Väsimus

Teate, ma olen niiii väsinud. Ma ei jaksa hommikuti üles tulla. Kui ma pean hommikul tööle minema, siis ma ei saa aru, mis asi see piniseb ja kust kohast see tuleb. Läbi une suudan telefoni kinni panna ja siis kui äratus uuesti heliseb, siis alles tabad enam vähem ära, et ooo äratus, ma pean nüüd üles tulema ja hakkama tööle sättima.

Ja isegi kui mul on vabad päevad, siis ma ei jaksa lihtsalt mitte midagi muud teha, kui olla üks ‘veetlev’ diivanikaunistus. Mul oleks kodus nii palju teha. Koristada on vaja, pesu on vaja pesta, nõusid pesta, süüa teha jne, aga ma ei jaksa. Mul ei olemingit viitsimist, kõik mida ma teha tahaks oleks voodis või diivanil vedeleda. See ei ole normaalne.

Kas tõesti töö on mind nii ära väsitanud? Isegi kui mul on kodus energiat ja tööle kõndiedes on nii hea tuju ja energialaks, siis tööjuures uksest sisse astudes on see kõik kuhugi kadunud. Nagu see koht oleks üks must auk, mis kogu energia ja positiivse meeleolu endasse imeb.

Letitaga ma võin olla rõõmus ja naeratav ja särtsakas, aga nii kui ma saalipeale saan, siis on mul tunne, et mõrvaks kellegi ära. Inimeste.. ebaviisakus. See on lihtsalt.. Ma ei saa aru, miks ei või asju ilusti võtta? Miks peab terve see laud sassis olema, kui on just ÜHTE asja tahetud. Ja just seda ALUMIST. Tõmmatakse see seal alt välja ja jäetakse selline sitahunnik sinna et endal hakkab ka halb. Ja kui midagi maha kukub, siis oh jumal hoia, kindlasti ei või seda üles võtta, sest et see ei olnud kohe kindlasti mina. Muidugi on see töötaja ülesanne, tema saab selle eest palka. Teiste sita koristamise eest ma tahaksin suuremat palka ja preemiat peale kauba, aga ma ei saa seda. Ma pean kogu oma paha tuju alla neelama ja lahkelt naeratama, sest oo meie ei tohi ebaviisakad olla, kuigi seda ollakse meiega kogu aeg.

Ja jumal hoia, ma tahaks vihaselt põrnitseda inimesi, kes tulevad natuke enne poe sulgemist kõike sassi ajama. Lihtsalt asju vaatama. Ma saan aru, et kui sa tuled natuke enne sulgemist, siis on sul mingi kindel siht, sa tead mida sa tahad, mitte et sa tuled ja sa ajad kõik sassi ja siis jalutad rõõmsalt minema. Meie ju peame enne kinnipanemist saali korda tegema. Me ei tohi saali sassi jätta. Ja kui sa oled just korda saanud ja inimesed sisse voorivad ja selle lihtsalt sassi ajavad ja välja astuvad siis no ausalt ajab sita nii keema. Ja siis nad võtavad endale sellise kuhja, lähevad garderoobi proovima ja siis jätavad selle kõik sinna ja ei osta mitte midagi. We just have to suck it up.

Nii et ma olen lihtsalt väsinud. Ma olen väsinud teiste sita koristamisest. Ma olen väsinud, et ma pean kogu aeg rõõmsat nägu tegema ja niiii tore olema. Ja siis kurdetakse, et oh miks inimesed siis seal tööl on kui neile see ei meeldi. Kõigil ei ole võimalus töötada kohas mida nad armastavad. Ja kuidas sa saadki kogu aeg rõõmus ja naeratav olla, kui inimesed ise on nii vastikud sinu suhtes?

Korralik hädaldamine. But who the fuck cares? Vähemalt tita siputab kõhus ja see teeb päeva paremaks. Ma ei jõua ära oodata aega, kus ma saan koju jääda.

Ma isegi ei tea palju mul sõpru järgi on. Ma ei suhtle kellegagi enam, sest ma olengi kogu aeg ainult tööl. Kui keegi kuskile ürituselegi kutsub, siis ma ei saa sinna minna, sest et ma olen tööl. Ma olen terved nv’d tööl. Mul ei olegi enam oma elu. Ma ei ole oma sõpru juuni kuust saadik näinud. Ma isegi ei tea kuidas neil läheb. Nii et see rõõm mis mul alguses oli, et ‘jeee ma sain tööle’ see on selle vähese ajaga lihtsalt õhku haihtunud. Ma ei ole rõõmus. Ma ei taha sinna minna. Ma tahaksin kodus töötada. Mitte nende sandikopikate pärast ennast ogaraks rabelema.

Hah.. Ma läksin eile enne A’d magama. Ta jättis oma telefoni magamistuppa, et noh tuleb ise ka kohe järgi. Olgu, noh tuleb kohe, selge sain. Ma olin juba voodis ja olin suht kiirelt sügavasse unne vajunud, kui A telefon helises. Ma ehmatasin ülesse, mis asja juba hommik? Äratuskell? A läheb juba tööle? Et miks ta enne äratust üleval on? Juba riides ja puha. Ja siis ma sain alles aru, et õhtu on ja ta telefon helises. Ta otsustas, et vaatab filmi ikka lõpuni, aga mina jah arvasin, et on hommik juba ja ta läheb tööle.

Nii et ma olen ennast praktiliselt üle töötand. Ei jõua ära oodata millal ma lõpuks puhata saan. Või võiks vähemalt inimlikum graafik olla, kus ma ei peaks iga nv tööl olema.

Pikk ja väga mitte sisukas postitus. Aga kuidagi pean ju ennast tühjaks saama. Kahe h pärast uuesti tööle sättima.. Nii et Cheers!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s