Lootus sureb viimasena!

Olen viimasel ajal jälle vaikne olnud. Selleks on ka kurb põhjus, mis mu mõtteis koguaeg ringi keerutab.

Nimelt on mu 92 aastane vanaisa haiglas. Haiglasse sattus ta juba enne AV. Kogemata jõi ta külma keefiri ja sellest läks kõri turse ja ta ei saanud hingata, nii et vanaema kutsus talle kiirabi ja viidi ära haiglasse. Seal avastati, et tal on kerge kopsupõletik ja südame puudulikus. Põletik sai ravitud, sai hunniku tablette endale lisaks, mida iga hommik võtta ja saigi koju.

Kodus sai ta paar päeva olla, kui … lõi kõhu lahti. Söögi isu ei olnud, vedeles voodis ja oigas ja ägises. 11 päeva ta ei söönud. Vanaema andis talle, aga sealt võttis ta ainult paar ampsu, kui süda läks pahaks ja oksendas kõik välja. Nii ei jäänud vanaemal muud üle, kui jälle kiirabi kutsuda, kes siis talle süsti tegid, mis natukese söögiisu tekitas, nii et vanaisal tuli supi isu. Vanaema nii rõõmus.. Aga siis peale söömist, tuli KÕIK välja.. Nii et tuli jälle arst kutsuda, kes otsustas, et siin ei ole enam midagi oodata ja tuleb haiglasse tagasi viia.

Ütleme nii,, et 11 päeva söömata olekut ei ole midag head teinud. Ta on nii väsinud olemisega, neerud hakkasid juba üles ütlema ja mis kõik veel.

Käisin teda ka laupäeval vaatamas. Ema ja vanaema olid tublid ja rääkisid vanaisaga juttu ja aitasid tal küljele keerata ja andsid juua jne. MIna see vastu käisin ‘aknast välja vaatamas’ ehk siis pisardasin vaikselt ja läksin jälle vanaisa juurde tagasi. Vanaema rääkis, mis poiss eelmisel päeval tegi ja vanaisal lõi silm nii särama ja naeratas selle peale.

Ei ole just kuigi tore vaadata kedagi nii abitult lamamas, kui sa mäletad teda väga elujõulisena ringi vudimas ja alati midagi tegemas ja millegi kallal nokitsemas. Kuna ta seisund nii halb oli/on, siis vaimselt peame me kõik kõige hullemaks valmistumas, aga praeguse seisuga on tal igapäev natukese parem, kui eelmisel päeval. Nii et lootust veel on, nagu öeldakse siis lootus sureb viimasena.

Kui vanaisa haiglasse viidi, siis helistasin ka vanaemale, et kuidas tal on … Siis vanaema ütles, et kui ta sealt koju tuleb, siis on see ime. Samuti ema ja onu, kes teda esimesena vaatamas käisid, ütlesid, et kui ta sellest välja tuleb, siis hakkavad nad jumalat uskuma.

Ma ei tea mida uskuda või kuhu pöörduda või mida teha aga seda ma tean, et ta on vinske ‘poiss’, teda nii kergelt minema ei viida. Mina usun, et ta tuleb sellest välja. Ma loodan, et ta tuleb sellest välja. Minu lootus kaob koos temaga.

Alati, kui vanaemal sai käidud, siis vanaisa tegi maailma KÕIGE PAREMAID kuumi saiu. Ma ei tea, mis ta sinna vahele pani aga mitte keegi teine ei tee neid nii hästi kui tema! Ja ta rääkis alati, nii huvitavalt oma läbielatud seikasid, me vennaga kuulasime alati suu ammuli. Ja oh kuidas mu end unistas mingitest puust autodest ja joonistas ja kavandas mingeid kartulipüsse ja mis veel. Nii et suvel istusid nad vanaisaga puukuuris ja meisterdasid siis kas puust autot või püsse või jumal teab mis veel.

Ma loodan, et mu minu poeg saab ka tulevikus neid häid saiu süüa ja kõige ägedamaid lugusid kuulda!

Mu jutt on vahepeal nii.. segane, aga mu mõtted jooksevad nii turbolt ühelt asjalt teisele ja mõte kaob ära ja.. Vähemalt sain natuke midagi välja kirjutatud.

Hirm on suur, aga lootus on veel suurem!

Järgmise korrani! Teie lootusrikas C!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s