Ah?

Ma ei saa aru mis minuga toimib. Kas asi on selles, et suvi saab läbi ja jälle on see külm ja kõle aeg tulemas?

Tunnen, et ma olen kuskil pimeduses. Ma ei tea kuhu poole minna, mida teha. Kui karjuks, siis keegi ei kuuleks. Keegi ei teaks mulle appi tulla. Ma olen kuidagi pimeduses, või tupikus. Kisun meeleheitlikult juukseid ja üritan välja nuputada, mida kuradit teha.

Kõik on ometi ju korras. Mul ei ole põhjust kuskil pimeduses olla. Ometi siin ma olen. Tunnen, et ma olen kuidagi nii tühjaks pigistatud.

Või on see hirm? Hirm tuleviku ees. Mis minust ja meist ikkagi saamas on?

Ma tean, et ma ei taha sinna samma kohta tööle tagasi minna. Ma tean, et ma ei taha sinna kooli tagasi minna. Ma ei taha seda eriala õppida. Aga mida ma siis tahan? See koolitus mille üle ma mõni aeg tagasi nii elevil olin, kas sellest koolitusest piisab? Midagi peab ju peale seda veel edasi õppima? Õppida saab aga Tallinnas ja see koht ei ole kindlasti midagi mulle. Ma oleksin seal üks närvipundar. Mul on rahu ja vaikust vaja. Aga kui ma lähen maale elama, siis kas ma isoleerin ennest veelgi inimestest ära? Kas minust jääb järgi vaid üks inimvari?

Samuti olin ma mõni aeg tagasi nii elevil, et oh me hakkame maja ehitama. Mis sellest sai? Ikka oleme täpselt seal samas, kus aasta tagasi. Me ei ole siiani midagi saavutanud sellega. Ainult mingid plaanid, fantaasiad. Sammume ikka siin ühe kohapeal. Ma tahan mingit progressi näha. Midagi, mis mind elevile ajaks. Kasvõi, et maja saaks meie nimele lõpuks. Me pole siiani suutnud seda sammugi teha.

Plaan oli, et hetkel ringi ei kirjuta, kuna ämm saatis sinna vallavalitsusse taotluse, et saaks septiku ja selle veevärgi siis riigi toetusega teha. Üks firma kes käis vaatamas ja pakkumise tegi, tegi ka meie majale pakkumise, et kui ämm nende firma valib, siis teeb meie majale ka poole sootsamalt septiku asja ära. Jätsime siis maja ringi kirjutamise hilsemaks, et kui seal nö kaevama hakatakse, siis on vaja ühte luba ainult. Nüüd läks siis nii, et ämm ei osutunud valituks. Sinna valda oli 120 taotlust tehtud ja 42vms taotlust võeti siis vastu. Tegemisele. Öeldi, et järgmisel aastal siis uuele katsele. No tere tali. Muidugi kui majja on lapsed sisse kirjutatud, siis on suurem tõenäosus valituks saada. Ehk siis kui oled pensionär, siis saa palun põiepõletik ja sure ära. Riigil vähem kantseldamist. Ühesõnaga see plaan läks tuksi, see aasta. Kõik olime nördinud.

Ma olen selles osas ka nii tundlik ja nõutu. Sest me ei ole reaalselt ühtegi sammu teinud selle nimel, et me reaalselt sinna elama läheksime. Ei mingit hinnapakkumist, et palju nt uus maja maksma läheks. Ei mingit suhtlust pankadega. Ei mingit maja ringi kirjutamist. Mitte midagi. Aa ainuke asi, et kaev puhastati ära. Sinna tuleb nüüd pump sisse panna, et kui keegi siis meie majas ööbib, kui maal rohkem rahvast, siis saab sealt vett tuppa viia. Rohek mitte midagi.

Ühesõnaga olen ma segaduses, kurb, nõutu, tatsan ühe kohapeal, olen kui mingis hallis udus, mis ei lase mul kaugemale näha, kui pool meetrit enda ette. Ei mingit päikesekiirt kuskilt uduvahelt mind paitamas. Lihtsalt täielik motivatsiooni puudumine, kaos.  What the fuck is wrong with me?

Loodan, et see on ainult hetkeks nii. Teen oma väiksele A’le palju musisid ja kallisid ja see väike päiksekiir, surub end mu hallist udumassist läbi.

Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s