Sünnitus

Mu sünnitusest on möödas rohkem kui kuu, nii et oleks viimane aeg ka sellest rääkida, või õigemini kirja panna. Muidugi peale sünnitust kirjutasin ma sellest meie grupis, et asi meelest ei läheks, sest meie aju on suuteline kogu selle valu ja negatiivse meelest pühkima.

***

28.02 hommikul otsustas meie poeg,et eih nüüd on aeg välja tulema hakata. Ehk siis kuskil nelja aeg puhkesid mul veed. Veidike hiljem hakkasid ka sellised päevade laadsed valud pihta, mis aja möödudes aina intensiivsemaks läksid, nii et kuskil poole kuue aeg olid tuhude vahed juba 3-4 minutit, nii et me sättisime ennast haiglasse. Haiglas tehti KTG ja katsuti avatust, kuid meile ei öeldud, et kui palju see on vms, lihtsalt et meil läheb veel aega ja et parem on ehk kodus olla see aeg, et kui kuidagi enam olla ei ole, siis tuleksime tagasi.
Läksime siis valutades koju tagasi. A sai siis hommiku kohvi juua ja isegi mõne võiku süüa, kui mina samal ajal tuhusid üle üritasin elada. Küll ma käisin mööda tuba ringi, mõtlesin, et äkki on duššiall ligunedes hea (mida ma tegelikult ei teinud, sest kuradima valus oli ja ennast riidest kakkuda ja hiljem veel riidesse tagasi panna, see mõte oli juba minu jaoks piisav piin), kuid lõpuks oli kõige ‘mugavam’ asend ikka diivani kohal kõõludes. Kui tuhu tuli, siis toetusin küünarnukkidega diivanile, ise samal ajal maas põlvitades ja siis kuidagi edasi tagasi ennast libistades, mingil põhjusel oli see kuidagi kõige taluvam. Lõpuks oli nii kohutav olla, et tahtsin mööda seinu ronida ja tapeeti süüa, et äkki ikka aitab

Kui haiglast tulime ja valud veel niii hullud ei olnud, suutsin veel emale helistada. See oli siis kuskil seitsme aeg. Ma teadsin, et ta on üleval või kohe ärkamas, sest ta pidi too päev tööle minema. (Ta ei käi kuskil tööl, vahel aitab sõbrannat välja ja annab talle tema poes vabu päevi.) Helistasin ja rääkisin, et noh nüüd läheb asjaks. Ma täpselt ei mäleta mis vastas aga ega me väga pikalt ei rääkinud ka, mul oli rohkem tegemist valude üle hingamise ja elamisega.

Läksime siis uuesti haiglasse tagasi kell kaheksa, kuid see kord oli juba teine ämmakas, kes meid vastu võttis. Küsis veel, et kuidas valud on jne, tahtis saata KTG ruumi, aga kui ütlesime, et me juba ennem käisime, siis saatis meid juba sünnitustuppa, kus ta siis uuesti KTG pani. Küsis, et kas tahaksin mingeid ravimeid, et leevendada, naersin, et tahan kõike, sest tõesti niiii kohutav oli olla. Küsis, et kas naerugaasi tahaksin, et natuke tuhusid leevendada ja et siis hiljem saab edasi vaadata kuidas soovi on.

Olin seal voodis siis pikali, hingasin aga oma gaasi ja üritasin oma tuhusid üle elada, kui korraga oli kogu aeg selline surumis tunne. Ütlesin veel A’le, et nüüd läheb kohe asjaks, siis tema, et ei aega veel on. Kui ÄE tagasi tuli ja avatust vaatas siis ütles, et pea on juba näha, et nüüd jalad hästi laiali ja.. vot ei mäleta, pidin vast ikka suruma. Lõpp oli küll selline, et ämmakas ütles, et ära suru, sest tal ei olnud seda abilist juures. Igatahes ma surusin ikka ja siis korraga oli laps ämmaka käes ja see abiline oli ka järsku seal.. Ja siis pandi tita mulle rinnale. Ennem muidugi siristas pika kaarega kõik kohad täis.
Vaatasin teda ja siis vaatasin A’d, et issand kas ma just sünnitasin? Ma olin ikka täiega shokis

Poja sündis siis kell 9:07, kaalus 3222g ja oli 49cm pikk.
Vete puhkemisest alates kestis asi kuskil 5h. Paberitele läks aga tuhude algusest, nii et sinna 4h ja 20 minutit.
Kuna õpp tuli kuidagi nii kiiresti, siis ega ma rebenditest ei pääsenud. Sain hindeks tesise astme rebend. Ehk siis sain õmmelda. Minu kolmas õmblemine siis haha.. Kui ma mõtlesin, et sünnitus on piin, siis see sai kiiresti läbi, aga see õmblemine.. oh jumal. Mind õmmeldi kella kümneni. Ma tundsin KÕIKE! Kuidas see nõel torkis, kuidas niit libises.. Ma tahtsin terve selle aja eest põgeneda, nii et ämmakas pidi kogu aeg kommenteerima ‘pepu maha, ei lähe eest ära’

Kui minuga ühele poole saadi, siis võeti poiss ja viidi kaaluma ja mõõtma, peale seda pandi ta mulle tissiotsa ja lasti olla mingi aeg. Helistasin see aeg veel emale, et asi tehtud. Oi kui üllatunud ta oli. Temal läks meiega ca 15h valutades, minul ju ainult viis. Ütles, et ta ei jõudnud isegi muretsema hakata, et kuidas asi läheb. Pm peale kõnet tuldi tagasi meie juurde ja siis viidi poiss juba lastearsti juurde üle vaatama. A läks siis temaga kaasa ja mina jäin üksi. Enne seda veel palus ämmakas, et ma püsti tuleks ja kõndida prooviks, et ega mul pea ringi ei käi ja verejooksu ei oleks jne. Kõik oli korras ja siis jäingi üksi päris tükiks ajaks.

Sünnitus palatis olime me kokku kuskil 7h. Tore ämmakas oli, kes lasi meil nii kaua oodata kuni perepalat vabanes. Õnneks keegi sünnitama ei tulnud sama aeg ja meie palatit ei vajanud. Ma olin nii õnnelik, et ikka peretoa saime, sest ma ei oleks küll kuidagi kellegi võõraga ühes toas suutnud olla. Niigi kõik olukord nii uus ja võõras ja kui oleks veel kellegi teisega ka tuppa pandud siis ma ei oleks osanud kuidagi olla, oleks piinlik olnud kui laps nutab ja kuidagi vakka ei jää jne. Aga läks hoopis nii hästi.

Väike nali ka veel juurde hehe

Ps. post on mul juba jumal teab kui kaua valmis olnud ja ma pole seda üles pannud lihtsalt. Wtf miks?

Kui kaua see draftis olnud on? Noh poiss saab juba nädala pärast 4 kuuseks, nii et 😀

Minu parema mälu terviseks! Cheers! Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s