma sajab. Kui tossudi siis tossud. Ja müts? Mina? Jah.. Asjad on muutunud 😀 ) Poisile sain ka lahendatud. Sukapüksid, paksemad püksid, siis body(mida me üldse muidu enam ei kasuta) kampsun ja siis kilejope peale. Pähe panime talle tuukrika ja kindad kätte, tossud jalga. Ja tõmbasime kotiga ta mulle selga. Ema küsis, et miks me poisi A’le selga ei pannud, siis A on natuke liiga.. lai? St poiss kui seljas oleks siis ta jalad oleks natuke liiga ebamugavalt ehk. Minu seljas sai jalgu kõlgutada ja oli ehk mugavam. Vahapeal tal sai kopp ette ja tahtis ise ka liikuda, aga pidas ilusti vastu 🙂

Sain oma vennale ühe kruusi, mida lootsin sealt saada. Seega win. Samuti saime oma vorstid 3tk=parem hind. Ma sain oma juustupatsi ja isegi suitsukana. Nii et vägagi edukas.

Moosisime ämma ja A venna lapse ka kaasa. Ehk siis pidin ma kahe turvatooli vahel istuma. Üks oli küll see pepualus aga see oli ka nii lai, et mul oli veits kitsas seal keskel hehe 😀  A vend sai sama aeg maal siis oma autot remontida rahus. Ilma et keegi segamas käiks koguaeg.

***

Pühapäeval koju saime, siis oli siin niiiii külm. Krdi sügis ma ütlen. Talv muidugi veel hullem haha 😀 Me pole veel õhksoojuspumpa tööle pannud, sest me ei taha elektri eest nii suurt summat maksta, seega seniakaua kuni kannatab siis hoiame seda väljas ja kütame parem ahju. Tegelikult mulle nii meeldib, et saab jälle ahju kütta. See puude praksumine, no kuradi mõnus. Unistan juba, et kui oma majja saame, siis seal oleks suure klaasist uksega kamin või ahi, kust saaks leekide mängu vaadata/imetleda. Ehk siis paar head asja sügise juures ikkagi on. Saab ahju kütta ja kampsuneid kanda. Ülejäänud on eeeh meh 😀 Külm, märg (kuigi praegu on ilus ja päikseline olnud enamuse kuust), tuuline. Kõhe. Pime. Tegelikult praegu nii kõhe ei ole, sest lehed on veel puude küljes, aga see aeg kui õues läheb mega vara pimedaks, puud on raagus, lehed kõik maas ja ligased-lögased, see on see kole aeg. Enne seda kui lumi maha tuleb. Kui lumi maas on ja seda juurde sajab ja ära ei sula, siis see on nii tore juba.

Ps pean midagi üles tunnistama. Kuulan juba salaja jõululaule. Ma palju ei kuula, aga natukene. Vaatan õue ja punased/rohelised lehed vaatavad mulle puudeotsast vastu, siis on veits imelik edasi kuulata haha 😀 Eks ma üritan ennast detsembrini vaos hoida ja siis saan südamerahuga jõulukaid kuulata hihi.

Okei nüüd ma sain jälle sajast erinevast asjast pajatatud siin. Aeg otsad kokku tõmmata ja lapsele süüa tegema hakata hehe .

Järgmise korrani. Teie C.

 

Väike update ja palju küsimusi

Oleme siin nädala nohuga võidelnud. Väike A jäi eelmine nädal haigeks. Kuna ilmad on nii petlikud, siis alariietasin teda. Päike oli väga palav, aga tuul oli jahe. Nii et õhtul kui magama läks, siis oli juba sümptomeid, et läks veits nihu. Too õhtu, enne kui ise magama läksime, siis määrisin talle veel hanerasva kõrile ja rinnakule (koduses apteegis must be, eriti kui väiksed lapsed kodus). Hommikul oli nohu platsis ja samuti köhatas ka veits imelikult, nii et humer ja hanerasv tulid abiks. Samuti tegime veel auru talle, mida ta muidugi ei salli üldse. Päeva peale tekkis ka palavik, aga mitte nüüd nii kõrge, et peaks rohtu andma. Oli krapsakas ja muidu muhe.

Talle hullult meeldib, kui talt temperatuuri mõõta, meil on see kontaktivaba termomeeter ja see vibreerib, kui mõõtmise on ära teinud. Nii et kui see kuskile kättesaadavamasse kohta jääb, siis poiss mõõdab endalt ise temperatuuri. Samuti suht must be asi kodus. Meil on muidu see lutt termomeeter ka, aga kui poiss lutti ei võta, siis sellega oli suht võimatu mõõta, pidi 101 trikki tegema, et mingit tulemust saada sealt. Aga kui laps on lutiga sõber, siis pole sellega ka kindlasti mingit probleemi.

Selle nohuga tuli väljas käimisele kerge kriips peale. Muidugi välja arvatud nädalavahetusel, kui maale läksime. Siis sai poiss õues käia. Traktoris roolida, liivakastis möllata ja vanaemaga põllupealt umbrohtu käruga ära vedada.

Muidugi aasta vanemad.. Läksime maale ja unustasime mähkmed kõik maha. Avastasime selle loomulikult alles siis, kui poissi magama hakkasime panema. Kell nii hiline, et sealt lähedalt poleks midagi kätte ka saanud. Mida siis teha?? Õnneks oli ämmal vanast ajast marlilapp. Panime selle PJ sisse. Muidugi ainult marliga oleks hommikuks kogu maa ja ilm märg olnud, nii et ma küsisin kas ämmal on ehk hügieenisidet, mida saaks veel marli peale panna. Läks õnneks ja oligi, nii et saime selle ka veel PJ sisse panna. Hommikuks oli lapp ainult kergelt niiske. Ütleks et see oli väga edukas SOS save.

Järgmisel hommikul ruttu kohvi ja võikud sisse pugitud, läksime külapoodi mähkmete järgi. Meie tavalist ‘brändi’ mähkmeid ei olnud, nii et pidime Pampersid ostma. Tegime poes veel aega parajaks, et saaks paar sauna õlut ka osta. Lõpuks kui autosse tagasi saime, siis vaatasime et üks rehv oli täitsa töss. Ruttu pagass tühjaks ja varurehv alla. Tuli välja, et väike luukild oli see kurjajuur. Õnneks oli maal teised rehvid ka, nii et saime teised alla visata ja asi korras.

Ülejäänud päev laabus hästi. Panin ämmal kapi kokku, A vahetas veel autol õlifiltreid ja õli. Samuti vedas raadioantennist uue juhtme salongi. (Auto on meil 4 aastat olnud ja terve see aeg pole me väljaspool linna saanud raadiot kuulata, sest see ei võtnud ühtki sagedust välja. Nüüd siis saime asja lahendatud. Imelik oli kohe maalt raadiot kuulata, mis ei sahiseks)

Nüüd selle nädala juurde tulla, siis.. oleme terve aja toas passinud. Ilmad on ilusad olnud, aga ikkagi..Sügis. KÜLM. KÕHE. Mulle ei meeldi. Kuigi kõik on ilus ja värviline. Ma kardan, et kui me välja lähme siis ma külmetan lapse rohkem ära, aga seda ma ei taha. Poisil on nimelt järgmine nädal operatsioon (üks väike iluviga, aga parem teha nüüd ära, kui ta veel nii aru ei saa). Selle saaks teha ka kohaliku tuimestusega, aga kuna ta on nii väike ja paigal ei püsi, siis peab selle üldnarkoosiga tegema. Muidugi see ainuke päev, kus mul on vaja, et A kodus on, siis tema on Soomes koolitusel. Koolitus mis AMMMU ilma teada oli ja mida kindlasti ära jätta ei saa. Õnneks tulevad minu vanemad ja päästavad päeva.

Samuti sain ma järgmiseks kolmapäevaks ka perearstile aja, pooleteiseaasta kontroll on vaja ära teha. Samas saab ka üle kontrollida, et kas kõik on ikka korras ja tohib ta ikka opile minna. Kui mingi väike köha või nohu veel on, siis peab opi edasi lükkama, või saab perearstilt siis üle küsida, et kas tema lubaks opile vms. Et jah..

Ja veeel.. Mul on kolmapäeval esimene loeng! Ma tegingi selle pulli ära ja lähen sellele kursusele. Mõtlesin siin järele ja.. Ma arvan, et ma lõpetan ikka selle kooli ka ära, selle eriala millega ma veel koolinimekirjas vist olen. Ma pole kontrollimas käinud, et kas ikka olen haha. Ja siis läheks veel edasi õppima. Ma ei tea mis õppimise tuhin mind praegu üle on valanud, aga.. Midagi uut minu puhul kindlasti 😀

Hah ja soome poleemika sai vist ka oma lõpu. Siin eestis nüüd tulevad firmasisesed muudatused, et oma töötajaid rohkem motiveerida. Kuidas see täpselt olema hakkab ei oska veel nii täpselt öelda, kui päriselt ka see ‘motivaator’ käiku läheb. Aga jutt oli ilus ja A otsustas ära. Nii et nüüd on siis veel vaja teisele poole lahte helistada ja öelda, mis otsus siis on. NAeran veel, et raudselt tuleb sealt veeeel parem pakkumine 😀 Aga siit ei taheta teda ka ära lasta, nii kerge käeliselt ja samas soome oodatakse ka ikka. Uhke, et mu mees on nii hea töötaja, et kõik teda tahavad 😀

Ehk nüüd näete, milline üle genereeria ma olen. Keegi midagi räägib, mainib ja mina juba mõtlen ette ja taha, kuidas ja miks ja millal ja .. Ühed küsimärgid ainult peas tiirlevad, millele ma üritan ruttu mingeid vastuseid saada jne. Samas mul on hea meel, et A seekord minuga kaasa rääkis. Ma sain tema mõttekäigust ka aimu. Kui maja teemapealt tema üksi oma ette mõtiskles ja mulle ei rääkinud, siis nüüd ta ikkagi rääkis minuga mida ta mõtleb ja kuidas nt kolimisprotsess oleks jne.

Nüüd ma peaks asju pakkima, sest me lähme täna maale. Avastasin juhuslikult, et täna on reede. Ma olin kuidagi nii neljapäevas kinni 😀 Igatahes, kui me nüüd mähkmed maha unustame, siis seal on nüüd varupakk olemas 😀 Ja homme on plaanis Suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale minna. Nüüd on siin suur paanika jaanika, et mis ma selga pean panema? Sinna laadale on mõtetu vankriga minna, sest rahvast on nii palju ja kohati nii kitsas rada kus käia. Nii et poiss tuleks kotiga selga panna. Aga KÜLM ON! Kui ma panen paksema joppe, siis see on kapuutsiga, järelikult on see lapsel näos. Ma ei saa seda panna. Aga kui ma tagi panen, siis kas ma ära ei külmu?? Pean vist pika varukaga pluuse panema, siis kampsuni ja siis tagi kõige peale? Samas kas siis palav ei hakka?? What shall I do?? 😀 Ja mis ma posile panen?? 😀 Kombes hakkab äkki palav? Jesus fuck, miks see nii raske ülesanne on? 😀 Ja miks nii palju küsimusi? Nüüd saate aru, mis mu peas kogu aeg toimub jah?

 

Teie väga segaduses C.

Lubadus endale

Hoolitse enda eest!

Kui poiss beebi oli, sain ma väljas pikki-pikki jalutuskäike teha. 3 tundi, kuni poiss vankris magas, jalutasin mina mööda linna ringi. Otsisin küll vaiksemaid tänavaid, aga kogu selle aja jalutasin ringi. Ma liikusin meeletult. Päevas tuli vabalt 10k sammu täis. Tavaliselt rohkemgi. Eriti motiveeris see, et meil oli endomondos challenge oma grupiga, et kes kõige rohkem kõnnib. Mingi hetk ei saanud seda kasutada, sest külm oli ja see sõi meeletult akut ja sellega kadus ka mingil määral see hasart ära.

Mingi hetk sai palju liigutud ja vähem söödud. Näksisin midagi möödaminnes ja läks edasi. Vahepeal oli poiss nii puuk, et ma ei saanudki midagi teha ja rahulikult süüa, sest nii kui ta käest panin oli kisa lahti.

Selle kõigega võtsin ma alla. Ma olin oma pikkuse kohta normaalkaalus. Miinimum oli vist 50kg? Oma 157cm peale on see ju väga viis. Mulle see number meeldis AGA see muutis ka palju minu välja nägemist. A la mul ei olnud enam peput 😀

Kui poiss vanemaks sai ja enam vankris magada ei tahtnud, jäi neid jalutuskäike vähemaks. Rolli mängis ka talv, kus vankriga oli raske ringi liikuda, st vanker jäi pidevalt kuskile kinni ja sellega keset tänavat jebida, ei aitäh. Sellest tulenevalt olime palju toas. Vähem liikumist, samas juba nii palju vabadust, et poiss tegeles üksi, tähendab ma sain SÜÜA 😀 Jõulud sinna otsa ja.. kena number kaalul tagasi.

Nüüd tulles praegusesse, siis.. Kena number kaalul kasvab.

Eelmine nädal, üksi kodus olles, pidasin väikest dieeti. Olin kenasti diivani kaunistus, aga sain oma kaalu madalamaks. Sõin siis kui kõht tühi oli, vähendasin näksimist. Kui näksisin siis õuna või mingit muud puuvilja. Hea oli üksi sellega tegeleda, ei pidanud muretsema, et mis nüüd poisile peab sooja süüa tegema jne. (Poiss oli ema juures, sest mul oli üks päev KSAs uuring)

Nüüd see nädal üritan väikest viisi trenni teha. Ma olen seda sada üks korda üritanud teha, aga koguaeg tuleb mingi takistus, mingi vabandus miks mitte teha. Küll ma olen üritnanud mingeid jooga harjutusi järgida ja mis veel. Aga nüüd ma teen endale lubaduse, et teeksin kasvõi 10 minutit päevas trenni. Proovin oma kõhu natuke trimmi saada ja samuti võiks ka käepekist midagi asjalikumat välja voolida. NING käia rohkem jalutamas. Ma tahan, et sellest tekiks minu igapäeva harjumus. Ma ei taha mingeid vabandusi otsida, miks mitte teha.

Ehk siis, kui poiss lõunaund magab, teen mina oma 10 min ‘kava’ läbi, ei söö enam igast sitta, vaid valin midagi tervislikumat asemele. ( Kuigi sünnipäevaks sain mitu karpi shokolaadi kommi ja süda kuidagi ei raatsi neid A’le ära andma. Samas 1 komm päevas ei tee ju paha?)

Teie motiveeritud C.

Paanika sai läbi. Praeguseks.

Kui A lõpuks koju jõudis oma koolituselt küsisin otse :”Kui sa oleksid üksi, ilma meieta ehk siis nö pereta, kas sa võtaksid selle pakkumise vastu?”

“Ilmselt küll jah.”

Vist otsustatud? St ma olen nüüd natuke maha rahunenud ja iga nurga alt läbi mõelnud, genereerinud. Mäletate ka ehk aga mu selle aasta üks eesmärk oli oma mugavustsoonist välja tulla, see oleks muidugi to the max. Vb ma sisimas juba teadsin ette, et mingi muudatus võib tulla ja et ma nii väga põnnama ei lööks, siis olen eesmärgiks võtnud et ma oleks muudatustele vastuvõtlikum, valmis mugavustsoonist välja astuma.

Nüüd ootame ja vaatame, mis eestis tööjuures räägitakse ja siis teeme edasisi plaane. Aga oleme valmis ära kolima.

***

Nüüd veits teisel teemal. Sügis.

Käisin paar päeva tagasi poes. Olin pea-aegu kohale jalutanud, kui sügise lõhn lihtsalt ninna kargas. Veider, et aasta-aegadel on omad lõhnad eks? Aga ma arvan, et igaüks meist teab milline see sügise lõhn on. See on nii ära tuntav. Korraks oligi see äratundmise rõõm, et oh sügis, sest praegu ju ei ole eriti vihma. Tähendab õues ei ole nii märg ja külm ja pime, vaid soe ja päikeseline, värviline. Selline sügis on ju täitsa nauditav. Aga kauaks seda veel on? Varsti ei taha oma nina õue pistagi, sest pead sada kihti riideid selga panema, pead mütsi soenguga ringi tuterdama pluss muidugi prillikandja rõõmud: märjad klaasid, kust midagi läbi ei näe ja muidugi need udused klaasid, kui õuest tuppa saad. Fun. Nii ootan seda aega. Note the sarcasm here.

Muidugi on mõnus, et saab oma kampsunid kõik välja otsida, aga olgem ausad, ma olen nii kampsuni maniakk, et ma suvel käisin ka nendega kui vähe jahedam ilm oli 😅😅 kasutasin iga võimalust oma lemmik kampsuni kandmiseks.

Muidugi kõik ootavad, et saaks küünlaid põletada, ma kardan et mul on see lõbu ainult siis kui poiss magab, sest muidu on ta kättpidi seal sees. Ja kui poiss magama jääb siis kell on nii hiline et kas enam viitsibki sellega jännata. Ainuke puutumata koht on kamina pealne ja köögipinnad. Suurele laua ja diivanilauale ei saa küll midagi sellist panna. Oeh väikselapse vanema rõõmud 😅

Olgu, nüüd sai vähe heietatud jälle. Pole nii paanikas post kui eelmine oli haha..

Teie C.