Lapse kandmisest ja muud juttu

Olin just  7 päevasel ‘puhkusel’ oma ema juures. Kuna kõik vanaemad ja vanaisad elavad ka samas linnas siis oli ringi käimist palju. Poiss on viimasel ajal aga üli sitt vankris magaja ja nii ei jäägi mul muud üle kui poiss endale külge siduda. Praegu on meil kasutusel spets kandelina aga on ka plaanis osta spets kandekott.

Üks asi on see kuidas mu vanavanemad mind muigavad, et kuidas poiss mul küljes on. Nende puhul on arusaadav ju, too aeg ei olnud sellist asja. Aga see kuidas mind linnavahel lihtsalt jõllitati. Appi. Kas tõesti on kõik oma väikelinnas nii kinni, et kuskil teises linnas ei käi ja tõesti sellist asja pole varem näinud? See oli lihtsalt, ma ei tea..

Olgu ma saan aru, kui jäädakse vaatama siis, kui laps on isal kotiga küljes või siis samamoodi külge seotud. Kui Viljandis Hansapäevad olid, siis sidusin poja A külge ja tema käis terve päeva nii ringi ja siis saime aru, et miks inimesed vaatavad. On tõesti harv juhus kui laps on isaküljes. Ka seal oli enamasti laps emaküljes. Aga seal oli ka naljakas, et paarikesed kõndisid mööda ja siis vaatasid veel tagant järgi, et appi kas tõesti?

Samamoodi ka kodukandis, kus minust mööda kõnniti ja siis veel takka järgi vaadata, et mis imeloom see on? Ausalt ma ei imesta, kui ma järgmine kord sinna lähen ja väikesed lapsed mulle linnas vastu jalutavad, endale nukk salliga külge seotud. Siis ma teaks, et see on minult 😀

Sidumisega ka veel, kui keegi külas on või kui ema juures olen, siis kõik vaatavad nii abitult mind. Kõigile tundub, et see sidumine on üks suur kosmose teadus, aga tegelikult kui nipi selgeks saad siis pole seal keerulist midagi. Raske on seda lihtsalt kohendada, kui poiss ennast sirgu upitab või minust eemale ajab, muul juhul on see asi väga lihtne.

Minu beebigrupis on populaarne kandmiskott TULA. Kui aga selle seadistamisest räägitakse, siis on küll selline hirm, et appi ma ei saaks sellega vist hakkama. Samas kui alguses selle lina saime, siis oli ka selline ahastus, et seda ma küll selgeks ei saa. Aga siin ma nüüd olen.. Väike pro 😀

Aaa Viljandist ka veel.. Poiss tegi seal rekordilise 5h und, seda ei juhtu. Üldse. Ja siis kui lõpuks ärkas, mõtlesime, et pole mõtet teda seal linas siis hoida, et võtame välja, anname süüa ja siis tassime lihtsalt süles, et saab siis nii ringi uudistada. Noh panin selle lina siis kokku ja panin ülekoti endale, kuna see on korralikult pikk ja suur asi ja kott oli niigi poja asju täis, siis panin ta lihtsalt kotipeale. Kõndisime siis lõpuks autoni, et käime veel poes ja lähme koju tagasi. Ja siiis.. meie taga kõndisid mingid nooremad inimesed, ka lapsevanker ja mingi aastane või rohkemgi, laps kaasas. Seal olid siis ema ja isa ja mingid sõbrad ma oletan. Igatahes.. rääkisid nad meist. A la: “Näe see on see hipsterite värk, et seod selle salliga lapse külge.” Ei ütleks, et me väga hipsterid oleme. Oleme lihtsalt natuke omamoodi, aga hipsterid nüüd küll mitte. Ja me saime selle lina A venna käest, et ise ma seda endale ostnud ei ole. Ei raatsinud selle jaoks raha raisata, aga nüüd tuleb küll see suur väljaminek teha ja see kott endale osta, sest lina saab kasutada kuni lapse 9kg saamiseni ja poja on juba pea 8 kilo.

Veits kõhedat juttu ka siia lõpetuseks veel. Käisin täna pojaga jalutamas. Samuti tema mulle külge seotud, sest vankris teeb ta max 30min une. Olin just oma jalutustiiru lõpetamas ehk siis olin oma kodu tänavas juba. Maja on meil mäepeal, olin just siit alla tulemas, kirjutasin veel samal ajal oma grupis ühte juttu kui kuulen et keegi käib mu taga. Vaatasin korraks üle õla, mingi vanem meesterahvas punase ja sinise dressikaga. Okei.. Tõstsin veits tempot, et ei taha ees kooserdada, siis tema tõstis ka tempot. Okei.. Veits kõhe.. Õnneks olin just maja juures, nii et keerasin oma maja hoovi, viskasin veel pilgu üle õla, et mis too mees teeb. Siis tema vaatas mulle otsa ja kõndis edasi. Olgu.. Kõndisin veel edasi ja siis vaatasin uuesti seljataha, et ega ta ikka järgi ei tulnud ja siis tema oli majanurgas ja piilus tagasi minu poole. See ehmatas mu nii ära, et ma tegin turbo kõndi ja ruttu tuppa. Jäin veel trepikotta kauemaks vaatama, et ega ta hoovi järgi ei tulnud. Aga õnneks ei. Ma ei kujuta ette, kui ma oleksin vankriga olnud, siis kas ta oleks mulle järgi tulnud? Sest siin sissesõidu teel on munakivid ja vankriga ei tule sealt kuigi kiiresti edasi. Ma ei taha ausalt öeldes mõeldagi, nii kõhe lihtsalt. Uhh..

Nüüd sai natuke jälle räägitud. Ei hakka vabandama, et issand ma pole siia jälle nii pikalt jõudnud, sest no… Mu poeg vajab minu tähelepanu ja kui tekibki vaba hetk, siis on sada muud toimetust teha. Aga ma üritan siia ikka aegajalt jõuda ja midagi kirja panna 🙂

Kuni järgmise korrani!

Cheers! Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s