Kuidas meil läheb?

Eduka blogi saladus pidi olema pidev postitamine. Kasvõi kord nädalas. Veel parem, kui mitu korda nädalas. Aga millest sa kirjutad mitu korda nädalas? Eriti, kui su elu on suhteliselt ruttiinne.

Näiteks viimased paar nädalat oleme me siin vahelduva eduga kõik haiged olnud. Väikemees, mina ja isegi A. Nüüd kimbutab meid mõlemaid põskkoopa põletik, millest õnneks väikemees on pääsenud, kuid sellegi pooleks on tal paari nädala jooksul mitu korda palavik tõusnud. Millest? Kevadistest ilmadest? Meie pisikutest?

Käisime eile perearstil, sest mul on 5 päeva järjest pea tuimalt valutanud. Võtan tabletti või mitte, ikka on suhteliselt sama seis. Hambasse lõi põletiku. Silma koobas tuikab imelikult. Nohu on kõvasti üle nädala olnud.  Neid sümptomeid googeldades, saab vastuseks põskkoopa põletiku. Käisin siis sellega eile perearstil, kust sain pereõelt pahanadada, et miks ma ei helistanud ette, et neil on ajad nii täis. Umm.. Esiteks uksetaga ei olnud ühtegi hinge, kui ma sinna läksin ja teiseks, ta mängis arvutis kuradima Mahjongi. No vabandust, et ma oma probleemiga teie mängu segasin.  Õnneks vaatas perearst mu ikkagi läbi ja soovitas mulle looduslikke ravimeid, kuna poiss saab ikka rinda, siis proovib kas neist on abi.

Halasin eile A’le, kui paha mul olla on. Palavik tõusis, pea ikka valutas, poiss jonnis, ise olin nutu äärel. Kirjutasin talle, et palun tule koju. Ta läks esmaspäeval Tallinna ja pidi, et tuleb reedel koju. Aga kuna mul oli tõesti nii sant olla, siis ta sättis oma asjad ringi ja tuli päev varem koju. Kui ta ütles, et ta tuleb, siis ma hakkasin õnnest nutma. Esiteks nii armas, ta teab, et mul on raske ja üritab ikka aidata nii palju kui saab ja teiseks, kogu selle haigeks olemisega on kuidagi juhe nii kokku jooksun, et vahepeal tuleb lihtsalt nutu tuju peale. Meil on küll A’ga vahepeal omi probleeme, kuid suures pildis on mul temaga ikka vedanud 🙂

Imetamisest rääkida, siis sõbranna oli nii üllatunud, et ma ikka veel rinda annan. “Aga ta on ju juba aastane!” Ooo, imetamisest võõrutamine on ju nii ilmatuma lihtne! Mida ma teen, kui ta öösel muudmoodi ei rahune, kui tiss suus? Muidugi ma tahaksin juba seda vabadust, kus ma saaksin terve öö muretult magada ja ei peaks muretsema, et poiss ärkab öösel ja nõuab mult süüa. Ja oh, kui saaks veel vabalt head veini nautida, ilma et peaks muretsema, et niii nüüd võtsin ühe pokaali, peaks vähemalt 6h vahet hoidma, ja siis vb võib rinda anda poisile. Aga mis teha.. Elu on selline. Kõik ikka omal ajal. Päeval ma nt üldse rinda ei anna, see ongi selline öine lohutamine. Kuskil artiklites oli ka, et päeval võib võõrutada, aga et öine tissitamine on lapsele veel oluline. Küll ta mingi hetk lõpetab selle ise ka ära. Ma loodan. 😀

Poisist rääkides, siis nüüd on ta endale salaja 2 hammast kasvatanud. 1 hammas tuli ootamatult valelt poolt. Mõtlesin, et see tuleb teisele poole aga näed sa. Siis salaja tuli see oodatud hammas hoopis niisama välja (sinna poole, kuhu me seda ootasime aga ei tulnud)  ja poisiga mängides avastasin veel kuskilt tagant suust veel ühe hamba. Nii et täis näriline oma 9 hambaga. 😀 Samuti on ta ära õppinud kõndimise. Muidugi see tuleb veel nii, kuidas tuju on. Suurem osa on ta siiski kahel jahal ja vähem on ta põlvili ja roomab. Õues kombe ja saabastega see käimine veel nii libedalt ei tule, aga harjutamine teeb meistriks.

Praegu tasub meile head tervist soovida, siis saaksime õues kevadet nautida ja mänguväljakul mängimas käia. Nüüd oleme minimaalselt väljas käinud, sest tahame ennast hoida.

Teile samuti head tervist ja ilusat kevadet! Teie C.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s