Lasteaeda harjutamine

Väike A on juba nii suur, et on aeg lasteaias käima hakata. Tahtsime tegelikult juba sügisel panna, agaaa kuna meil läks siinse paberimajandusega nii pikalt, siis noh..Aasta viimaseks kuuks ei olnud ka mõtet teda sinna panna.

Nii et 11st jaanuarist on meie laps lasteaia nimekirjas. Käisime nädal enne proovimas, kuidas on. Ja nö tutvust tegemas. Alguses käisime kolmekesi. Näidati meile ruume ja reegleid jne. Siis reede, enne õiget alustamispäeva käisime ja olime poisiga paartundi niisama proovipäeva tegemas. Et tutvuks siis kohaga paremini, aga kuna oli ametlikult veel vaheaeg jaaa reedene päev, siis tookord oli ainult 1 laps kohal.

11st jaanuarist hakkas siis õige harjutamine pihta. Tunnistan ausalt, et me läksime LIIGA julgelt asjale peale. St et esimese päeva olin ma koos temaga seal hommiku poole. Proovisid temaga üksi sööma minna, aga ta ei olnud nõus seal midagi sööma. Nuttis ja tahtis emmet. Toodi siis minu juurde tagasi. Hiljem kui teised lapsed tagasi tulid, siis vist oli nõus nendega mängima seal. Olin unustatud teema. Nii et ta jäi minust sinna maha. Pidime talle järgi minema lõunaks, aga härral oli tööga kiire ja ei saanud õigel hetkel minema. Ja kuna seal on ka nö graafik paigas millal mida tehakse, siis ei hakanud lihtsalt sisse ka lendama. Läksime siis järgi kui lõuna tudu oli tehtud. Ehk siis peale kolme. Oli rõõmus ja tahtis sinna mängima veel jääda.

12ndal läks ka rõõmsalt hommikul aeda. Jäi kohe üksi sinna, saatsin ta kasvatajaga sisse ja läksin ise ära. Jäi jälle lõunat sinna magama, agaaa jätsime ta natuke pikemaks sinna, sest eelmisel päeval tahtis mängida ja mõtlesime, et las ta siis mängib seal veel natuke. Agaa see oli halb otsus. SEST

Järgmisel päeval läks hommik VÄGA nutuselt. Ta ei olnud üldse nõus mind koju laskma. Tahtis koju tulla või et ma oleks temaga sinna jäänud. Jäi nuttes sinna maha, aga läksime talle enne lõunaund järgi, et magaks meil kodus siin.

Need järgi minemised on NII vahvad. Nii tore on näha, kuidas poisil nägu kohe särama läheb mind nähes. Nii nunnu lihtsalt.

Järgmine päev sellest, ehk siis neljapäev oli meil räägitud, et jääb koju, et teeme talle puhkepäeva. Jahh.. Sellest tuli nädal puhkust, sest tal tekkis tol ööl köha. Reede päeval tekkis ka 39 palavik korraks, aga see oligi ainult 1 päev. Järgmistel päevadel ei olnud, jäi vaid köha.

Sellel nädala tekkis ka nohu. Aga kuna me siin tegime jooksvalt köögiga remonti, siis uks käis pidevalt lahti ja eks tekkis mingi tuuletõmbus ja ega siis ju palju vaja ei ole. Nii et nohu oli kerge tulema lisaks.

Saime üle nädala ravitud ja kui lõpuks mõtlesime, et proovime uuesti lasteaeda oli jälle nohu, või noh kuidagi oli ja ei olnud. Korra oli nagu tatine, aga samas ei olnud ka, et mõtekam oli temga kodus olla. Nii et.. Jeii..

Aga samas oligi hea, et saime 2 nädalat kodus istuda, sest kuulõpus oli emal sünnipäev ja me käisime seal. Nägime vanaemasid ja vanaisat ja vend tuli oma pruudiga. Nii et.. Me kuskil rõõdamas ei käinud ja lasteaiast ka mingeid lisapisikuid või asju juurde ei korjanud mida levitada.

Nüüd esimesest veebruarist alustasime siis uuesti lasteaiaga. Tekitasime talle esimese nädalaga sellise shoki, et isegi kui me eidu juurde sünnipäevale hakkasime sättima, siis poiss riidesse pannes korrutas, et ei taha lasteada..

Sama oli ka esmaspäeval. Ei taha lasteaeda ja nii korrutas terve aja. Kuna härral algas puhkus, mõtlesin, et las viib siis ise lapse lasteada, et näeb ka siis kuidas see viimine käib, et miks ma üksi pean sinna sisse koguaeg minema. Agaa.. Neil läks nii hästi, et poiss ei olnud nõus isegi autost välja tulema. Nuttis nii lohutamatult, et A keeras otsa ringi ja tuli poisiga koju tagasi. No selge siis..

Teisipäeval alustasime siis jälle tasa ja targu. Autost ei olnud nõus vabatahtlikult väga välja tulema. Uksest sisse saime, siis oli ka kisa taevani, nii et õpetaja tuli rühma ruumist välja uurima, et kes see kisaga tuleb. Ei pidanud isegi helistama, et tere me nüüd tulime. Jäin temaga terveks päevaks sinna ja lõunaks tulime koju tagasi. Magas oma lõunaune kodus ilusti. St.. Ma magasin ka selle une mõnuga koos lapsega. Ja veel lisaks oli sellel päeval hambaarst koolis/lasteaias. Poiss lasi isegi suhu vaadata, ei kartnud ega ehmatanud ära. Sai kalendri ja komme, et tubli poiss ja kõik hambad ilusad terved.

Kolmapäeval olin ka temaga koos lasteaias. Autost tuli jorinaga tuppa, aga rahunes kiiresti maha. Ütles et ta ei taha mängima, nagu ma teda meelitasin, et tule lähme teistega mängima. Tema tahtis hoopis sööma minna haha.. Muidugi sööklasse minnes, pidi ikka emme käekõrval olema, aga kui juba tegevusteks läks, siis ei olnud väga asja kus ma olen ja kas ma olen. Ma ootasin ees riidekappide juures, et kas ta teeb välja et mind ei ole, või hakkab otsima ja küsima, et siis ma saan kohe minna, et emme on siin ja kõik korras. Aga tal oli nii ükskõik. Mängis seal nii huviga teiste lastega. Nii tore. Siis enne õue minekut, ta nägi et ma olen seal, siis ei tahtnud teistega õue minna, et emme kaaa tuleb. Aga siis kui juba väljas oli, ei olnud jälle minust asja. Sain siis sama aeg majaga tutvust teha ja oodata.

Nii et täna.. Neljapäev. Viisime poisi hommikul lasteaeda, ilma kisata. Oli nõus vabatahtlikult autost välja tulema ja sisse minema. Jäin pooleks tunniks koos temaga sinna. Käisime koos söömas, tulime klassi tagasi ja siis jäime mängima. Vahepeal mängis koos teiste lastega, aga siis oli vaja emmega pissile minna ja autodega mängida ja veenduda, et emme on ikka silmapiiril ja olemas. Aga kui uuesti teiste lastega mängima sai, siis oli jälle ükskõik, et kas ma olen seal või ei ole. Läksime lõunaks talle järgi ja tõime koju. Õpetaja veel lohutas, et ta oli tubli poiss ja ei otsinud mind ja ei nutnud ega midagi. Nii et edukas.

Homse teeme talle ka vaba päeva, et mitte jälle liigselt ära ehmatada teda. Et teeme seekord tõesti tasa ja targu. Ehk õpime oma vigadest.

Kuna tegu on väikse kohaga, siis on siin õnneks lubatud, et vanemad saavad koos lapsega alguses harjutada. Vanemad peavad ruumis viibima mask ees ja käsi desoma jne. Nagu ikka. Muidu on kohustus, et uksest sisse lähed, maskiga, helistad õpetajale, kes tuleb võtab lapse vastu ja viib siis rühma. Ja hiljem, kui järgi lähme, siis samamoodi, helistame ukse juures, mask ette, saad sisse ja siis saad oma lapse riidesse panna ja koju viia.

Ma ei kujutaks ette, et kuidas meil see harjutamine siis käiks, kui ma ei saaks temaga kohapeal olla. Ma ei kujuta ette mis valemiga me ta siis autost välja peaks viima. Nagu.. Vastu tahtmist nii viia, ei ole ju ka õige.

Vot. Nüüd jääb vaid loota, et järgmine nädal oleks ka edukas. Et ei oleks hirmu, et ei taha lasteaeda. Ja millagi siis tasapisi jälle harjutama, et jääks sinna tuttu ka. Aga eks näis. Reaalselt võtame siin asja tasapisi ja üritame meelitada, et see on tore koht kus saad teistega mängida jne. Kuigi on üks pisemaid seal hetkel ja see väike lollike siis nö, kes ei oska veel kõiki asju mis suured teevad . Aga see on normaalne ja suurte pealt ju õpitaksegi paremini. Eriti suurte lastepealt.

Vot.. Eks tulevikus muljetan veel, kas ja milliseid tagasilööke meil sellel teekonnal on/oli. Ehk siis järgmise korrani. Teie C.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s