Muutused elus

See on vist Murphy seadus.

Nimelt sain ma just tööle. Ma olen kuu aega olnud korralik töötav eesti kodanik. Ja eile sain ma teada, et ma võin olla rase.. Ma ei oska mitte kuidagi olla selle teadmisega.

Me oleme rääkinud, et tahaks peret ja nii lahe ja värki.. Aga nüüd nagu ongi see aeg käes? Kuidas me hakkame saame? Ma olen kindel, et hakkama me saame, aga et kuidas?

Ma tahaks sellest kellegagi rääkida, aga ma ei tea kellega ja kuidas ma lajatan et a jou a vist olen lapseootel. Nagu.. Appi

Need olid mu esimesed mõtted, kui uudisest teada sain. Nüüd ma rääkisin ühele sõbrannale, kes rääkis, et ta nägi unes, et ma olen lapsega ja küsis, et ega ma ei oota, et kui ootan, et siis ta võib selgeltnägijate saatesse minna. Too hetk ma veel ei teadnud, et olen. Ta kirjutas sellest, siis ma vaatasin kohe oma äppi ja märkisin siis vajalikud asjad jaaa see oli täpselt ‘ohtlikul’ ajal juhtunud.

Nii päev enne A sünnipäeva tegin testi.. Päev enne seda ostsin veel uued sidemed, sest mul said eelmisel kuul otsa ja polnud meeles, et osta. Samas ostsin ka igaksjuhuks ühe testi. Kõhus olid imelikud päevade laadsed krambid ja tissid olid hellad, nagu iga kuu, kuid midagi nagu oli teisiti?

Tegin siis testi ja suhteliselt kohe tulid kaks triipu. Üks oli heledam, kui kontroll triip, kuid täiesti nähtav, ilma et sa peaksid silmi kissitama ja otsima. Okei..

Käisime samal päeval veel poes, sünnipäevaks söögiasju ostmas ja siis ütlesin, et ostaks veel ühe. Nii kontrolliks. Tegin siis järgmisel hommikul uue testi. Samamoodi praktiliselt kohe tulid kaks triipu. Samuti esimene triip oli natukene heledam kui kontrolltriip. Selge pilt siis. Rase, mis rase.

Õnneks pere, kes sünnipäevale tuli, olid kõik autoga ja jõid kõik alkoholivaba shampust. Jumal tänatud. Ei pidanud hakkama valetama, et aa mul pea valutab või midagi säärast.

Järgmisel päeval läksin arstile. Elavasse järjekorda, et kindlust saada, mida ma edasi peaksin tegema. Öeldi, et ma pean aja panema, aga siis arst helistas ise ja pani mulle ÄE’le aja, esimese mis vaba oli. Ja see on augusti alguses. Enamus foorumis on juba käinus arstil ja UH’d teinud ja siis mina olen ikka siin ja ootan oma aega ja muretsen, kas kõik on ikka korras. Samas enesetunne on hea ja ma olen kindel, et täpikesel süda lööb ja on terve. A’l on visiidiaeg puhkus ka, seega ta ütles, et ta tuleb minuga kaasa. Ma usun, et seal UH’d nähes, hakkab kõik nagu päris tunduma. Sest praegu on kuidagi, kõik nii tavaline. Või noh, me teame, et testid olid positiivsed, päevasid ei ole ka tulnud ja noh.. Nii ongi.

Aga kui me päriselt seal südant tuksumas näeksime, ma usun, et siis jõuab see meile päriselt kohale, et tõesti asjad ongi nüüd nii.

Ma olen siin salaja juba vankreid piilunud ja voodeid ja turvahälle. Riietest olen kaarega mööda hoidnud, sest me ei tea kes tuleb ja need on lihtsalt nii nunnud, et tahaks endale kohe osta mõned.

Ma usun, et kui kõik korras on, mida ma usun, et on ja lõpuks oma perele ja sõpradele räägime, siis kingitakse meile igavese hunniku riideid, mänguasju ja tekke ja mida kõike veel.

A räägib, et oh äkki kingitakse vanker ka. No ei. See on ikka selline asi, mida me peame ise valima. Enda järgi, sest maitsed on erinevad. Võib-olla keegi arvab, et üks vanker on mega ilus ja praktiline ja meie arvame jällegi, et see on koletis, millega ei julge linnavahele minnagi ja on täiesti ebapraktiline.

A’ga naerame, et tuleb hakata juba vaikselt mässusid varuma, sest neid ikka läheb korralikult.

PS: see postitus on kirjutatud natuke aega peale seda kui ma teada sain, et ma olen rase.

 

Teile aga kõike head! Cheers! 

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s