Mure. Sünnitusjärgne kontroll. Mis asi see veel on?

Ma olen pikalt selle teemaüle nurisenud, kodustele siis, kuid nüüd tuli meil see teema ka grupis jutuks.

On ju nii, et kui oled rase, siis käid vereproove andmas, jooksed oma pissitopsikutega jne. Käid iga natukese ajatagant kontrollis, et sinuga oleks kõik ok ja et kas lapsega on kõik ikka korras. Oled sünnitamas, siis oled ka kõigi tähelepanu keskpunktis, sinu eest hoolitsetakse, sinu lapse eest hoolitsetakse, et kõik ikka kõige paremas korras oleks. Kontrollitakse SIND et kõik on korras.

Peale sünnitust aga… Ei tunne enam, mitte keegi huvi, kuidas EMAL läheb. St iga kuu pead käima oma kõige pisemaga kontrollis, et kas kõik on korras, kas ta kasvab ilusti, kas ta võtab ilusti juurde, kas areng on normaalne ja mis kõik veel. See on muidugi mõistetav. Tema on sinu kõige kallim ja muidugi ema saab südamerahu, et ta teeb õigesti ja et laps kasvab normi piires. AGA miks ei tule enam keegi ema üle vaatama? See tähdab, sa oled uue rolliga harjumas. KÕIK on sinu jaoks uus. Muidugi on laps kõige tähtsamal kohal, aga kui ema endaga pole kõik korras, siis kuidas ta saab lapsele tagada kõige parema?

Mis siis, kui minu ebatervislik olek, on minu jaoks nii normaalne, et ma ei oska selles probleemi näha ja ise käia kuskilt mingeid vereteste küsimas, on minu jaoks liiga pealetükkiv. Saaks ju niiöelda 2in1 teha, et kontrollida last ja samas ka siis ema niiöelda üle vaadata, kasvõi vererõhku mõõta või võtta vereproovi, et kontrollida kas kõik näidud on korras. Sest kui emal ei ole näidud korras, siis kuidas ta peaks lapsele tagama, et ta kõik vajaliku saaks?

Mina kui imetav ema, äkki mul on mingi vajaliku vitamiini puudus, millest võib minu lapsele samamoodi puudus tulla, aga kust ma seda tean, kui keegi mind ei kontrolli?

Nt on mul mega madal vererõhk, üks kord kodus mõõtsime, siis mu isa oli täiega mures, et kuule see ei ole normaalne. Minu jaoks on see ju normaalne. Keegi pole ju kontrollinud ka , arstide poolt, et öelda et vabandage, teil on probleem ja te peate neid ravimeid võtma hakkama või mis iganes. Vb kui kodus surema hakkan ja mees mind haiglasse viib, siis tuleb välja et mul on veel sadaüks häda juures 😀

Tegelikult pole naljakas.

Ma lihtsalt tunnen, et oleks võinud noore emana, olla rohkem tervise kontrolle ka minule. Lapse kohta pole mul ühtegi halba sõna. Kogu aeg ilusti üle vaadatud ja uuritud ja puuritud, aga mina , kes ma ju ka koguaeg seal samas olin, minu kohta ei küsitud ja ei tehtud mitte midagi.

Paljudel võib peale sünnitust tulla depressioon. Minu mustad mõtted on minu jaoks normaalne. See on minu igapäev. Keegi kõrvaltvaatajana võibolla saaks aru, et minuga ei ole kõik korras, aga oleks nt perearst küsinud, et kuidas noor ema ennast tunneb? Nope. Nada.

Olgu, 3 kuud peale sünnitust käid günekoloogi juures, sealt alt vaadatakse sind üle, tehakse veel PAP test ja kõik. Kirjutatakse sulle pillid välja ja adjöö. Ilusat emaks olemist.

Aga kas ülejäänud minuga ON kõik korras? Kas minu normaalsus on okei või see on halb normaalsus ja ma peaksin midagi endaga peale hakkama?

Lihtsalt võiks keegi arst huvi tunda, kuidas ema ennast tunneb. Kuidas ta uue olukorraga hakkama saab ja samas ka tervislikult ikkagi üle vaadata ja huvi tunda. Sest reaalselt enne lapse saamist oled sa a ja o, käid oma pissitopsikutega ringi ja käid aga verd andmas, aga pärast seda võid pm ära surra, keegi ikka huvi ei tunne 😀

Emad rääkige kaasa, kas tunnete sama või on teil parem perearst ja ma peaksin hoopis enda perearsti vahetama hakkama? Kas mulle ainult tundub, et see on probleem või see ongi probleem? (Tähendab, mulle ja osadele meie grupist.)

Damn I’m on fire this week. 😀  Järgmise korrani! Teie C.

Naiste jutud

Üksi kodus olla, ilma lapseta on nii raske. See tähendab, et ma ei liigu praegu nii palju kui tavaliselt. Põhimõtteliselt istun terve päeva diivanil, vahepeal panen pesu kuivama või teen süüa ja siis pots diivanile tagasi. See aga tähendab, et kui on aeg magama minna, siis ma ei ole väsinud. Üldse. Ma vähkren mitu tundi voodis, scrollin vahepeal veel netis ja siputan edasi, kuni siis kell 2-3 uni lõpuks tuleb.

Hakkasin siis öösel mõtlema, et hmm.. Kas rasestumisvastastest vahenditest rääkimine on mingi tabu teema? St sõbrannaga jah vahepeal mokaotsast vb mainid, et mis keegi kasutab, aga et keegi konkreetselt blogis ka sellest räägiks? Ok Mallukas rääkis oma spiraali trallist ja Marimellil jäi ka korra silma implantaadi teema.. ja ongi kõik?

Muidugi on kõige õigem käia naistearsti juures rääkimas, et millised võimalus on ja mis oleks sulle just kõige sobivam lahendus, aga nende kohta kogemusi peab kuskilt foorumist otsimas käima, kus üks kägu teisel käol kõri kallale kohe läheb. Ok mul vist kadus mõtte lõng korraks ära siin.

Igatahes.. Räägin siis .. oma kogemusest i guess..

Kui ma poisi ära sünnitasin ja 5 kuud hiljem kontrolli läksin ( tegelt vist oli soovituslik, et 3 kuud peale sünnitust peaks kontrollis käima, aga kuna A oli nii palju ära, siis lükkus see tema puhkuse ajale täpselt) siis kirjutati mulle mini pillid välja. Kõik oli okei, kehale need ei mõjunud kuidagi trastiliselt, et a la oleks meeletult õgima hakanud või hormonaalselt lolliks läinud, kõik oli selles mõttes okei. AGA ma unustasin neid KOGUAEG võtta. Muli oli telefonile äratus pandud kella 11ks, et selleks ajaks olen ma nkn juba üleval ja toimetan poisiga ringi. Jah… Toimetasin. Pidevalt oli nii, et ma ei saanud kell 11 tabletti võtta, sest kas ma panin poissi juba magama või vahetasin mähet või tegin hoopis midagi muud ja kui mulle lõpuks meelde tuli, et shit ma pidin ju tableti võtma, siis oli juba ala 3 tundi möödas. Et, sellel ei ole ju ka nii mõtet eks.

Võtsin kuidagi selle karbi lõpuni ja nii see jäi.

Uurisin ja puurisin erinevaid variante, et mida võiks siis kasutusele võtta. Noh kondoom kondoomiks eks. Pole just kõige mugavam ja suht tüütu kuskil pimedas hakata kohmitsema, et kus kuradi kohas need nüüd on.

Novembris hakkasid mul esimesed naistekad peale sünnitust. Nii et peaaegu poolteist aastat olin ilma nendeta. Suht tüütu, aga samas noh.. Jeii pole rase.

Ma tean, et paljud tahavad saada väikese vahega lapsi, et lapsel oleks mängukaaslane ja lihtsam on ühe jutiga see hullus üle elada, aga meie hetkel teist last ei soovi, sest me elame ikkagi üürikorteris ja võiksime oma majja elama saada, enne kui selle sammu uuesti ette võtame.

Nii tagasi nüüd jutu juurde.

Käisin mina siis mai alguses lõpuks nõuandlas. Kuna ma olen 24 veel, sain tasuta nõuandlasse konsultatsioonile. Natuke istusin seal uksetaga ja sain ka kohe jutule. Naistearst rääkis kõik ilusti ära, mis erinevad variandid on ja mis siis sobida võiks.

Mis need variandid siis on?

*Beebipillid

*Plaastrid

*Spiraal

*Implantaat

*Umm.. Khmm sisene rõngas, vist oli Nuva?

Ja muidugi ka *kondoomid

Võibolla unustasin midagi vahelt, aga.. Noh pillid ei sobi, sest ma lihtsalt unustan. Plaastrid, neid peab iga nädal vahetama, pluss kui see hakkab kuskilt juba lahti tulema, siis peab ka ära vahetama. Praegu suvi, saunad, ujumine, tihedam duššiall käimised, et.. ma ei kujuta ette kui tihti neid siis vahetama peaks 😀

Spiraal.. Hmm.. Neid on muidugi mitut sorti. Üks on vist vaskspiraal, siis on hormonaal spiraal. Üks on 3 aastane ja teine on 5ks aastaks. Lähedalt sõbranna pealt on kohe kogemus, et 5 aastane ei sobinud, keha hakkas vett koguma ja kolme aastasega on nad mitu korda rasedaks jäänud. Ja muidugi minu suurem hirm on see, et see võib ju paigast minna, mingi paranoia. Arst siis hakkas naerma, et see protsent, kes rasedaks võiks jääda, või keha vastu ei võta, et see on niiii ime tilluke ja et minul kohe nii lähedalt näide võtta, siis sai aru ka, miks ma seda ei soovi. Samas ta seletas ilusti ära, et spiraal on ainult nö kohaliku toimega, kui pillid, plaastrid ja implantaat on üle keha, ehk siis hormoonidega seoses.

See nuva rõngas äkki? Oli vist see nimi. Noh sellega on ka, et seda pead ise endale sisestama ja mul oleks jälle paranoia, et see võib paigast nihkuda ja ei tee oma tööd.

Kondoomid, noh jah. Ei. Nii siis jäigi implantaat. Implantaadiga võib juhtuda, et see võib käes natuke seiklema minna (see sisestatake käe siseküljele ala tissi kõrgusele 😀 ), et kui ära peab võtma, siis pean natuke otsimis tööd tegema. Ja teiseks võib kuni 6 kuud määrida. Paljud ongi sellepärast implantaadi ära võtnud, et nii pikalt määrib ja see nii tüütu.

Kuna mu päevad veel nii regulaarsed ka ei olnud, siis why not fuck it up even more??

Arst siis kirjutas mulle retsepti välja ja pani mulle aja, millal see siis mulle pannakse. Käisin ostsin apteegist välja selle, kuna olen haigekassapoolt kindlustatud, siis oli see -50%, ehk siis 50 eurot ja natuke peale. Samas väike summa pillide või plaastritega, mida pead koguaeg juurde ostma. Mai lõpus siis käisin uuesti arstil, aga see kord siis juba implantaati panemas.

See ei olnud midagi hullu. Puhastas käe sissevarre ära, kuhu implantaat pannakse. Siis tuimestas selle koha ja pani siis selle ‘püstoli’ abil mulle kätte. Implantaat oli siis selles püstolis, kui nii võtta( see oli selline valge ümar julla, nö päästik siis, ja see implantaat ise oli süstla nõelas, mis siis naha alla surutakse. Vajutas päästikule ja see implantaat jäi käesisse ja see süstla osa siis tuli välja). See on ala 2 cm pikkune pulk, mis siis on sul käes kuni 3 aastat. See sees, sidus käe kinni ja võisingi ära minna. Luges ennem sõnad peale kui kaua peaks veel ‘kaitstud’ vahekooras olema ja hoiatas ka, et see koht võib siniseks minna.

Implantaadi juurest läks küll siniseks, aga mitte üldsegi hullusti. Sõbranna jagas kunagi pilti, et kellelgi tema tuttaval läks see implanataat kuskile lihaste vahele, nii et see läks mega siniseks ja koledaks. Aga mul oli kergelt ja kuskil nädala või natuke rohkem sinine. Praeguseks on see auguke, kuhu see süstla ots läks, paranenud. Implantaadi ümber midagi sinist ja ebanormaalset ei ole. Kui kätt tõsta ja peeglist vaadata siis on seda küll näha ja näpuga kui katsuda, siis on ka seda tunda, aga see ei sega üldse. Vb hirmutab võõraid kui ennast.

Kui implantaadi kohta uurisin, siis soovitati see panna menstruatsiooni esimestel päevadel. Mina käisin panemas mõned päevad enne, kui mul oleks pidanud enamvähem hakkama need. Jäin siis ilusti naistekate ootele, kuni need kaks nädalat ja natuke peal siis tulid. Ja seee kestis pikemalt kui muidu. Aga kuna hoiatati et võib pikalt määrida, siis ei ehmatanud ära. Vot nii..

Törts sellist ebatavalisel teemal juttu kah vahele.

Kui on küsimusi, siis võib alati küsida. Vastan kuidas oskan. Loodan, et ma kedagi ära ei hirmutanud või midagi 😀

Järgmise korrani! Teie C.

Mis minust edasi saab?

Aina rohkem ma mõtlen, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan? Ma olen siiani kuidagi.. kulgenud. Ma ei ole leidnud seda asja, millega ma jäädavalt tegeleda tahaksin. Näiteks ma käisin Viljandis Akadeemias, see eriala ei sobinud mulle. Siis ma tulin siia kutsekasse, kuhu ma mõtlesin juba põhikooli lõpus tulla, aga nüüd kui ma olen ka klienditeenindajana poes töötanud ja näinud, kuidas dekoraatori töö poes välja näeb, siis see ei kõneta mind absoluutselt.

Nüüd, lihtsalt huvi pärast hakkasin ühe eriala kohta googeldama, et kas neil on lihtsalt mingeid kursuseid, mille lõpus saaks ikka mingi paberi ka kätte. JA ma leidsin ühe. Arvestades, millest mu viimased postitudes rääkinud on, siis vist väga raske pole aimata millest ma räägin?

Tartu Rahvaülikoolis maksab see kursus 169 eurot, ja ma loodan, et A on nõus sellega, kui ma sinna läheksin. See ei ole päevases õppes, vaid õhtuti 18.00-19.30 ja ka mitte igapäev. On mõned nn teeoria tunnid ja on ka palju kodust iseseisvat tööd ja mingite programmide tundma õppimist. Ma tunnen, et see on see mida ma niiöelda taga olen otsinud.

Kui mu isal kunagi oma firma oli, siis ta tõi oma projekte vahest koju kaasa. MIna muidugi ninapikal passisin juures ja ootasin ja lootsin, et ÄKKI ma saan ka kuidagi aidata. Ja kui ma sain, oh sa poiss!

Ma ei tea, miks ma varem nii põhjalikult selle eriala kohta uurinud ei ole. Olen alati arvanud, et see on nii out of my reach.

Ma loodan, et ma saan sügisel selle sammu teha ja selle kursuse läbi teha. Mitte, et see nüüd tähendab, et ma sellele erialale tööle saaks, aga see on ennast arendav. Ja ma tahan vabatahtlikult, ise, kooli/kursusele minna, et ennast harida 😀 Kes sa oled ja mis sa õige minuga teinud oled??

***

Oleme A’ga terve nädala kahekesi. Mu ema vaatab poisi järgi. Väga kummaline on ilma temata kodus olla. Koristad ja KÕIK jääb korda. Keegi ei tule vetsu vaatama ‘oot oot, mis sa istud siin ah?’, keegi ei käi hommiku võikusid varastama ja kui sa oma kohvikruusi lauale paned, siis ei lähe keegi seda kohe näppima ja ei taha sealt jooma hakata 😀 Nii imelik on olla! Tahaks täiega musitada ja kallistada ja nunnutada teda!

Põhjus miks poiss ära on, on see et mul on sõidutunnid see nädal. Üks on juba tehtud ja üks on veel ees. Pluss järgmine nädal üks. Järgmise nädalase tunniga ma läksin veits alt, sest arvasin, et A on siin, aga ta on hoopis Tallinnas koolitusel. Võtsin veel ekstra kell 10, et siis ta ei peaks töölt nii palju puuduma, et saaks lõunaks tööle, või varem ja ei tee siis lõunat või mis iganes. Aga no jah. Vaatab, kas saab ära muuta või hoopis, et ämm siis selleks ajaks siia tuleks.

Autokool hakkab siis vaikselt lõpusirgele saama. Teooria eksam on tehtud. Nüüd veel libedasõit (pean helistama ja aega küsima, aga pole jõudnud veel), mõned sõidutunnid ja siis sõidueksam. Ja siis saab tunnistuse ja ARKi minna.  Sellega seoses olen auto24’ja nii läbi lappand, et mul hakkavad kuulutused juba meelde jääma. Kuna meil on kahe uksega auto, siis ma olen siin unistanud, et äkki saaks endale ka auto aga et siis juba nelja uksega.

Me siin A’ga mõlemad vaatasime autosid ja kui meie mõlema kriteeriumid kokku panna, siis sealt tulid nii kallid autod, et ei. Temale jäägu siis see mis meil praegu on. Tema kukununnu ja mulle siis mingi naistekas pereauto 😀 Aga mis oleks piisavalt võimas, et möödasõitu ka teha. A juba noomis, et kui ma mingi 55kw autot tahan, siis ma sureksin närvivapustusse ära ja et möödasõidud võin ka ära unustada. Nüüd esmaspäeval pidin ka õppesõidu autoga kiirendama ja ..no ei lähe edasi. Meie oma on ikka võimsam ja sellega nii harjunud. Gaasi annad siis ikka lippab 😀

Nüüd viimasel ajal olen ka nii palju kinnisvara portaale lapanud. Kuidagi ajudele on hakanud siin korteris elamine. Esiteks siin ei ole korraliku sisehoovi, kus saaks poisiga rahulikult mängida ja teiseks see naabritädi on siin NIII tüütu. Meil on siin seinad suht paksud, võrreldes eelmise korteriga siis vägagi paksud. Me siin istume rahulikult diivanil ja vaatame telekat ja siis kuuleme kuidas tädike seal teiselpool seina telefoniga ‘räägib’. Tal on nii.. kiljuv hääl, kui nii öelda. Kuna ta elab üksi, siis on tal suhtelmis vajadus ja kui sa juhtud temaga koridoris või õues kokku jooksma, siis nii pea sa sealt ära ei saa.

Nii ma siis olen igasugu kuulutusi vaadanud. Aga hinnad on meeletult kõrged ja tegelikult meil ei ole mõtet praegu kuskile kolima hakata, sest plaan on nkn hakata maja ehitama ja selleks on ju vaja raha veel koguda ja kui me praegu koliksime, siis see oleks jälle suur must auk rahakotile. Ja kui ma veel autot ka tahan, siis kindlasti big no.

 

Vot nii.. Annan siis vahepeal märku, et olen ikka olemas ka. Sai jälle kuidagi.. igasugu mulast postitus. Aga..

Järgmise korrani! Teie C.

Keeruta-lennuta

Mul on tunne, et ma tatsan ühe kohapeal. Elan päev korraga, kuid samas mõtlen ja pablan oma tuleviku pärast.

Kuna kohe varsti on see aeg käes, kus ma enam emapalka ei saa, siis… mis meist edasi saab? Jah, meil on küll raha kõrvale pandud, kuid see on ikkagi nö remondifond. Jah, ka mul on veidike kõrvale pandud, aga no see on tõesti nii napp, et sellest elaks vaevu kuu ära. Nii et, mis minust siis edasi saab? Mis meist edasi saab?

Ma olen hetkel sellises,, nõutus olekus. Kui nüüd palk läbi saab siis.. ma ju peaks tööle tagasi minema? Aga ma ei taha sinna tööle minna. Ja väikemees on ka veel nii väike, et ma ei tahaks teda kuskile hoidu või lasteaeda viia. Pluss, oleks see veel väljaminek meie rahakotile, mida saaks nö edasi lükata.

Ma tegelikult tean, mida ma teha tahaksin, aga see nõuab jälle aega ja ka natukese raha. See nõuab aega, mida mul just väga palju ei ole. Ma loodan, nüüd siinkohal sellele, et A saab vähe ‘kodusema’ töö. Ehk nüüd sügisel juba? Lootust on, et siis äkki ma saaksin selle teekonna läbi teha ja siis loodaks, paremale elule. Elule mis mind õnnelikuks teeks. Happy wife, happy life eks? 😀

***

Offtopic.. Mu ema on äge tädi. Meil on valgevenest sugulane abiellumas, nüüd septembris. Nad on oma kutiga sama kaua koos olnud kui meie A’ga või isegi natukese vähem? täpselt ei mäleta, AGA mu sugulane on minust 4 a noorem. Ja nad JUBA teevad pulmad. Kuna ma olen oma emale kurtnud, et ma tahaks ka ikkagi abielluda ja A ei tee midagi, siis mu ema oli nüüd NV’l, et ennem me sealt majas ära ei saa, kui A on ühele põlvele laskunud ja mulle ettepaneku teinud. 😀  No pressure babe!

***

Back to topic. Ma ei taha öelda, et ma oleksin õnnetu. Ma olen väga õnnelik. Mul on nii kuradima armas poeg. Mul on mees, kes mind armastab (aga ära ei taha kosida 😀 ), me oleme õnnelikud. Hoiame üksteist, toetame üksteist. Aga kõik muu, mis jääb väljaspoole meie mullikest. Kool, töö. See on nii pekkis kuidagi.

Ma ei väida, et meie suhe on üks suur tore roosa mull, kus ei ole ühtki probleemi. Muidugi on. On kohe nii olnud, et ma olen mõelnud, et ma ei jaksa enam, et vb on meil eraldi parem. Aga me oleme oma probleemidest üle saanud. Vähemalt praeguseks. Ja oleme õnnelikud.

Mis puudutab aga kooli, siis ma olen otsutanud, et sealt tulen ma ära. See eriala, mis silmad nii ‘särama’ pani, see on nii.. meh. Ei. Olles nüüd riidepoes töötanud ja näinud kuidas see reaalselt toimib. Ei. See ei ole mulle. Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et see on see õige asi. Ma ju teadsin, et ei ole, see ei ole kunagi olnud just SEE asi, mis mu silmad nii särama oleks pannud.

Ma arvasin, et see on see õige suund minu jaoks. Kui ma Viljandis olin, siis ma valisin ikkagi selle kooli kasuks. Arvasin, et see on mu saatus, mis kutsub ja märku annab. Sest kui ma põhikoolis veel käisin, siis ma tahtsin seda õppima tulla. Ma arvasin, et see on midagi muud, kui see tegelikult on. Aga nii pea kui ma siia kooli sain, muutus minu/meie elu totaalselt. Sest natuke peale seda, kui ma koolis alustasin, kolis A minu juurde. Sain siin tööd ja otsutas, et Soomega on lõpp.

Kuidas meie elu oleks välja näinud, kui ma oleks Viljandisse jäänud? Kas me üldse oleksimegi veel praegu koos? Ma kardan, et sinna jäädes oleks meil tunduvalt rohkem probleeme olnud. Ja kas ta üldse olekski siis eestisse tulnud? Ma ei oska isegi ette kujutada, et mis siis saanud oleks 😀

Aga ma oleme praegu siin. Nende valikute juures. Kas minna uut asja õppima? Kas see paneb mu silmad särama, nagu ma seda endale ettekujutan?  Kui ma ei suuda välja raalida, mis edasi, siis mis meist saab? Kas meil tuleb rohkem stressi, sest A peab meid kõiki ülal pidama? Seda ehk natukest aega, aga ikkagi.. Mis meist saab? Mis saab pojast? Lasteaeda? Sõime? Mis EDASI?

Need küsimused lihtsalt tiirlevad mul peas non-stop. Lihtsalt.. Aah. Apua!

Ma üritan mitte nii palju mõelda sellele, aga igaltpoolt tuleb kellegi mure hõikeid, et issand mis edasi saab ja paratamatult hakkad nendele asjadele mõtlema ja ka ise nende üle muretsema, et aga tegelikult ka MIS SIIS SAAB?

Kindlasti kõik laabub ja kõik saab korda, ning ma pablan mõtetult. Aga mul on hetkel lihtsalt väike hirm tuleviku ees.

Okei, ma käin siin oma jutuga juba ringiratast, aga need mõtteid ka reaalselt pidevalt keerlevad samasuguse ringina mu peas. Ehk siis on nüüd õige aeg see jutt ära lõpetada. Ja ehk järgmine kord on mul midagi ka välja raalitud ja saan millestki ägedamast kirjutada! 😀 Nt pulmad vms (ilmselg ainult unes, aga lootus sureb viimasena).

Järgmise korrani! Teie.. Umm.. Ringiratast keerutav C.

Pallike veereb

See kord ei veere mitte tegutsemis pallike, vaid minu kannatuste pallike. See tähendab siis seda, et minu kannatus hakkab katkema.

Ma olen A peale kuri. Ma olin eile nii marus, et ma pool õhtut vahutasin üksinda. Õnneks poiss magas ja ei pidanud seda nägema, nii et sain siin ennast üksinda tühjaks elada.

Miks ma siis nii.. kuri/marus olen? Noh.. mul sai lõpuks mõõt täis, miks mina pean kõike otsima ja uurima? Ma olen A’le rääkinud sada korda mida on vaja teha, et reaalselt asju liikuma saada. Selle peale saan vb õlgade kehituse või paremal juhul ühe ‘jah’ ja sinna see asi jääb.

Kuna mu ema ja isa ehitavad ka maja, siis mul on hea kõrvalt konsulteerida, et mida ja kuidas saaks. Nüüd käis neil projekteerija ja nende majal katuse tõstmine läheb vähe keeruliseks. Nüüd on nii palju erinevaid nõudeid juurde tulnud, millele nende maja ei vasta, et kas nad üldse seda katust tõsta saavad.

Meie maja on teist masti. Meil on karkass maja. Kas seal üldse katust tõsta saab? Mis nõuetele meie maja üldse vastab ja kas üldse vastab?  Kui ei saa katust tõsta, siis meil ei ole isegi mõtet seda renoveerima hakata, sest mida me teeme ühe toalise majaga? Elame õnnelikult kõik ühes toas, kuni laps/lapsed välja kolivad? Eee ei.

Nüüd olekski vaja, et ‘meie’ maja käiks ka keegi vaatamas, et kas ja mida seal üldse teha saaks.

Kui me ei saagi seda ehitada? Lükkame maja pikali, laiendame vundamenti ja ostame moodul/element maja? Või mida me siis teeme? Kas me teeme?

Kuna ma pole A’le mitte keegi, paberite järgi, siis ei saa ju mina mitte midagi ajada. Veel enam, kui selle maja paberiasjad pole veel korras. Ja noh mõnel mehel on ilmselgelt nendega veel maa ja ilm aega.

Ma olen planeeria. Kui üks plaan ei lähe nii nagu alguses mõtlesin/mõtlesime, siis on hea, kui on kohe varuplaan olemas. Ma nüüd genereeringi siin varuplaani, mis siis kui me ei saa? Nüüd ju pidi meile septik tulema ja vesi majja, aga kuidas nendega siis jääb? Sellepärast ma ka tahan asju liigutama hakata.

Hetkel, minu tagavara plaan oli, et lükkamegi siis maja pikali nt. Laiendame/parandame vundamenti ja ostab moodul/element maja. Muidugi kui seda saab nii teha, nagu mina mõtlen üldse. Kui meie plaan jääks see, siis muidugi tuleks hakata ettevõtetega suhtlema, et kuidas ja mida saab.

Eile ma siis kammisin siin sada üks veebilehte läbi, mis pakkusid erinevaid moodulmaju. Olin sealt rägastikust mõned välja valinud ja tahtsin, et saadan siis A’le, et mis ta nende peale kostab. Sellele sain vastuse, et ah homme vaatab. “homme”! Saatsin selle peale crumpy cat’i gif’i, mille peale sain vastuse, et olgu vaataks vähemalt sarja lõpuni ja siis.. Mina siis nii naiivselt ootan, et millal ta kirjutab et sari läbi ja et no saada siis mulle. (Ta oli jälle ära Tallinnas, sp ka kirjalik vestlus) Selle asemel sain ma, aga olgu ma nüüd magama, head ööd, armastan.

Ooooooh …Mu vererõhk tõusis vist lakke. Kujutan ette, et mul tuli kõrvadest auru välja.

Siit jookseb nüüd minu piir. Mina planeerisin maja. Mina otsisin erinevaid materjale, erinevaid firmasid kust saaks sobivaid aknaid jne. Mina mõtlen ja otsin mis kütteid ja alternatiive. Mina olen uurinud ja otsinud mis pangad mida pakuvad. Ma otsisin nüüd alternatiive, mis siis kui me ei saagi ehitada. Ja temalt tuleb vastus “homme vaatab”.

Ma panin lihtsalt kõik aknad kinni, mis ma välja olin valinud. Mina enam sellega ei tegele. Ma ei räägi maja teemal, mitte üht sõna. Ma ei otsi, ei paku, mitte midagi. Tehku ise. Otsigu ise. Mõelgu ise. Kui küsib, saab samamoodi ühe hädise õlgade kehituse või mokaotsast “jah” või “ei” ja see on ka kõik. Mulle aitab.

Võibolla ma keen ilma asjata üle. Eriti preagu, kui poiss on hull vingats. Nüüd tuli välja, et tal on palavik ka veel. Super. Mul on lihtsalt juhe nii lühises ja nüüd .. Oeh. Mind huvitab, kas ta ise üldse hakkab minuga sellel teemal rääkima? Et noh näita siis, mis valisid või ma ei tea. Ma lihtsalt ei soovi enam üürikas elada ja eriti kui maal on selline võimalus. Lapsel on ju nii hea maal elada. Hommikul ärkab, sööb kõhu täis ja saab õue mängima minna. Ei pea muretsema, et kuskile autoalla jookseb või jumal teab mida veel. Aga noh.

Igatahes, ma nüüd lõpetasin oma vahutamise. Ma loodan, et mu jutus mingit loogikat ka on.

Järgmise korrani! Teie C.

 

Mõtteid kiusamisest

Istun siin voodis oma märja peaga ja mõlgutan rahulikult mõtteid. Jah kell on öösel ja ma käisin pesemas, aga mul ei ole päeval aega seda teha, sest üks väikemees käib vanni küljes olevat kaitsvat ust eest kangutamas, nii et terve elamine on märg. Samas pesust tulles pole nüüd enam nii väga und ja tundub et on aega rahulikult asjadele mõelda.

Mis mind tegelikult kummitab on see, et ma rääkisin oma sõbrannaga ja meil tuli jutuks kooli kiusamisest. Küsis mult, et kas mind on kiusatud ja kui ma vastasin jah, siis ta oli nii üllatunud. Sama olin ka mina, kui tema samaga vastas.

Ma ei hakka kirjutama kuidas teda kiusati, sest see on tema rääkida. Aga see kuidas mind kiusati.. Olgu, see ei olnud kõige hullem, aga samas see on siiani minusse haava jätnud. Aeg parandab kõik haavad, mis on tõsi, kuid armid jäävad ikka.

Üks eredamaid hetki, kus ma koju jõudes nutsin ja oleksin endalt elu tahtnud võtta, oli see, et peale kehalise tundi, riideid vahetades otsustas üks tüdruk et nüüd on õige aeg minust pilti teha ja see netti üles panna. Nüüd saadavad ja panevad paljud pool paljaid pilte, kuid ma ei ole selline ja see oli suhteliselt viimane piisk karikas. See oli minu jaoks piisavalt kaua juba kestnud. Iga päev kooli minnes, teadsin et kindlasti on jälle midagi mille kallal nokkida. Tol päeval koju minnes ma nutsin ja mõtlesin lausa omalt elu võtta. Ema ja isa olid ka tol päeval kodus ja ei saanud aru mis toimub, kui rääkisin siis oli kohe jutuks et mine direktorile rääkima, kuid ausalt mis tema teha oleks saanud?

Minu väljapääs, oli muusika. Ma kuulasin muusikat ja unistasin. Unistasin ja panin selle kirja ning avastasin mingi hetk ühe foorumi kuhu ma ka asju üles lisasin. Samuti pidasin ma blogi, kuhu ma oma tunnetest kirjutasin, aga selle kustutasin mingi hetk ära.. Hmm miks?

Mul oli koolis ‘sõbrannasid’ küll. Mõni kes sõbralikult nokkis, mõni kes mind kaltsakaks kutsus, sest oli masu ja hea et meil söök laual oli, riided olid väiksem mure. Mitte kõigile ilmselgelt. Hiljem oli jälle sõber ja oli tore.

Ma ei tea, miks ma endaga nii lasin käituda. Või noh.. Ma pole kunagi kuskile kuulunud. Ma olen alati see hall hiir olnud, keda keegi ei märka. Olen olemas just siis kui vaja on, just siis märgatakse.

Olen alati olnud see inimene, keda keegi ei kuule. Kui seltskonnas olla siis minu juttu ei kuulata. Vahest on selline tunne, et võiksin täiest kõrist karjuda või lihtsalt ära minna ja keegi ei märkaks seda.

Gümnaasiumis oli asi toredam. Inimesed täiskasvanulikud. Aitasime üksteist, naersime, nokkisime. Kui aga lõpetamine oli, tutipidu, istusime aulas, pidime kõik kellegi kohta mingi vihje andma ja teised pidid ära arvama kellest juttu, siis mind ei maininud mitte keegi. Isegi mitte tüdruk, kellega ma pm igas tunnis koos istusin.

Ma ei teadnud, et see mind nii häiris või häirib, aga nüüd järele mõeldes, see täiega kriibib mind.

Üks põhjus ka, miks ma ülikoolis sõbraga riidu läksin oligi see, et ma tahtsin kuskile kuuluda. Ja kui tema kallal nokkimine ajas teised naerma siis.. Nii rumal minust. Ma saan sellest nüüd aru. Rikkusin midagi, millegi totra nimel, kui ma juba kuulusin ju kuskile. Ma olin tema sõber.

Loen nüüd järgi mis ma kirjutasin ja mu jutt on nii hüplik. Samas kell on nii palju ja mu mõtted hüppavad ühelt teisele, et tervikliku teksti on raske kirjutada. Viimane aeg magama minna. Sain vähemalt oma segaseid tundeid välja kirjutada. Aitäh teile, kes seda loevad.

Teie C.

Unekool

Unekool on värskete lapsevanemate jaoks üks tähtis teema. See on teema mille üle vaieldakse tohutult. On kirjutatud erinevaid raamatuid, kuidas toimida jne. Lõpuks tuleb aga ise see õige tee leida, mis just SINU lapsele sobib. See on alati nii, et mis ühele sobib, et pruugi teisele absoluutselt sobida.

Nüüd ma siin siis olen. Üritan poissi harjutada magama, terve öö, et ta ei ärkaks iga paari tunni tagant ja ei nõuaks tissi. Olgu, meil oli siin haigusperiood, kus ta tahtis palju rohkem lähedust ja seda just tihti öösiti, mis omakorda tähendas, et terve selle aja olin mina suhteliselt magamata ja noh.. natuke kuri. I need my sleep.

Mul on üks facebooki grupp, selline väike, 20 inimest. Meil on omavahel chat, kus me igapäevaselt räägime. Jagame oma muresid ja rõõme. Nüüd meie grupis käis ühel une/magamisnõustaja, sest tal tüdruk terved ööd kasutab teda kui lutti. Kui lutti anda, siis seda ta ei taha ja hakkab karjuma, nii et ainuke sobiv variant ongi ema rind.

Kui nõustaja oli ära käinud, rääkis ta meile ka siis mis just neile soovitati. Kuna peretüüpe on erinevaid, siis igale perele on erinevad lähenemised ja soovitused, aga siin kohal rääkis ta just mis neile sobis. Nüüd me oleme ka ise paar päeva nende soovituse järgi toimetanud ja noh.. võib öelda, et progress vist.

Kuna poiss on juba nii suur, heh ühe aastane ainult, siis nüüd ei tohiks enam vanker võrduda unega, vaid soovitavalt käia vankriga ärkvel olemise aeg õues ja siis lõunauneks tuppa magama. Kuna meil on hetkel kujunenud, et poiss magab ainult ühe une, siis meile sobib nii, et käime õues ära ja siis tuppa magama. Või lähme hoopis õue alles siis, kui on juba ära maganud. Saame rahulikult koos vankrit lükata ja teepeal olevaid kive ja oksi avastada. Või siis liivakastis liiva loopida 😀

Päevaste unedega, ma panin teda meie voodis magama. Võtsin ta kaissu, hoidsin kuni ta uinus ja siis hiilisin voodist välja. Nüüd olen teda tema enda voodisse magama pannud. Kaks päeva läks see kisaga, kuid täna juba rahulikult. Mässas oma tekikesega ja jäi tuttu. Ehk siis nõustaja soovitus oli, et ei paneks enam enda voodisse magama. Ma olin just mõelnud, et kui ta nii tublisti ilma tissita magama jääb(seda juba mitu kuud), siis peaks hakkama harjutama, et ta seda ka enda voodis teeks. Sest noh.. Hirm on ikka, et ta lihtsalt keerab ennast meie voodist maha.

Ööunne aga .. Ma annan poisile enne uinumist pudelit/piimasegu, sest ma loodan, et see on nn toitvam(kui minu rind, sest noh piinavabrik on suht tühi) ja ta ei ärka tühja kõhuga enne hommikut üles. Reaalsuses ärkas ta aga küll. Nüüd me oleme paar päeva andnud pudelit hoopis a la 30min enne magama minemist. Suhteliselt kohe, kui pudru on ära söödud. Istume diivanil, vaatame telekat ja joome pudeli tühjaks. St tema joob, minu süles istudes. Siis alles vahetame riided, peseme hambad, anname vitamiini ja paneme ta magama.

Varasemalt me raamatut ei lugenud, sest ta oli kohe krapsti püsti ja tahtis uudistada, et mis asi see nüüd käes on. Nüüd ta püsti ei tule enam, õnneks, ja loeme enne uinumist talle ühe muinasjutu. Siis teeme pai, lausume head ööd, tuttu nüüd, kustutame tule ja istume kuni ta magama jääb. Veel oleme juures, kuni ta uinub, kuid varsti üritaks sellest osast ka loobuda. Et kustutad tule, head ööd blabla ja lähed toast ära. Praegu on see lootusetu unistus, sest nii kui sa hakkad ukse poole minema, on mees krapsti püsti ja vaatab vesiste silmadega otsa. Ja peale seda on tal raske uinuda, sest ta kontrollib koguaeg, et kas me oleme ikka seal.

Ma räägin koguaeg ‘me’ aga tegelikult mina, sest A on enamus nädalad kodust ära, et ma pean üksi seda kõike tegema. Nädalavahetustel aga ‘sunnin’ teda seda kõike tegema ja kakaseid mässusid vahetama. Kui juhtub, et ta on nädalasees ka kodus, siis ta loeb mulle päevi, et millal tema nüüd seda koledat mässut vahetas, et miks ma ise seda tegema ei lähe. Siit tulenevalt, jah me ei ole veel potitreeninguga alustanud, sest noh.. ma olen laisk.

Ma olen hommikuti aeglane ärkaja. Me vedeleme voodis päris pikalt, enne kui püsti tuleme. Potitreening aga näeb ette, et nii kui laps ärkab, siis peaks ta kohe potile panema. Ja siis samal ajal seletama, et pissi pissi või kaka kaka. Aga ma kujutan ette, et seda oleks suvepoole vähe lihtsam teha, sest siis saab palja pepuga ringi joosta ja kohe potile tõsta kui häda tegema hakkab. Mis eeldab, et pott peaks koguaeg käeulatuses olema tho 🤔 Õnneks ta potti ei karda, oleme paar korda sinna ikka midagi kinni püüdnud, aga ega ta seal just väga pikalt ei istu ka. Kohe vaja kuskile uudistama minna.

Igatahes, praegune unekool või mis ta siis on, on meil toiminud. Oleme seda küll 3 päeva katsetanud, aga noh.. võib öelda, et toimib. Lõunauinak oma voodis on üle 1h pikk. Ööunne jäädes ärkab alles 7 aeg, siis kolib ta küll meie vahele/minu kõrvale, mida tegelikult ei tohiks lubada, aga ma jään ise suht kohe magama ja ei jaksa teda voodisse tagasi tõsta. Ehk siis on meil vaja veel harjutada, et ta uinuks täitsa üksi ja et hommikul koliks ta tema voodisse tagasi. Aga kõik muu meie puhul toimib 🙂

Varasemalt, kui ta veel beebi oli, siis sai teda magama kussutatud, või jäi ta meie voodisse magama, sest ma andsin talle rinda seal ja ei julenud teda ringi tõsta, sest kartsin, et ta ärkab kohe üles. Kui ta rinnaotsas magama ei jäänud, siis sai teda magama kussutatud, teda enda voodisse tõstetud, mille peale ta üles ärkas, siis uuesti kussutatud ja siis meie voodisse tõstetud, kus ta siis kaissu sai võetud ja siis uinus ta sügavalt, nii et me saime toast välja hiilida. Nii et see magama panemine, on suhteliselt trikitamine olnud, terve see aeg. V.a. siis kui ta alles 1-2 kuune imik oli 😀

Ma ei mäletagi, mitu kuud me teda juba enda voodisse magama paneme, et ennem sai rinda/pudelit, siis tõstsime tema voodisse, silitasime hoidsime kätt kõhul/seljal ja ootasime kuni ta uinus. Kui A magama pani, siis ma andsin ennem rinda, tõstsin ta voodisse ja siis A silitas teda, kuni ta uinus 😀 Või nüüd kui pudel mängu tuli, siis sai A selle protsessi ka ise ära teha.

Igatahes.. Oleme trikitanud ja mässanud omajagu ja nüüd meil asi suhteliselt toimib. Loodan, et nii ka jääb ja võiks isegi veel paremini minna, st et ärkab alles kell 9 ja varem süüa ega midagi ei küsi. Unistada võib eks.

 

Järgmise korrani! Teie C.