Lootus suri

See postitus ei tule kerge südamega. Ma olen nii segaduses mida ma tunnen või mida ma tundma peaksin.

Ma olen kurb, samas rõõmus. Ma olen kurb, sest ma kaotasin meie perele väga kalli inimese. Ma olen rõõmus, sest viimaks saab ta rahus puhata. Ilma piinadeta. Viimane kuu oli üks suur ameerika mägi. Kõik päevad olid nii erinevad. Kord üles, kord alla, kord jälle üles, kõik nii kena ja tore ja äärepealt juba nii hästi et oleks koju saanud ja siis sellise suure pauguga aina allapoole. Lõpp oli suhteliselt sirgjoones alla. Ta ei tundnud enam inimesi ära, endiselt ta ei söönud ja sellest tulenevalt ei olnud tal jõudu et isegi rääkida.

Me viimased nädalad kõik teadsime et see juhtub. Kui asjad jälle halvaks läksid siis ta ütles et ta ei taha enam elada, et ta ei jaksa enam. Kui ta ise enam ei looda, siis mis sealt head loota on? 26 veebruar andis ta lõplikult alla ja lahkus meie seast.

Algul kui ta haiglasse sattus, siis kõik käisid teda pea igapäev vaatamas. Ta ootas nii väga ja kui lõpuks tuldi, siis tal lõi silma särama. Oli lootust. Kui meie pojast talle räägiti või ema koerast, mis tempe nad tegid siis tal jälle silm nii säras ja ootas juba et ta neid näeks. Tahtis sauna ja koeraga mängima ja mis kõike veel. Siis ta sai juba taastusravile, kuna tervis oli hea ja sõi juba ise. Algul räägiti, et saab tuleva esmaspäeval taastusravile, aga kui 3? päeva varem (reedel) teda vaatama mindi, siis teda sätiti juba taastusravile. Peale seda läks aina halvemaks. Tollel laupäeval ta ei suutnud jälle süüa, oksendas kõik välja, siis oli jälle jõuetu jne. Siis viidi teda uuesti emosse, et miks ei söö ja mis hädad seal veel olid, siis toodi uuesti taastusravile ja nii teda solgutati seal edasi-tagasi. Kuni lõpuks siis võeti uuesti haiglasse tagasi ja pandi tilgutite alla. Peale seda ta lihtsalt.. Kärbus.

1 märts toimus tema ära saatmine. Esimest korda teda seal avatud kirstus nägin siis.. Ma ei tundnud teda ära. See mees seal kirstus.. Ta oli nii tuttav, kuid ometi nii võõras. Ta oli nagu minu vanaisa aga ometi ei olnud ka. Ta oli nagu keegi võõras, mitte see sama mees, keda ma terve oma elu tundnud olin. Ma olen muidugi väga-väga õnnelik inimene olnud, kes on saanud üles kasvada 2 vanaisa ja 2 vanemaga. Ma tean seda ja mul ei ole sõnu, kui tänulik ma selle üle olen. Ma olen õnnelik, et ta sai ka minu poega ja tema kasvamist näha. Vähemalt mingil määral.

Onu poeg rääkis ka peiedel, et ta oli oma sõbrannale rääkinud, et ta tuleb vanaisa ära saatmisele, siis ta sõbranna oli, et kurb lugu küll muidugi, aga mina ei ole ühegi vanaema ja vanaisaga üles kasvanud.

Peiedel rääkis onu, et kui ta käis vanaisa vaatamas, siis ta küsis temalt, et mis ta sooviks, a la midagi juua või süüa või mida.. Ja vanaisa vastas talle, et ta tahaks värsket õhku hingata.

Me kaome oma igapäeva probleemidesse nii ära.. Raha, töö, pere jne.. Ja ühe inimese ainuke soov on lihtsalt värsket õhku hingata. Kui lihtne see soov on, kuid kahjuks polnud see võimalik. Onu ütles, et ta oleks hea meelega ta kuskile suurde ja paksu tekisisse mässinud ja ta lihtsalt õue viinud, et ta oma sõõmu värsket õhku oleks saanud, kuid muigas siis, et arvatavasti oleksime seal lauataga kohtunud paar nädalat varem.

Vanaisa oli alati väga töökas ja armastas palju väljas olla. Kui ilmad juba soojemad olid, siis ta alati nokitses omi asju rõdu peal. Ja kui maa pehme ja sulanud olid, siis nad tulid alati vanaemaga suvilasse (seal elavad ema ja isa nüüd), küll seal oli neil alati palju teha ja kuidas nad tegelikult seda aega ootasid.

Ja oh kui põnevalt ta oma nooruspõlvest meile rääkis, kui me nooremad olime. Kahjuks olin ma liiga noor ja suurem osa neist on mult meelest pühitud, kuid mõned sõjaretked ja metsas karuga kohutmised on mul meeles. Me sõime samal ajal vanaisa tehtud kuumisaiu ja jõime vanaema tehtud kuuma teed ja taustaks rääkis vanaisa meile oma lugusid. Mäletan kui innukalt ta neid meile rääkis..

Kujutasin tegelikutl ette, et kui poiss suurem on ja ma ta oma ema juurde oleks jätnud, siis ta oleks teda viinud vanaema ja vanaisa juurde, kus vanaisa oleks siis talle rääkinud oma noorusretkedest ja hiljem oleks poiss neid sama innukalt mulle edasi rääkinud. Ja oh kuidas talle oleksid need kuumad saiad talle meeldinud.

Tegelikult nii uskumatu, kui kiiresti kõik muutus. Alles jõuludel me olime nende juures ja poiss istus vanaemal süles ja samal ajal katsus vanaisa habet. Kõik oli siis veel nii hea ja tore. Oleks ma tookord teadnud, et ma näen teda viimast korda nii elurõõmsa ja tervena, oleksin teda pikalt kallistanud ja palunud tal mõne oma loo rääkida. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja tuleb leppida sellega mis on.

Mul on hea meel, et ma sain vähemalt ära saatmisel käia ja temaga hüvasti jätta. Ma jään teda igatsema. Me kõik jääme. Kuid nüüd saab ta rahus puhata ja meie üle valvata.

 

Järgmise korrani. Teie kurb C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s