Sõprus

Sõprus on midagi, mis lihtsalt on. Usaldus valitud inimeste vahel. Sõprust ei saa osta. Sõprus on aus ja puhas.

Kui palju on teil päris sõpru, kes tunnevad reaalselt huvi kuidas teil läinud on? Kui palju on teil selliseid sõpru, kellega te vahepeal absoluutselt ei suhtle aga kui te seda taas teete, siis poleks nagu vahepealset aega olnudki? Ja kui palju on teil sõpru kellega te igapäev räägite?

Mul on ainult üks sõber kellega ma igapäev räägin. Kui ta reisil oli ja netis ei käinu, minuga ei rääkinud, siis oli minu päevas nagu midagi puudu. Kuidagi tühi tunne oli. Nüüd kui ta tagasi on, on kõik jälle korras ja hea. Mu päevas on kõik taas omal kohal, nii nagu enne tema reisi oli.

Muidugi on mul selliseid sõpru mitmeid olnud aga kõik on ikka kuidagi ära kadunud. Kõigil on oma elu ja osade inimeste jaoks pole lihtsalt aega enam, kuni lõpuks ongi nendest inimestest pelgalt mälestused. Nii mõnestki sellisest on kahju. Ja kui me isegi satume kuidagi kokku, pole meil muud ühist, kui meie minevik.

Ja siis on mul sellised sõbrad, kellega ma ei räägi, kui ainult siis kui me kokku saame. Kui me kokku saame poleks seda aega nagu olnud vahepeal. Niivõrd kuivõrd. Kuna me elame neist teises linnas ja ei kohtu nendega nii tihti, kui nemad omavahel, siis tundus mulle vahepeal, et ma ei kuulu enam sinna. Osad neist elavad koos, osad neist on omavahel kursaõed ja see on paratamatu, et neil on rohkem ühiseid nalju ja seiklusi, seega mul oli tunne, et mul ei ole nendega enam seda klappi, mis oli siis kui ma seal elasin.

Ühel istumisel aga saime oma suud puhtaks räägitud. Nemad tundsid, et sõber kellega ma igapäevaselt räägin on mind nende juurest ära röövinud ja mina vastasin jälle, et neil on omad nakjad ja teemad ja et ma tunnen ennast nagu ma tunnen. Võõrana. Sealt maalt läks ülejäänud õhtu libedalt. Me rääkisime ja naersime ja olimenagu vanasti. Nii et hea on vahepeal oma suud puhtaks rääkida.

Ning muidugi on mul on ka sõpru, kellega ma olen ise asjad pekki keeranud. Ühele sellest olen ma palju mõelnud. Ma mõtlen pidevalt, et peaks talle kirjutama. Aga mida öelda? Paluda vabandust? Aga edasi? Mis siis kui teda ei huvita?

Ta oli minuga tore ja hooliv aga mina olin temaga lihtsalt vastik, seega pole imestada, et tal kopa ette viskas. Ma olen üritanud temaga rääkida,näiteks siis kui ma siia kolisin aga teda ei huvitanud väga. Seega pole ma rohkem proovinud. Kuigi ma arvan, et lihtsalt peaksin vabandust paluma. See oleks esimene samm. Aga ma kardan. Mis siis kui teda ei koti? Saadab mu kuupeale? Või hoopis hindab, et ma endiselt mõtlen sellele? Või on hoopid pahane, et why the fuck mul nii kaua selleks aega läks? Õõh..

Mida teie minu asemel teeksite? Kirjutaksite või laseksite sellel minna? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers! 

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s