Beebi

Nonii.. Kesse lõpuks blogi jälle leidis? Nii tore on näha, et keegi käib siin ikka vahepeal uurimas, et kas ma kirjutanud olen. Nüüd ma siis lõpuks teen seda.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Nii.. Viimati kirjutasin 21 jaanuar.. Nüüd on juba 14 märts, palju aega vahepeal läinud, et midagi peaks ikka juhtunud olema eks? Ja ongi.

28 veebruar otsustas meie poja, et eih aitab, ta tahab meiega ühineda. Kell neli öösel tulid mul veed ära ja kuskile pooltundi hiljem hakkasid ka kerged tuhud, mis iga natukese ajatagant aina tugevamaks läksid. Käisime kaks korda haiglas. Esimene kord polnud emakakael piisavalt avanenud vist, et meid saadeti koju valutama. Ja teine kord siis saime kohe sünnitustuppa ja asi läkski lahti. Nii, et kella neljast tulid veed ja kell 9 oli juba beebi käes.

Kell seitse, kui olime koju tulnud haiglast, helistasin emale, et meil läheb asjaks. Ema ei osanud veel muretsedagi, sest arvas, et mul läheb veel kõvasti aega. Kell kümme helistasin uuesti emale, et kuule tita on nüüd käes, siis ema oli nii üllatunud, et issand nii kiiresti. Temal oli 15h läinud valutades. Mul läks siis kõvasti kergemini.

Pidime ainult kaks ööd haiglas olema, nii et saime päris kiiresti koju. Õnneks A võttis isapuhkuse kohe välja, nii et me saime kahekesi uue olukorraga harjuda. Tegelikult on poiss väga tubli. Ainult sööb ja magab. Muidugi hävitab mässusid ka meeletus koguses, but what ever.

Täna on see saatuslik päev, kus A pidi tööle tagasi minema. Ja esimese päeva puhul kohe ka Tallinnasse ära, nii et ma olen täitsa üksi terve päeva. Isegi kui oleks mingi SOS olukord, siis ta ei saaks koju tulla kohe 😦 Õnneks ta tuleb ööseks ikka koju täna aga homme läheb ta uuesti Tallinna ja siis juba jääb sinna ööseks, nii et ma natuke kardan, kuidas ma homme täitsa üksi hakkama saan.

A on tohutult tubli olnud. Ma olen temasse rohkem armunud, kui ma kunagi varem olnud olen. Ta on lihtsalt nii armas ja hooliv. Ta tahab ise mässusid vahetad ja kõõksutada ja mängib temaga, nii palju kui temaga mängida annab.. Ühesõnaga ta on lihtsalt vapustav isa.

Ma ei osanud ettegi kujutada, kuidas ta isana olema  hakkab. Oma vendade lastega ta küll mängib, aga on selline meh hoiakuga pigem. Nii et ma ei osanud kuidagi ette kujutada, et kuidas ta päriselt lapsega oleks aga ta on lihtsalt SUUREPÄRANE. Kallistab ja silitab poja, kallistab ja silitab mind, nii et oleme vist mõlemad rohkem armastust täis, kui kunagi varem.

Mu pea on hetkel nii tühi, kuidagi mõtted on nii laiali mu peakohal ja beebsu hakkab ka vaikselt ärkama ja tissi nõudma, nii et ma tõmban tänaseks otsad kokku. Vb kirjutan millalgi oma sünnitusest lähemalt. Vaatab kuidas aega ja mõtteid on. Vb satun siia hoopis kolme kuu pärast, mille üle ma isegi ei imestaks, kuid ma loodan, et jõuan siia ikkagi varem 😀

Vaatan millagi oma draft kausta ka üle ja võimalik, et teen mingi postituse sellest, mis mul seal on. Enamasti oli mul seal nurisemist, et kui rase ma olen aga eks aeg näitab, mis siia blogisse üldse jõuab.

Praeguseks aga kõike head ja järgmise korrani, Teie C!

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s