Pühad, traditsoonid.

See nädal on põnev nädal. Esiteks saab väike A ühe kuuseks. Teiseks lähme me lõpuks minu koju, kus siis minu pere esimest korda väikemeest näeb. Suure A ema ja isa on meil juba külas käinud ja väikemeest näinud, aga minu pere on vaid pildivahendusel kaenud teda. Ja munadepühad on!

Pühadest rääkida, siis grupis tuli vahepeal jutuks, et nüüd saab hakata traditsioone tegema. Aga meil juba. Kind of.. Väiksed olime, siis käisime kogu aeg vastlapäeval kelgutamas. Peretuttavad tulid kokku ja läksime lähedale järveäärde mägedesse kelgutama.

Munadepühad on meil alati olnud munade värvimine, ilusamatele munadele oleme lipsud ümber sidunud ja ära kinkinud, kui vanaema juurde oleme tähistama läinud. Alati oleme teinud munakoksimist, kelle muna koksimisel katki ei läinud oli võitja. Asi on muidugi jama siis, kui reaalselt tahadki muna süüa aga su muna lihtsalt ei lähe katki 😀 Vanaisa muidugi valis võidumunad hästi välja.. Koksis vastu oma hõbehammast ja ütles, et näe see on hea kõva muna, võta see.

Jaanipäeval on alati lõket tehtud ja grillitud. Kui võimalust siis ka sauna jne. Suuremana on muidugi asja juures alkohol, aga lõke ja grill on alati olnud. Väiksena sai alati kuskile peretuttavate juurde minna või siis läksime ühiselt kuskile jumal teab kuhu. Suuremad siis võtsid asja lõbusalt ja meie lapsed aga mängisime ja jooksime seal ringi ja had the time of our lives.

Väiksel A’l on selles mõttes natuke jamam siis, sest meie sõprus ringkonnas on ta esimene laps. Ei ole jaanipäeval kellegi teisega mängida kui täiskasvanutega. Ja noh me täiskasvanud oleme ju vahest liiga igavad.

Ja alati kui sünnipäevad on, siis oleme leidnud aega ja võimalusel kohale läinud.

A peres on natuke asjad selles mõttes teisiti. Neil ei ole iga tähtpäev selline kogunemine, nagu minu peres on. Nemad ei ürita igaks sünnipäevaks kohale tulla, vaid soovivad siis kas helistades õnne või midagi taolist. Aga meie alati tähistame, kasvõi ainult perega. Kogu aeg ei pea sõbrad olema, aga see on jällegi see hetk, kus pere tuleb kokku.

Ühesõnaga oleme me väga ühtehoidev pere, igal võimalusel tuleme ühiselt koos koju. Ehk siis ei jõua ma ära oodata, millal ma koju saan ja oma peret näen. Kõik ootavad juba väikest A’d ja mina ootan kuidas meie kutsa reageerib, kui me ta koju toome. Kas ta vaatab segaduses, et mis kuradi pambu te siia tõite? Või on ta hästi hoolitsev ja valvab teda?

Millised on teie traditsioonid? Palju teie oma perega aega veedate? 

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s