Supp

Tunnistan, väga veider pealkiri, aga.. Las ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis mu ema vingus kogu aeg, et ma ei tee kunagi süüa kodus. Kuigi tõsiasi oli see, et isegi kui ma tahtsin midagi teha, siis ta ütles, et tal oli juba plaan tehtud mida ta teeb ja et järgmine kord. Noh, seda järgmist korda pole siiani olnud.

Kui ma kodust ära kolisin, ülikooli läksin, siis ema veel muretses, et ei tea kuidas ma küll hakkama saan, kui ma kunagi süüa pole teinud. Mida? Kui sa oleksid lasknud mul seda teha, siis sa ei peaks muretsema ehk?

Aga.. Asjad läksid nii, et ma teinud ainult endale süüa vaid suurele karjale poistele. Ema oli üllatunud, et kuidas küll. Ja inimesed sõid mida ma tegin.

Tegin alati mingit praadi või midagi taolist. Tahket toitu, sest ma ei julenud suppi keeta ja kui ma veel nii paljudele teen ja pekki keeran siis.. Jamh.. See tundus nagu raketi teadus. Palju ma mida keetma pean? Mis sinna sisse läheb? Mis siis kui ma ei keeda piisavalt kaua? MIs siis kui ma keedan liiga palju? APPI!

Suppi ma ei keetnud kuni nüüd eelmise aastani vist. Muidugi jätame siit purgisupid välja, sest kes neid teha ei oskaks onju? Lisa vett ja aja keema. Voilaa.

Kolisin ära korterisse. Mingi aja möödudes, kolis ka minu kutt minu juurde. Igatahes, mingil hetkel me olime haiged ja räägitakse, et kui sa haige oled, siis on hea ravim kanasupp. Ja kana mul oli, sest mu vanaisa hoolitseb selle eest, et kõigil meil oleks kana kodus. Iga kord kui emale külla lähme, siis on vanaisa meile jälle kana toonud.

Igatahes, jutu juurde tagasi. Me olime haiged ja vajasime suppi. Mina kui naine ‘peres’ pidin siis suppi keetma. Ma polnud seda teinud ja kartsin. Emalt retsept küsitud hakkasin siis keetma. Ise nohune ja maitsemeel nullis, sain ma sellega hakkama, kui veel kutt ka kiitis, siis oh jumal, ma olin tõesti hakkama saanud. Ma olin enda üle nii uhke. Tundsin, et ma olen nüüd täitsa täiskasvanuks saanud. Ma olin kokkamises level up’inud.

Muidugi see, et ma korteris elasin ja mu kutt minu juurde kolis ei pannud mind seda tundma ju. Pani küll. Aga see oli, kuidagi..  enda ületamine. Ja noh, nüüd tuleb see asi libedalt. Noh muidugi ma olen ainult kolme erinevat suppi keetnud, et arenemis ruumi veel on, aga ma saan sellega hakkama ja ma olen selle üle uhke.

Ma mäletan, et ema küsis kogu aeg, et mida ta nüüd järgmine päev süüa teeb. Ma alati vastasin et ei tea, mõtle ise. Ema läks alati närvi selle peale. Nüüd ma saan aru miks. Sest kui ma küsin oma kutilt, et mis me siis homme sööme ja saan vastuseks õlgade kehituse, ma lähen endast välja.  Mis mõttes sa ei tea? Ütle mulle kas sa tahad liha või kana või pastat või mida? Või tahad vedelat toitu või sa tahad tahket toitu? Ütle mulle midagigi. Siis on ikka, et ah vaata ise. Aaaah. Ma ju teen sulle ka süüa. Miks sa ei või mulle öelda, mis isu sul on?

Kuidas teil söögitemisega lood on? Teete ise? Tellite või ostate poest valmis toitu? Mis Teile rohkem meeldib supp või praad? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers!

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s