Vaikus eetris

Kas on teil on ka vahepeal sellised perioodid, kus te ei viitsi kellegagi suhelda ja tahate lihtsalt üksi omaette olla? Või perioodid kus te tahate hullult igasugu asju teha, ise meisterdada?

Mul on praegu periood, kus ma tahan üksi olla. Istuks terved päevad üksi omas nurgas ja loeks raamatuid. Ma ei ole otseselt päris raamatut lugenud jumal teab kui kaua, aga see eest ma hoian silma peal mida onlainis kirjutatakse. Käin wattpadis igasugu raamatuid lugemas. Ühe lõpetan siis otsin uue otsa ja nii mu nädal siin möödunud on. Lihtsalt lugedes.

Ja siis mingi aeg on mul vajadus kirjutada kogu aeg. See tuleb tavaliselt peale seda kui ma olen sada wattpadi raamatut läbi lugenud. Ja siis ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan, kuni ma saan alles kell viis hommikul voodisse. Kahju, et need kirjutised ainult kuskile ei jõua. Vanal heal ajal jõudsin need toredale saidile, kus paljud eesti noored kirjutasid oma jutte. Oma raamatut pm. Aga tegelikult olid need nagu järjejutud.

Selle teekonna alustasin ma rate.ee’st. Uskumatu eks. Aga seal ei köitnud mind eriti need lood. Need kõik olid nii halvasti kirjutatud seal, et ma hakkasin edasi otsima ja leidsingi selle saidi, meie jutud*. Alguses käisin seal salaja vaikselt lugemas, kuid mingi aja möödudes tegin kasutaja ja hakkasin kommenteerima ja natuke aega hiljem kirjutasin ka ise juba. Käisin koolis kaustik käepärast, igaks juhuks, äkki tuleb mingi hea mõte, mida on vaja kohe kirja vaja panna, et hiljem ära ei unustaks. Teate ju küll neid hetki, kus arvate et pole vaja üles kirjutada, et jääb meelde, kuid hiljem kirute, et miks ma ikka üles ei kirjutanud.

Kui ma seal aktiivselt kirjutasin, siis ma pm elasingi seal. Kogu aeg sai seal kellelegi kirjutada ja midagi lugeda ja lihtsalt mingit lolli juttu ajada. Sealt sai sõpru. Enda mõtte kaaslaseid. Teisi noori, kes samasugust asja armastas nagu sina. Kirjutamist.

Vahepeal saab siiani seal käia ja natuke juttu rääkida, kuid keegi ei postita sinna enam nagu vanasti. Postitaks ise, kuid pole midagi postitada. Terve arvuti on igasugu välkmõtteid täis, mis on hästi kirjutatud, kuid mida ma ei oska edasi kirjutada, mis paneb mind kiruma, et miks ma seda ei kirjutanud too aeg, kui ma sellepeale tulin?? Miks ma endale karu teeneid teen?

Kuid päris raamatute juurde tagasi tulles, siis peaks võibolla ikkagi eesti keelse raamatu kätte võtma ja läbi lugema. Sest kui ma viimasel ajal midagi kirjutanud olen, siis see ei ole nii hea. Mul jääb nagu sõnavarast puudu. On vahest tunne, et peaks hoopis inglise keeles kirjutama, sest ma loen selles keeles nii võrd palju, et mul on selles keeles märksa tugevam sõnavara. Ja ausalt öeldes, kui ma mõtlengi mingi loo peale, siis ma kujutan kõiki tegelasi inglise keeles rääkimas. Kui ma üritan neid eesti keeles rääkima panna, siis see jääb kuidagi nõrgaks. Kuid samas osad eestikeelsed raamatud on sitt mis sitt, nii et ma ei tea kui palju arendav see lugemine oleks.

Ma istun siin praegu, ma tunnen kuidas mu pea on lihtsalt laiali otsas. Ma ei suuda mingile kindlale mõttele püsima jääda. Kas teie tunnete ka nii vahest? Nagu keegi oleks kupli lahti lõiganud ja lasknud kõik mõtted lendama?  Ehk siis võib öelda, et nüüd on aeg siin asjad kokku tõmmata ja oma lendavad mõtted kokku korjata ja tegudele hakata.

Teile aga.. Loodan, et Teil läheb kõik hästi. Paremini kui minul. Loodan, et kirjutan varsti jälle oma lendavatest mõtetest ja paljustki muust.. Cheers! 

Teie C.

 

Meie jutud– Viimastel aastatel on see väga vaikne, kuid seal on siiani väga head lugemist. Nii et kui kellegil on igav ja otsib head lugemist siis siit lehelt võib seda leida. 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s