Kokkuvõttvalt möödunud aastast

Hmm.. Jõulud on nüüd läbi ja kohe on ka aastavahetus käes. Blogijana on vist kohustus võtta kokku, mis siis möödunud aastal korda saadeti?

Noh alustuseks sain ma emaks. See on aasta tippsündmus. Vähemalt meie pere jaoks. Sellega seoses on olnud iga kuu täis pisaraid ja naeru. Kõik päevad ei ole olnud vennad, aga samas ei muudaks ma nende juures mitte kui midagi. Kõik see on meid õpetanud ja kasvatanud ja nii palju elule juurde andnud.

Samuti suutsin ma ennast kokku võtta, et lõpuks oma ülikooli aegselt sõbralt vabandust paluda. 3 aastat olime mõlemad vait kui sukad aga samas meil mõlemal mõlkus see mõtteis. Peale seda kui ma talle pika romaani kirjutasin, kui kahju mul on ja kui rumalalt ma käitusin, sain vastuse et tegelikult oleks võinud tema ka ju mulle kirjutada ja nn asju klapitada aga ta oli liiga kangekaelne unustamaks seda negatiivset poolt. Või noh ta ütles et inimestel on kombeks unustada see halb osa ja meenutada ainult seda head ja positiivset, aga tema oli selleks liiga kangekaelne ja sellepärast ei võtnud ka tema minuga ühendust. Kuid me leppisime ära ja vahepeal ikka suhtleme, kuigi veider on. Võrreldes sellega kuidas me ülikooliaeg omavahel suhtlesime koguaeg.

Teiseks kirjutasin ma ühele teisele inimesele, kes minuga kogu suhtluse ära lõpetas, sest tema toonasele tüsruksõbrale ei meeldinud, et ta teiste tüdrukute/naistega suhtles. Ehk siis mind blokeeriti täiesti ära ja kuskil pool aastat hiljem, kui ma aru sain et ta mind ära blokkinud on, kirjutas ta mulle et hei kuidas läheb ja ütleme nii, et käitus nagu vahepealset polekski olnud. Ütleme siis, et ma olin natuke pettunud. Ma väljendasin ka ennast selgelt selles suhtes ja sinna see suhtlus siis jäi. Ütlen ära ka et ma olin mõne kuu rase kui ta mulle kirjutas ja veits hormonaalne jne 😀 nüüd ma siis kirjutasin talle, mis teda üllatas ja nõudsin siis selgust. Aga vaevalt me nüüd nii sõpradeks saame, sest mine tea äkki blokitakse mind jälle täiesti ära ja mis mõtet on ennast inimesele avada, kui sinuga lihtsalt, silma pilgutamata, suhtlemine ära lõpetatakse.

Nii et võib vist öelda, et see aasta on natuke leppimise aasta olnud? Nii suhete lepitamine kui ka uue eluoluga leppimine?

Peale rasedust ja sünnitust olen ma ka oma kehaga leppinud. A’le olen ma alati meeldinud sellisena nagu ma olen, aga peeglist vaadates oli ikka, et eh kõht võiks vähe rohkem trimmis olla ja pepu võiks natuke väiksem olla jne. Nüüd.. Mul on jumala suva. Muidugi ma ei saa viriseda, sest ma pole nii vähe kaalunud ma ei tea mis ajast. Aga väike volt kõhul on ikka ja see on täiesti okei. Samuti peale sünnitust olen ma pooltest oma juustest ilma jäänud, kui varem sättisin ja mässasin oma juustega, et oh jeerum kuidas ma sellise peaga nüüd välja lähen, siis nüüd on suhteliselt savi. Ja väga raske on endale mingit normaalselt soengut teha, kui tukk ja meelekohad on alles juukseid kasvatamas, mis ei allu mitte mingisugusele korrale, tee mis tahad, need on ikka nii nagu nemad tahavad.

Sellel aastal olen ma oma vennaga veel rohkem lähedasemaks saanud. Nüüd käib ta vähe tihedamini külas ja meie samamoodi oleme ka tema juures käinud, natuke rohkem. Ma ei tea kas ma olen rääkinud siin, (ma kunagi ammu pidasin teist blogi, kuhu ma kõigest avalikult, oma nimega, kirjutasin) aga suhted minu ja mu venna vahel on ajapikku selliseks.. külmaks muutunud? Muidugi kui mingi probleem oli, siis polnud muret, et ma ei saa sellest oma vennale rääkida või vastupidi, aga samas, mingil muul teemal ka rääkida väga ei osanud. Nüüd oleme selles osas arenenud ja räägime tihedamini ja igasugu asjadest. Miks meie suhe nii.. külmaks muutus? Ma ei tea, vb oli asi selles, et ta läks Tallinnasse kooli ja sealt sai uued sõbrad ja käis harvem kodus ja hiljem olid ‘sõbrad’ aa ja oo, kelle järgi joosti ja tehti. Nii et ma nägin teda väga harva.

Igatahes..

Sellel aastal käisid ka mu sugulased siin Eestis külas. Nii Valgevenest, Venemaalt kui ka USAst ja Kanadast. Oli natuke hullumeelne nädal, aga elas üle.

Mu tädi suutis enne seda, muidugi kõigest sellist draamat teha, et kuhu kõik magama, kui palju peab ikka neile süüa tegema ja kui palju jooksmist nendega tuleb. Reaalsus oli aga see, et enamus ajast olid nad meie juures või viis onu neid Eestit avastama, nii et mu tädil ei olnud mitte mingisugust jooksmist. Mu ema tegi pm kõike.

Ja kui veel tädist rääkida siis.. Mul hakkab juba vaikselt sitt keema. Ausalt. Igast asjast suudetakse selline poleemika teha, et süda läheb pahaks. Ja küll kõik on nii halb ja sitt ja.. praktiliselt, kuidas üldse veel elada saab, ma ei saa aru? Ta on üks negatiivsemaid inimesi, keda ma tean. Pole ime, et tal kedagi kõrval ei ole, ausalt ka.

Käisime jõuludel siis vanaema juures, nagu kombeks. Muidu on seal alati istumine kella 19 aeg, aga ma küsisin, et kas saaks äkki natuke varem, sest tahaks poissi 21 aeg magama panna ja siis saaksime me nii vähe seal istuda. Ja siis tuli, et oh issand ma ei tea kas ma jõuan ja ei tea mis kell siis suvilas ahju peab kütma, et tavaliselt viie aeg oleme seal kütnud jne. Siin kohal on hea öelda, et tädi ei tee mitte midagi ise. Vanaema ja vanaisa on alati seal ja aitavad teda. Aga ometi on temal probleem, et kuidas nemad küll valmis jõuavad, sama aeg, kui mu ema peab kodus kõik asjad üksi hakkama saada, sest tal ei ole lihtsalt kedagi kodus tavaliselt, ta on üksi. Aga ei, emalt nõutakse ikka, et oh mis salatit sa teed ja oi mis praadi sa teed? Kas teed ikka magustoitu kaa jah? Ja ema peab ikka üksi kõik valmis saama.

Samuti on mu isa käinud hästi palju seal ja neid aidanud ja ehitanud ja parandanud ja kõike. Nüüd isa räägib, et ta ei lähe enam mitte kunagi sinna appi! Miks? Sest tädi seisab kõrval ja õpetab kuidas peaks ja miks nii ja naa jne. Et tema kuskilt luges ja et tehakse niimoodi, et isa teeb valesti. Nagu kurat, kui sa nii tark oled, siis miks sa isa appi kutsud? Miks sa ise ei tee või miks sa oma venda appi ei kutstu? Onu kohapealt ta suvel ütles oma tuttavatele, et ah tema ei oska sittagi teha. No õpeta siis jumala eest!

Igatahes, ma tahtsin tegelikult kirjutada, et 24ndal siis läksime vanaema juurde, saime ikkagi kella 17 aeg sinna istuma. Esimene asi, kui me sinna kohale jõudsime, kuulsime kuidas tädi röögib vanema ja vanaisa peale. Vanaisa oli ukse lukku keeranud (ta kardab vargaid) ja tädi röökis, et külalisi on ju oodata, et mida sa kurat lukustad neid uksi koguaeg. Jeee.. nii kena ja positiivne algus õhtule eks?

Noh õhtu läks edasi, saime kõik söödud, kõik oli tore. Saime kingid kätte ja oli suhteliselt aeg siis magustoidu jaoks jne. Enne veel vaatasime kõik oma kingikottide sisu üle. Me viimastel aastatel oleme lihtsalt pakid kätte saanud ja pole mingit luuletuste/laulude tralli vajalikuks pidanud. Kui poja suurem on, siis hakkab raudselt see trall otsast peale 😀 Igatahes, ma kaldun teemast koguaeg kõrvale, vanaisa sai endale uued klapid, et telekat vaadata. Kuna ta ei kuule enam hästi ja telekas muidu  lihtsalt karjuks koguaeg, siis on ta viimased aastad klappidest kuulanud. Need viimased mis tal olid, need läksid katki ja üllas jõuluvana, tõi siis uued. Uutel klappidel ei olnud aga seda lisa jubinat, et saaks sealt samast volüümi reguleerida. Ehk siis pidi häält telekast juurde panna ja kuna telekast tuli sama hetk heli, siis oli tädil muidugi aeg oma arvamust avaldada ja karjuma hakata, et muidugi ta kuuleb, kui telekas nii kõvasti on, nendel klappidel ei ole ju mingit mõtet, kui ta sama kõvasti edasi kuulab!

Sel hetkel mul viskas kopa ette, sest iga aasta, iga istumine, mis vanaema juures on, koguaeg ta karjub kellegi peale või närvitseb või.. Lihtsalt ei jaksa enam. Seega me võtsime A’ga oma lapse ja pakkisime oma kingid asjad kokku ja hakkasime ära minema. Siis muidugi, et oih kas te juba hakkate minema.. Jah hakkame küll, lihtsalt ei jaksa enam!

Okei… Nüüd sai päris pikalt ennast välja vahutada.. Läheks ehk postituse mõtte juurde tagasi? Või ma ei teagi kas on midagi veel lisada?

Lühidalt siis oli leppimise aasta, samas olen hüpanud pea ees täiesti tundmatusse. Aga ma ei muudaks selle juures mitte midagi! Huvitav, mis järgmisel aastal meile varuks on? Kas saame maja ehitama hakata? Kas saame enne lepingu lõppu oma koju kolida? Kas ma saan lõpuks oma load kätte?

Egas muud, kui tuleb oodata, mis uuel aastal meile varuks on.

Teile aga head vana aasta lõppu ja head uut!

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s