Category: Uncategorized

Oeh. Kirjutasin eile pika-pika postituse meie reedesest opist. Tal oli plaaniline operatsioon. Nüüd aga tuli eilse kohta täiendust. Vanasõna peab paika..

Käisime märtsis lastekirurgi juures. Perearst kirjutas saatekirja ja läksime siis kirurgi jutule. Poisil on sünnist saadik kõrva ees väike ‘antenn’ olnud. Tegime A’ga otsuse, et laseme selle ära lõigata. Kuna lapsed võivad julmad olla ja iga asja üle norima hakata, siis mõtlesime et teeme nii. Sellest jääb küll väike arm, aga parem ehk kui ufoks kutsuda või ma ei tea. Vb mõtleme üle aga.. Otsus tuli selline.

Käisime kirurgi juures ära, kirjutas meile jälle saatelehe vms ja ütles, et jääksime siis telefoni kõne ootele. Et helistavad ja ütlevad meile opi aja. Lõpuks juulis või augustis meile siis helistati ja saime ajaks 27.09. Opi päeval ei tohtinud lapsel nina tatine olla, köha ega muud haigus nähtu.

2 nädalat enne oppi jäi poiss haigeks. Kuna ilmad nii petlikult, siis panin ta natuke valesti riidesse ja tulemus käes. Sellest kirjutasin vist mingis postituses ka.

Igatahes.. Sai õnneks õigeks ajaks terveks.

Nüüd siis 27.09 .. Äratus oli ülivarajane. Poiss magas ka halvasti, natukese aja tagant tegi vääks ja oli kuidagi rahutu. Seega minu uni oli veits katkendlik. Hommikul kell kuus tulin mina üles. Poiss jäi veel edasi magama.

Tegin endale vaikselt kohvi ja ühe võiku. Kuna nii vara oli, siis erilist isu ei olnud, samas sundisin endale ikkagi midagi sisse, et mine tea millal alles süüa saab. See midagi oli pool võikut, sest ärevus oli nii suur, et mitte ei läinud rohkem sisse.

Kuna A pidi JUST. SEE. PÄEV. Soomes olema, siis minu vanemad tulid ja päästsid mu välja. Ilma lubadeta nagu ma olen eks. Taadu tuli neljapäeva õhtul soomest, et siis kell neli hommikul ärgata ja siia sõitma hakata. Pool seitse olid nad kohal ja ootasid, millal minema saaks hakata.

Kell seitse ajasime poisi üles. Ta oli niiiii unine ja ei tahtnud tõusta, samas oli ta heas tujus ja ei jonninud nii. Ruttu riiete vahetus ja minek.

Peale poolt kaheksat jõudsime haiglasse. Registratuurist läbi, saime mingid paberid ja juhendi kuhu minna. Viisimine riided ära riidehoidu ja seiklesime siis üles oma osakonda.

Kuna meil oli plaaniline lõikus ja paluti ikkagi kella kaheksaks hommikul tulla, siis me eeldasime et läheb meiega ruttu. Yeahh.. Ei.

Kella kaheksast saadik passisime seal mängutoas. Viisima paberid sinna osakonna lauda ja siis saadeti meid mängutuppa, et meie juurde tullakse ja tegeletakse. Jahah.

Enne kümmet tuldi pandi poisile käele tuimestav kreem ja siis side peale, et seda näppima ei hakkaks. Öeldi, et ehk pool tundi opeab vastu ja ei kisu seda. Selge.. Lootsime siis, et ehk pooltundi peaksimegi ootama, et siis on meie kord minna. (Enne meid läks üks poiss, kes samamoodi seal mängutoas mängis, pärast sain teada, et enne seda poissi oli veel üks poiss opil käinud) . See poiss kes enne väikest A’d läks, see ei lasknud kreemi käele panna ja ei tahtnud et seda sidet sinna pannakse jne. Aga ta oli natuke suurem ka kui meie poja on. Meie poiss oli rahulikult, vaatas mis tehakse ja ei osanud ei karta ega midagi.

LÕPUKS kuskil 11:20 viidi meid korraks palatisse. Ema aitas mul asjad sinna viia ja siis läks ära isa juurde. Isa ei julenud haiglasse üldse tulla ja ootas autos. Helistas iga pooletunnitagant pm, et kuidas meil läheb ja kas edeneb kuidagi. Igatahes. Palatis pandi poisile küünlad, siis vahetati riided (sai mingi kitli selga)  ja siis sõitsime voodiga protseduuride tuppa. Enne pandi mulle ‘rüü’ selga ja juuksed pidin ka selle ‘koti’ alla panema. Protseduuide toas pandi poisile kanüül, siis sõideti edasi operatsiooni tuppa. Seal süstiti kanüüli kaudu rohud sisse ja poiss kustus nagu lilleke. Siis saadeti mind ära palatisse ootama.

Operatsioon kestis ise ainutl 5 minutit. Aga kogu see ootamise periood oli nii naeruväärselt pikk lihtsalt. Siin on hea mainida nüüd, et poiss sõi viimati kell 20 õhtul ja juua sai ka öösel kuskil 00 aeg. Hommikul juua ei andnud, sest enne oppi peab ju söömata joomata olema.

Poiss oli uskumatult vapper lihtsalt.

Kella 12 aeg tuli arst, kes lõikuse läbiviis, palatisse ja ütles et kõik läks hästi, et varsti kutsutakse mind kaasa ja viiakse siis ‘ärkamis ruumi’ . Kuskil pool üks, kutsuti siis mind kaasa. Üks suurem tüdruk, a la 5-6 aastane. Vb ka vanem, oli järgmine kes siis opile viidi. Ta niiii kartis, ei tahtnud, et voodiga teda sõidutataks ja oli emal süles. Nuttis ja oli nii paanikas.

Siis ma mõtlesin küll, et hea et me nüüd selle ära tegime. Sest poiss oli nii rahulik, uudistas lihtsalt et kuhu teda sõidutatakse ja ei miskit muud. Okei, opi toas tahtis kanüüli ära võtta aga see oli ka kõik.

Igatahes.. Ootamis toas, sain äkki pooltundi istuda, kui poiss siis ärkas. Kohe oli vaja kraps püsti ronida ja kuskile minema hakata. Jonni ei tulnud. Siis ta aga enam ei teadnud et mis ta tahab või kuh ja siis hakkas vaikselt protesti. Kohe kui ärkas, siis kutsuti ka sealt osakonnast õde, kes meid siis palatisse tagasi toimetas.

Teel palatisse oli poiss jälle rahulik ja uudistas, et kuhu sõidutatakse jne. Palatis aga.. Oeh. Siis läks põrgu lahti. Mulle öeldi, et tahket toitu ei tohi talle kuskil pooltundi anda, et ainult juua. Sinna oli aga toodud kandik toiduga ja nii kui poiss seda nägi hakkas nutma ja nõudma, et tema tahab süüa. Röökis nagu poolearuline, siis tuli õde ja küsis, et kas olen pakkunud talle midagi.. Eee eii. Aga kohe annan siis.

Koukisin kandikult kohupiima lahti ja kohe oli vaikus majas. Poiss sõi selle hetkega tühjaks pm. Pakkusin siis putru ka, mis kandikul oli, aga see ei sobinud. Nõuti hoopis kõrrejooki, mis kandikul ootas. Selge.. Andsin siis selle ka. Seda imes ka tükkaega. Siis hakkas jälle nutma.

Nüüd ta ei teadnud enam ise ka miks ta nutab. Mitte midagi ei sobinud. Muidugi arusaadav, narkoosi uimas veel. Ma mäletan, et kui mul ‘opp’ oli, kus jalaluu oli valesti kokku kasvanud ja see uuesti lahti murti, siis ma olin peale ärkamist mega pahur 😀 Poiss oli aga unine ja uimas. Magama ei tahtnud jääda. Kisas. Palatis oli üks teine väike poiss, kes tahtis magada, aga ei saanud sest meie poiss röökis nagu rattapeal. Siis hakkas tema nutma ja siis üks jäi vait ja teine nuttis, siis hakkas esimene jälle nutma. Ja.. oeh..

Läksime siis koridori peale jalutama. Näitasin talle seinapeal olevaid pilte jne. Siis läksime mängutuppa, seal ta tahtis ise kõndida ja mängida, aga kuna ta oli nii uimas veel, siis jalad ei kandnud. Püüdsin ta kinni aga see ometi ju ei sobinud. Ühesõnaga ei tulnud sellest ka midagi välja. Läksime palatisse tagasi, seal jälle ving ja rahutus. Samamoodi üks nuttis ja ajas teise ka nutma ja.. Üks nõiaring.

Õnneks palatis oli telekas ka, seal lastekanalid jne. Panime teleka käima ja siis poisid jäid seda vaatama ja rahunesid. Ma üritasin poissi süles magama kussutada, pea aegu õnnestus aga siis oli vaja püsti ronida ja telekat vaadata.. Kuna ta juba pea 13kg on, siis käed väsisid ruttu ära, nii et ma panin ta tagasi voodisse. Seal oli nuttis jälle, aga ma ei jaksanud teda sülle võtta et lohutada. Silitasin teda ja musitasin silmi, et silmad kinni paneks ja vb jääb siis tuttu. Rahunes maha ja jäi pikali telekat vaatama. Samas tuli juba see tüdruk ka opilt tagasi, kes ema süles nuttis. Ta oli nii rahulik ja tahtis emaga mängutuppa minna. Siis mõtlesin, et shit ärkamine oleks lihtsam olnud kui ta oleks vanem olnud.

AGA telekat vaadates jäi poiss lõpuks tuttu. Mulle anti juba paber ka varem ära, et saaksime koju, aga ennem ei lubatud kuskile, kui poiss magama jääb. Sest ta tõesti oli jumala pöörane.

Poiss magas, siis helistasin emale ka, et paber on käes ja poiss magab, et kui ärkab siis võime ära minna. Isa oli ka nii kärsitu ja mures, et kui poisil opp oli ja nemad poes kondasid siis taadul ei olnud tuju seal kuskul ringi jalutada 😀 Talle muidugi üldse shoppamine ei meeldi. Nii et nad läksid siis meie korterisse ja proovisid ise ka natuke magada. Taadul õnnestus see paremini, kui emal muidugi.

Poiss ärkas, siis oli ta juba väga heas tujus ja tavaline. Magas siis rohud välja nö. Vahetasime riided ja läksime mängutuppa. Seal kohe askeldama. Saatsin emale ka sõnumi et me üleval, mille peale ema vastu et nad juba haiglas ja tulevad üles 😀 Egas midagi, otsisime siis õe üles, kes vaatas et laps on tubli ja võisimegi koju minna.

Ma muidugi igaks juhuks pakkisin asju nii, et äkki peame ööseks jääma. Ema ja isa olid ka kogu aeg ootel, et kas peavad meid ootama või saavad koju minna.

Nii et kella 17ks olime me juba kodus. See oli vaimselt niii kurnav päev. Muidugi ei aidanud kaasa, et ma terve selle aja ei söönud  ega joonud midagi. Suu nii kuivas, õhtul pea megalt valutas.

Keetsime pelmeene kodus. Panin ühte kaussi, et ma annan oma kahvliga. Oh ei. Poiss ronis diivanilt maha, lükkas oma söögitooli paika ja nõudis, et tema peab sealt sööma. Selge siis.. härra saks 😀

Ühesõnaga see päev sai õhtusse. Arvasin, et öösel tuleb ka ilge trall, et poisil valus või ebamugav vms.. Ei. Poiss magas terve öö jutti. Hommikul ka oli nii tubli ja.

Ühesõnaga ma olen nii uhke. Ta on nii vapper sell.

Sellele saime kinnitust ka eile. 28.09.

Hakkasime siis eile poodi minema. MIna panin ust lukku, kui A hakkas poisiga alla minema. Ilusti läks ise trepist alla. Kui muidu keegi meist hoiab käest teda, siis seekord läks ta ise, kasutas käetoe pulki ja tuli nii alla.. Viimane aste aga läks valesti ja poiss kukkus.

Nuttis, nuttis aga rahunes süles maha. Autos oli ka täitsa tasa ja korralik, nii et me läksime poodi. Poes oli asi halb ja pm terve selle aja nuttis. Proovisin teda püsti panna, et äkki tahab ise kõndida vms. Ei. Oma jalal üldse olla ei tahtnud. Häirekell lõi käima, aga mitte nii kõvasti. Läksime poisiga autosse ära, kui A viimaseid asju otsis ja maksma läks.

Ma see aeg autos kiskusin püksid ära, sokid jalast, vaatasin ja katsusin, et kas kuskilt on paistes või sinine. Mitte midagi. Selle peale nutma ei hakanud, kui ma kuskilt katsusin.

A tuli autossse, panime poisi tooli, rahunes maha ja läksime sõitma. Oli küll moss, aga vaikne ja rahulik. Terve aja kui ringi sõitsime, ühtegi piuksu ei teinud, muigas vahepeal oli selline suht tavaline. Läksime siis koju. Kodus pani A poisi maha, et tahab äkki ise kõndida, siis jälle kisa lahti ja jalale ei toetunud. Selge, emo laks. Ruttu paberid, kus lapse isikukood peal ja autosse tagasi.

Läksime siis emosse. Saime suht kohe jutule. Ukse taga ootasime oli poiss rahulik. Ronis toolipealt maha, jalg maad puudutas siis jälle kisa lahti.

Kabinetti saime, siis arst katsus ja painutas ja toksis, poiss valu ei kurtnud. Panid ta püsti, et kõnni emme juurde (seisin natuke kaugemale) siis hakkas kohe nutma ja jalale ei toetanud. Katsusid ja vaatasid edasi, aga arvasid, et äkki tal lihtsalt ehmatus, et valu käis jalast läbi ja nüüd kardab toetuda, et hakkab äkki jälle valus.

Ütlesid, et ei tahaks teda röntgenisse veel saata, aga et saadaks meid koju. Annaks talle kodus valuvaigistit ja et kui järgmisel päeval ka jalale ei toetu, siis tuleksime tagasi. Siis korra veel panid ta jalule vist, ja me rääkisime ka, et no tõesti jalale ei taha üldse toetuda, siis saadeti meid ikkagi pilti tegema.

Läksin poisiga koos röntgenisse. Mina hoidsin jalgu paigal/õiges asendis, kui see tädi siis pilti tegi. Vahepeal tuli sellist kisa jälle, poisil oli nii valus. Sealt öeldi siis kohe, et katki on.

Läksime kabinetti tagasi ja sealt räägiti siis, et ikka katki. Ja et luu oli õiges kohas, polnud nihkes, et sp tal katsudes ja nii valus ei olnudki, aga et kui jalale toetus siis oli valus. Saadeti meid siis edasi kipsi tuppa ja.. Nii sai poiss endale esimese kipsi.

Sealt anti meile veel kipsiga käsitlemise juhend nö. AGA.. Me oleme A’ga mõlemad kipsis olnud. Mina lausa kaks korda 😀 (Minul oli parem jalg, mõlemad korrad. Kips kubemeni. Teine kord oli lahas, nii et sealt sai veel kuidagi jalga sügada, aga esimene kord oli full ümber jala, süga kuidas tahad. Poisil on aga vasak jalg ja alla põlve kips/lahas) Nii et ma arvan, et me saame ilma juhendita ka hakkama. Ja õnneks lastel kasvad kiiresti kokku. Aga öeldi, et kuskil nädala ei tohiks lasta tal kipsile toetuda, aga et kui juba jalutama hakkab, siis kinni hoida ei saa.

Kolme nädala pärast peame kirurgi juurde minema, kus siis võetakse kips maha ja vaadatakse kas kõik ikka õigesti kokku kasvanud jne.

Nii et meie tee siin lapsega arstidele on nüüd selge. Ma loodan, et see on viimane kips, aga hinge vist kinni ei tasuks hoida selle kohapealt.

Aga mul ei ole sõnu, kui vapper meie poiss on. Nutab siin kipsiga vähe. Kui jalg natuke vales asendis on siis teeb vääks, aga korraks ainult. Öösel muidugi kui valuvaigisti üle läks, siis hakkas nutma. Võtsime ta enda juurde ja tšillisime siis üleval kõik, kuni valuvaigisti uuesti tööle hakkas. Ja siis läksime magama tagasi. Muidugi tahab ta kõndida, aga kipsiga ei saa ja valus on. Nii et see teeb teda natuke rahutuks. Samuti ta ulatab oma kipsiga jala meile ja ütleb “aitääääääh” vihjega, et palun võtke see kolakas ära, ebamugav on!

Loodan, et see kipsi aeg läheb kiiresti ja poiss on varsti probleemideta jalul. Ma rohkem sellist peavalu ja muretsemist ei tahaks. 😀 Aga see on emadusega kaasa käiv nähtus,, nii et sellest vist ei pääse.

Aga järgmise korrani. Ehk järgmine postitus on rõõmsamal teemal vähe. Teie C.