Mis minust edasi saab?

Aina rohkem ma mõtlen, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan? Ma olen siiani kuidagi.. kulgenud. Ma ei ole leidnud seda asja, millega ma jäädavalt tegeleda tahaksin. Näiteks ma käisin Viljandis Akadeemias, see eriala ei sobinud mulle. Siis ma tulin siia kutsekasse, kuhu ma mõtlesin juba põhikooli lõpus tulla, aga nüüd kui ma olen ka klienditeenindajana poes töötanud ja näinud, kuidas dekoraatori töö poes välja näeb, siis see ei kõneta mind absoluutselt.

Nüüd, lihtsalt huvi pärast hakkasin ühe eriala kohta googeldama, et kas neil on lihtsalt mingeid kursuseid, mille lõpus saaks ikka mingi paberi ka kätte. JA ma leidsin ühe. Arvestades, millest mu viimased postitudes rääkinud on, siis vist väga raske pole aimata millest ma räägin?

Tartu Rahvaülikoolis maksab see kursus 169 eurot, ja ma loodan, et A on nõus sellega, kui ma sinna läheksin. See ei ole päevases õppes, vaid õhtuti 18.00-19.30 ja ka mitte igapäev. On mõned nn teeoria tunnid ja on ka palju kodust iseseisvat tööd ja mingite programmide tundma õppimist. Ma tunnen, et see on see mida ma niiöelda taga olen otsinud.

Kui mu isal kunagi oma firma oli, siis ta tõi oma projekte vahest koju kaasa. MIna muidugi ninapikal passisin juures ja ootasin ja lootsin, et ÄKKI ma saan ka kuidagi aidata. Ja kui ma sain, oh sa poiss!

Ma ei tea, miks ma varem nii põhjalikult selle eriala kohta uurinud ei ole. Olen alati arvanud, et see on nii out of my reach.

Ma loodan, et ma saan sügisel selle sammu teha ja selle kursuse läbi teha. Mitte, et see nüüd tähendab, et ma sellele erialale tööle saaks, aga see on ennast arendav. Ja ma tahan vabatahtlikult, ise, kooli/kursusele minna, et ennast harida 😀 Kes sa oled ja mis sa õige minuga teinud oled??

***

Oleme A’ga terve nädala kahekesi. Mu ema vaatab poisi järgi. Väga kummaline on ilma temata kodus olla. Koristad ja KÕIK jääb korda. Keegi ei tule vetsu vaatama ‘oot oot, mis sa istud siin ah?’, keegi ei käi hommiku võikusid varastama ja kui sa oma kohvikruusi lauale paned, siis ei lähe keegi seda kohe näppima ja ei taha sealt jooma hakata 😀 Nii imelik on olla! Tahaks täiega musitada ja kallistada ja nunnutada teda!

Põhjus miks poiss ära on, on see et mul on sõidutunnid see nädal. Üks on juba tehtud ja üks on veel ees. Pluss järgmine nädal üks. Järgmise nädalase tunniga ma läksin veits alt, sest arvasin, et A on siin, aga ta on hoopis Tallinnas koolitusel. Võtsin veel ekstra kell 10, et siis ta ei peaks töölt nii palju puuduma, et saaks lõunaks tööle, või varem ja ei tee siis lõunat või mis iganes. Aga no jah. Vaatab, kas saab ära muuta või hoopis, et ämm siis selleks ajaks siia tuleks.

Autokool hakkab siis vaikselt lõpusirgele saama. Teooria eksam on tehtud. Nüüd veel libedasõit (pean helistama ja aega küsima, aga pole jõudnud veel), mõned sõidutunnid ja siis sõidueksam. Ja siis saab tunnistuse ja ARKi minna.  Sellega seoses olen auto24’ja nii läbi lappand, et mul hakkavad kuulutused juba meelde jääma. Kuna meil on kahe uksega auto, siis ma olen siin unistanud, et äkki saaks endale ka auto aga et siis juba nelja uksega.

Me siin A’ga mõlemad vaatasime autosid ja kui meie mõlema kriteeriumid kokku panna, siis sealt tulid nii kallid autod, et ei. Temale jäägu siis see mis meil praegu on. Tema kukununnu ja mulle siis mingi naistekas pereauto 😀 Aga mis oleks piisavalt võimas, et möödasõitu ka teha. A juba noomis, et kui ma mingi 55kw autot tahan, siis ma sureksin närvivapustusse ära ja et möödasõidud võin ka ära unustada. Nüüd esmaspäeval pidin ka õppesõidu autoga kiirendama ja ..no ei lähe edasi. Meie oma on ikka võimsam ja sellega nii harjunud. Gaasi annad siis ikka lippab 😀

Nüüd viimasel ajal olen ka nii palju kinnisvara portaale lapanud. Kuidagi ajudele on hakanud siin korteris elamine. Esiteks siin ei ole korraliku sisehoovi, kus saaks poisiga rahulikult mängida ja teiseks see naabritädi on siin NIII tüütu. Meil on siin seinad suht paksud, võrreldes eelmise korteriga siis vägagi paksud. Me siin istume rahulikult diivanil ja vaatame telekat ja siis kuuleme kuidas tädike seal teiselpool seina telefoniga ‘räägib’. Tal on nii.. kiljuv hääl, kui nii öelda. Kuna ta elab üksi, siis on tal suhtelmis vajadus ja kui sa juhtud temaga koridoris või õues kokku jooksma, siis nii pea sa sealt ära ei saa.

Nii ma siis olen igasugu kuulutusi vaadanud. Aga hinnad on meeletult kõrged ja tegelikult meil ei ole mõtet praegu kuskile kolima hakata, sest plaan on nkn hakata maja ehitama ja selleks on ju vaja raha veel koguda ja kui me praegu koliksime, siis see oleks jälle suur must auk rahakotile. Ja kui ma veel autot ka tahan, siis kindlasti big no.

 

Vot nii.. Annan siis vahepeal märku, et olen ikka olemas ka. Sai jälle kuidagi.. igasugu mulast postitus. Aga..

Järgmise korrani! Teie C.

2 thoughts on “Mis minust edasi saab?”

    1. Läksin siis kui rase veel olin. Tegin e-õppes teooria ära. Jaanuaris käisin viimastel sõidutundidel ja veebruaris sündis juba poiss. Siis jäi pooleli 😀 Aga ma valisin zebra autokooli, see Tallinnas ka olemas. Sõiduõpetaja mega tore ja ma rahul 😀
      Lootsin muidugi et saan enne sünnitust kaelast ära, but oh well. Parem hilja kui mitte kunagi eks? 😀

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s