Väike update ja palju küsimusi

Oleme siin nädala nohuga võidelnud. Väike A jäi eelmine nädal haigeks. Kuna ilmad on nii petlikud, siis alariietasin teda. Päike oli väga palav, aga tuul oli jahe. Nii et õhtul kui magama läks, siis oli juba sümptomeid, et läks veits nihu. Too õhtu, enne kui ise magama läksime, siis määrisin talle veel hanerasva kõrile ja rinnakule (koduses apteegis must be, eriti kui väiksed lapsed kodus). Hommikul oli nohu platsis ja samuti köhatas ka veits imelikult, nii et humer ja hanerasv tulid abiks. Samuti tegime veel auru talle, mida ta muidugi ei salli üldse. Päeva peale tekkis ka palavik, aga mitte nüüd nii kõrge, et peaks rohtu andma. Oli krapsakas ja muidu muhe.

Talle hullult meeldib, kui talt temperatuuri mõõta, meil on see kontaktivaba termomeeter ja see vibreerib, kui mõõtmise on ära teinud. Nii et kui see kuskile kättesaadavamasse kohta jääb, siis poiss mõõdab endalt ise temperatuuri. Samuti suht must be asi kodus. Meil on muidu see lutt termomeeter ka, aga kui poiss lutti ei võta, siis sellega oli suht võimatu mõõta, pidi 101 trikki tegema, et mingit tulemust saada sealt. Aga kui laps on lutiga sõber, siis pole sellega ka kindlasti mingit probleemi.

Selle nohuga tuli väljas käimisele kerge kriips peale. Muidugi välja arvatud nädalavahetusel, kui maale läksime. Siis sai poiss õues käia. Traktoris roolida, liivakastis möllata ja vanaemaga põllupealt umbrohtu käruga ära vedada.

Muidugi aasta vanemad.. Läksime maale ja unustasime mähkmed kõik maha. Avastasime selle loomulikult alles siis, kui poissi magama hakkasime panema. Kell nii hiline, et sealt lähedalt poleks midagi kätte ka saanud. Mida siis teha?? Õnneks oli ämmal vanast ajast marlilapp. Panime selle PJ sisse. Muidugi ainult marliga oleks hommikuks kogu maa ja ilm märg olnud, nii et ma küsisin kas ämmal on ehk hügieenisidet, mida saaks veel marli peale panna. Läks õnneks ja oligi, nii et saime selle ka veel PJ sisse panna. Hommikuks oli lapp ainult kergelt niiske. Ütleks et see oli väga edukas SOS save.

Järgmisel hommikul ruttu kohvi ja võikud sisse pugitud, läksime külapoodi mähkmete järgi. Meie tavalist ‘brändi’ mähkmeid ei olnud, nii et pidime Pampersid ostma. Tegime poes veel aega parajaks, et saaks paar sauna õlut ka osta. Lõpuks kui autosse tagasi saime, siis vaatasime et üks rehv oli täitsa töss. Ruttu pagass tühjaks ja varurehv alla. Tuli välja, et väike luukild oli see kurjajuur. Õnneks oli maal teised rehvid ka, nii et saime teised alla visata ja asi korras.

Ülejäänud päev laabus hästi. Panin ämmal kapi kokku, A vahetas veel autol õlifiltreid ja õli. Samuti vedas raadioantennist uue juhtme salongi. (Auto on meil 4 aastat olnud ja terve see aeg pole me väljaspool linna saanud raadiot kuulata, sest see ei võtnud ühtki sagedust välja. Nüüd siis saime asja lahendatud. Imelik oli kohe maalt raadiot kuulata, mis ei sahiseks)

Nüüd selle nädala juurde tulla, siis.. oleme terve aja toas passinud. Ilmad on ilusad olnud, aga ikkagi..Sügis. KÜLM. KÕHE. Mulle ei meeldi. Kuigi kõik on ilus ja värviline. Ma kardan, et kui me välja lähme siis ma külmetan lapse rohkem ära, aga seda ma ei taha. Poisil on nimelt järgmine nädal operatsioon (üks väike iluviga, aga parem teha nüüd ära, kui ta veel nii aru ei saa). Selle saaks teha ka kohaliku tuimestusega, aga kuna ta on nii väike ja paigal ei püsi, siis peab selle üldnarkoosiga tegema. Muidugi see ainuke päev, kus mul on vaja, et A kodus on, siis tema on Soomes koolitusel. Koolitus mis AMMMU ilma teada oli ja mida kindlasti ära jätta ei saa. Õnneks tulevad minu vanemad ja päästavad päeva.

Samuti sain ma järgmiseks kolmapäevaks ka perearstile aja, pooleteiseaasta kontroll on vaja ära teha. Samas saab ka üle kontrollida, et kas kõik on ikka korras ja tohib ta ikka opile minna. Kui mingi väike köha või nohu veel on, siis peab opi edasi lükkama, või saab perearstilt siis üle küsida, et kas tema lubaks opile vms. Et jah..

Ja veeel.. Mul on kolmapäeval esimene loeng! Ma tegingi selle pulli ära ja lähen sellele kursusele. Mõtlesin siin järele ja.. Ma arvan, et ma lõpetan ikka selle kooli ka ära, selle eriala millega ma veel koolinimekirjas vist olen. Ma pole kontrollimas käinud, et kas ikka olen haha. Ja siis läheks veel edasi õppima. Ma ei tea mis õppimise tuhin mind praegu üle on valanud, aga.. Midagi uut minu puhul kindlasti 😀

Hah ja soome poleemika sai vist ka oma lõpu. Siin eestis nüüd tulevad firmasisesed muudatused, et oma töötajaid rohkem motiveerida. Kuidas see täpselt olema hakkab ei oska veel nii täpselt öelda, kui päriselt ka see ‘motivaator’ käiku läheb. Aga jutt oli ilus ja A otsustas ära. Nii et nüüd on siis veel vaja teisele poole lahte helistada ja öelda, mis otsus siis on. NAeran veel, et raudselt tuleb sealt veeeel parem pakkumine 😀 Aga siit ei taheta teda ka ära lasta, nii kerge käeliselt ja samas soome oodatakse ka ikka. Uhke, et mu mees on nii hea töötaja, et kõik teda tahavad 😀

Ehk nüüd näete, milline üle genereeria ma olen. Keegi midagi räägib, mainib ja mina juba mõtlen ette ja taha, kuidas ja miks ja millal ja .. Ühed küsimärgid ainult peas tiirlevad, millele ma üritan ruttu mingeid vastuseid saada jne. Samas mul on hea meel, et A seekord minuga kaasa rääkis. Ma sain tema mõttekäigust ka aimu. Kui maja teemapealt tema üksi oma ette mõtiskles ja mulle ei rääkinud, siis nüüd ta ikkagi rääkis minuga mida ta mõtleb ja kuidas nt kolimisprotsess oleks jne.

Nüüd ma peaks asju pakkima, sest me lähme täna maale. Avastasin juhuslikult, et täna on reede. Ma olin kuidagi nii neljapäevas kinni 😀 Igatahes, kui me nüüd mähkmed maha unustame, siis seal on nüüd varupakk olemas 😀 Ja homme on plaanis Suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale minna. Nüüd on siin suur paanika jaanika, et mis ma selga pean panema? Sinna laadale on mõtetu vankriga minna, sest rahvast on nii palju ja kohati nii kitsas rada kus käia. Nii et poiss tuleks kotiga selga panna. Aga KÜLM ON! Kui ma panen paksema joppe, siis see on kapuutsiga, järelikult on see lapsel näos. Ma ei saa seda panna. Aga kui ma tagi panen, siis kas ma ära ei külmu?? Pean vist pika varukaga pluuse panema, siis kampsuni ja siis tagi kõige peale? Samas kas siis palav ei hakka?? What shall I do?? 😀 Ja mis ma posile panen?? 😀 Kombes hakkab äkki palav? Jesus fuck, miks see nii raske ülesanne on? 😀 Ja miks nii palju küsimusi? Nüüd saate aru, mis mu peas kogu aeg toimub jah?

 

Teie väga segaduses C.

Lubadus endale

Hoolitse enda eest!

Kui poiss beebi oli, sain ma väljas pikki-pikki jalutuskäike teha. 3 tundi, kuni poiss vankris magas, jalutasin mina mööda linna ringi. Otsisin küll vaiksemaid tänavaid, aga kogu selle aja jalutasin ringi. Ma liikusin meeletult. Päevas tuli vabalt 10k sammu täis. Tavaliselt rohkemgi. Eriti motiveeris see, et meil oli endomondos challenge oma grupiga, et kes kõige rohkem kõnnib. Mingi hetk ei saanud seda kasutada, sest külm oli ja see sõi meeletult akut ja sellega kadus ka mingil määral see hasart ära.

Mingi hetk sai palju liigutud ja vähem söödud. Näksisin midagi möödaminnes ja läks edasi. Vahepeal oli poiss nii puuk, et ma ei saanudki midagi teha ja rahulikult süüa, sest nii kui ta käest panin oli kisa lahti.

Selle kõigega võtsin ma alla. Ma olin oma pikkuse kohta normaalkaalus. Miinimum oli vist 50kg? Oma 157cm peale on see ju väga viis. Mulle see number meeldis AGA see muutis ka palju minu välja nägemist. A la mul ei olnud enam peput 😀

Kui poiss vanemaks sai ja enam vankris magada ei tahtnud, jäi neid jalutuskäike vähemaks. Rolli mängis ka talv, kus vankriga oli raske ringi liikuda, st vanker jäi pidevalt kuskile kinni ja sellega keset tänavat jebida, ei aitäh. Sellest tulenevalt olime palju toas. Vähem liikumist, samas juba nii palju vabadust, et poiss tegeles üksi, tähendab ma sain SÜÜA 😀 Jõulud sinna otsa ja.. kena number kaalul tagasi.

Nüüd tulles praegusesse, siis.. Kena number kaalul kasvab.

Eelmine nädal, üksi kodus olles, pidasin väikest dieeti. Olin kenasti diivani kaunistus, aga sain oma kaalu madalamaks. Sõin siis kui kõht tühi oli, vähendasin näksimist. Kui näksisin siis õuna või mingit muud puuvilja. Hea oli üksi sellega tegeleda, ei pidanud muretsema, et mis nüüd poisile peab sooja süüa tegema jne. (Poiss oli ema juures, sest mul oli üks päev KSAs uuring)

Nüüd see nädal üritan väikest viisi trenni teha. Ma olen seda sada üks korda üritanud teha, aga koguaeg tuleb mingi takistus, mingi vabandus miks mitte teha. Küll ma olen üritnanud mingeid jooga harjutusi järgida ja mis veel. Aga nüüd ma teen endale lubaduse, et teeksin kasvõi 10 minutit päevas trenni. Proovin oma kõhu natuke trimmi saada ja samuti võiks ka käepekist midagi asjalikumat välja voolida. NING käia rohkem jalutamas. Ma tahan, et sellest tekiks minu igapäeva harjumus. Ma ei taha mingeid vabandusi otsida, miks mitte teha.

Ehk siis, kui poiss lõunaund magab, teen mina oma 10 min ‘kava’ läbi, ei söö enam igast sitta, vaid valin midagi tervislikumat asemele. ( Kuigi sünnipäevaks sain mitu karpi shokolaadi kommi ja süda kuidagi ei raatsi neid A’le ära andma. Samas 1 komm päevas ei tee ju paha?)

Teie motiveeritud C.

Paanika sai läbi. Praeguseks.

Kui A lõpuks koju jõudis oma koolituselt küsisin otse :”Kui sa oleksid üksi, ilma meieta ehk siis nö pereta, kas sa võtaksid selle pakkumise vastu?”

“Ilmselt küll jah.”

Vist otsustatud? St ma olen nüüd natuke maha rahunenud ja iga nurga alt läbi mõelnud, genereerinud. Mäletate ka ehk aga mu selle aasta üks eesmärk oli oma mugavustsoonist välja tulla, see oleks muidugi to the max. Vb ma sisimas juba teadsin ette, et mingi muudatus võib tulla ja et ma nii väga põnnama ei lööks, siis olen eesmärgiks võtnud et ma oleks muudatustele vastuvõtlikum, valmis mugavustsoonist välja astuma.

Nüüd ootame ja vaatame, mis eestis tööjuures räägitakse ja siis teeme edasisi plaane. Aga oleme valmis ära kolima.

***

Nüüd veits teisel teemal. Sügis.

Käisin paar päeva tagasi poes. Olin pea-aegu kohale jalutanud, kui sügise lõhn lihtsalt ninna kargas. Veider, et aasta-aegadel on omad lõhnad eks? Aga ma arvan, et igaüks meist teab milline see sügise lõhn on. See on nii ära tuntav. Korraks oligi see äratundmise rõõm, et oh sügis, sest praegu ju ei ole eriti vihma. Tähendab õues ei ole nii märg ja külm ja pime, vaid soe ja päikeseline, värviline. Selline sügis on ju täitsa nauditav. Aga kauaks seda veel on? Varsti ei taha oma nina õue pistagi, sest pead sada kihti riideid selga panema, pead mütsi soenguga ringi tuterdama pluss muidugi prillikandja rõõmud: märjad klaasid, kust midagi läbi ei näe ja muidugi need udused klaasid, kui õuest tuppa saad. Fun. Nii ootan seda aega. Note the sarcasm here.

Muidugi on mõnus, et saab oma kampsunid kõik välja otsida, aga olgem ausad, ma olen nii kampsuni maniakk, et ma suvel käisin ka nendega kui vähe jahedam ilm oli 😅😅 kasutasin iga võimalust oma lemmik kampsuni kandmiseks.

Muidugi kõik ootavad, et saaks küünlaid põletada, ma kardan et mul on see lõbu ainult siis kui poiss magab, sest muidu on ta kättpidi seal sees. Ja kui poiss magama jääb siis kell on nii hiline et kas enam viitsibki sellega jännata. Ainuke puutumata koht on kamina pealne ja köögipinnad. Suurele laua ja diivanilauale ei saa küll midagi sellist panna. Oeh väikselapse vanema rõõmud 😅

Olgu, nüüd sai vähe heietatud jälle. Pole nii paanikas post kui eelmine oli haha..

Teie C.

Spontaansus

Reedel kirjutasin kui masenduses ma olen. Selline kass peal.

Pidime muidu, et lähme reedel siis maale. A isal oli sünnipäev ja ta vend läks oma perega sinna. Aga kuna mul oli nii paha tuju ja olemine, siis ma ei tahtnud minna. Porisesin ja tahtsin üksi olla. Natuke üksi olemise aega ja olin juba nõus siis maale minema, aga siis olin juba A’d oma mossitamise tujuga nakatunud, et siis porises tema, nii et me ei läinudki kuskile.

Laupäeval, ilus ilm. Kuidagi ei kannatunud toas olla. Samas ei tahtnud maale ka minna. Poiss vingus. A oli hulluks minemas. Mina olin hulluks minemas. Nii et me hakkasime otsima, kus mida toimub. Mina hakkasin laatasid otsima, et äkki kuskil toimub midagi ägedat. A aga hakkas mingeid mäkketõuse vaatama. Nii et me ledsime ühe mäkketõusu ja ühe laada. Võtsime siis spontaanselt plaani, et lähme.

Ruttu hambaid pesema, riideid vahetama. Poisile varu riiete ja mähkmetega kott, kaasa pakitud ja valmis minekuks. Ennem proovisime veel, kuid poiss kõhukotis püsib. Panime koti seljapeale ja poisi siis selga. Oli jumala õnnelik seal. Selge. Siis vankrit kaasa ei tassi ja lähme sellega.

Esimene peatus pood. Kuna mäkketõus on ikkagi mürarohke, siis oli vaja väikesel A’le kõrvaklappe. Ma ei kujutan ette kui suur üritus see on, et kas seal on suured kõlarid igalpool, et teavitada kes sõidab jne. Parem siis juba karta kui kahetseda.

Teine peatus siis mäkketõus. Ma ei pannudki tähele, mis kohas see täpselt oli aga peale Elvat kuskil karjääri laadses kohas.. Noh.. See oli selline väike üritus. Kiviõli mäkketõusuga seda võrrelda ei saanud. Ma pean siinkohal silmas algusaastate oma, kus see veel mega vinge oli.

Igatahes, kaua me seal ei olnud. Poiss oli alguses kotiga mul seljas, aga kuna me seisime ühekohapeal, siis ta seal väga olla ei tahtnud ja andis märku, et ta tahab välja saada. Lõpp oli selline, et A jälgis siis tõusu ja mina siis jooksin poisile järgi. Lõpuks hakkas ta ikkagi vinguma, nii et me võtsime siis poisi kaenlasse ja suund autopoole.

Autos gps sisse ja  sõit Lüübnitsa sibula ja kala laadele võis alata. Tee oli nii mõnus kurviline. Ei osanud oodata, mis järgmise künka või kurvi tagant tuleb, kas järgmine kurv või tõus. Vahepeatuse tegime Otepääl. Käisime ostsime juustupulki ja vett, et teepeal nälga ei sureks.

Jonnipunn jälle autosse pakitud ja sõit jätkus. Jorina peale sai uue juustupulga pihku ja saabus üllas vaikus 😀 Lõpuks jõudsime kohale. Kella 16 aeg äkki. Parkimisplats oli suht tühi juba ja osad ‘putkad’ hakkasid juba asju kokku pakkima, nii et me suht viimasel hetkel jõudsime.

Nagu laadale kohane, siis pidime küüslaugu vorsti (see ikka hinnaga, et osta 3 ja saad euro või kaks odavamalt) ja patsi juustu ostma 😀 Laadale tiir peale tehtud ja asjad käes, läksimegi tagasi autosse ja sõit kodupoole võis alata.

Seda tuulutust oli meile vaja. Olime kõik palju rõõmsamad kui koju tagasi saime. Isegi eilne päev, siin nelja seinavahel oli palju rõõmsam, kui mõned päevad tagasi, kus need neli seina olid nii ahistavad.

Eile käisime niisama õues jalutamas. Lasime poisi nii öelda vabalt jooksma. Vankrit ega kandekotti kaasa ei võtnud, vaid lasime tal niisama jalutada/joosta. Vaatasime ainult, et ta autoteele ei läheks või siis jõkke (need kaks muidugi tõmbasid teda kõige rohkem). Jooksime siis tunnikese õues, kui läksime õhtusöögiks kraami ostma.

Tegin elus esimest korda magus-haput kana. Kõige piinavam oli selle juures see, et kana pidi marinaadis seisma poolteist tundi. Ja muidugi aeglustas söögitegemise protsessi see, et ma saan reaalselt ühte pliidi auku korraga kasutada. Kuna meil on kahe auguga pliit ja mul on pann suur, siis sinna ei mahu isegi väike munakeetmise pott kõrvale. Ehk siis pidin ma kõike üks haaval tegema. Kui oleks saanud kõik kolm asja korraga tulele, oleks söök palju rutem valmis saanud. Aga me saime reaalselt kell üheksa alles sööma hakata, nii et poisi uneaeg lükkus selle võrra siis edasi (Oleks see täna hommikul ka välja löönud, aga oh ei. Enne üheksat olid juba luugid lahti.)

Igatahes, ma olin nii uhke, kui hästi see välja tuli. Võib teinekortki teha. Aga siis juba palju varem tegema hakkama. Ehk siis kana marinaadi panema. Eile sain ma kana alles peale viite marineerima, mis tähendab et seitsme aeg sai alles kanaga päriselt tegelema hakata. Muidugi tükeldasin ja riivisin varem juba muu vajaliku valmis, et saaks kiiremini. Aga noh see et ma ühte asja korraga valmistada sain, see jällegi aeglustas asja.

Mina tegin selle retsepti järgi. Super lihtsalt. Muidugi on neid retsepte erinevaid, võib-olla mingi teinekord proovin hoopis muu järgi.

Vot nii.. Täna natukese positiivsemal toonil juba. Soovitan teilegi spontaanselt lihtsalt kuskile sõita. Tuulutamas käia. Sest kodus koristamine, lapse magama panemine, söögi tegemine ja jällegi koristamine ajab lihtsalt hulluks.

Järgmise korrani. Teie C.

Ah?

Ma ei saa aru mis minuga toimib. Kas asi on selles, et suvi saab läbi ja jälle on see külm ja kõle aeg tulemas?

Tunnen, et ma olen kuskil pimeduses. Ma ei tea kuhu poole minna, mida teha. Kui karjuks, siis keegi ei kuuleks. Keegi ei teaks mulle appi tulla. Ma olen kuidagi pimeduses, või tupikus. Kisun meeleheitlikult juukseid ja üritan välja nuputada, mida kuradit teha.

Kõik on ometi ju korras. Mul ei ole põhjust kuskil pimeduses olla. Ometi siin ma olen. Tunnen, et ma olen kuidagi nii tühjaks pigistatud.

Või on see hirm? Hirm tuleviku ees. Mis minust ja meist ikkagi saamas on?

Ma tean, et ma ei taha sinna samma kohta tööle tagasi minna. Ma tean, et ma ei taha sinna kooli tagasi minna. Ma ei taha seda eriala õppida. Aga mida ma siis tahan? See koolitus mille üle ma mõni aeg tagasi nii elevil olin, kas sellest koolitusest piisab? Midagi peab ju peale seda veel edasi õppima? Õppida saab aga Tallinnas ja see koht ei ole kindlasti midagi mulle. Ma oleksin seal üks närvipundar. Mul on rahu ja vaikust vaja. Aga kui ma lähen maale elama, siis kas ma isoleerin ennest veelgi inimestest ära? Kas minust jääb järgi vaid üks inimvari?

Samuti olin ma mõni aeg tagasi nii elevil, et oh me hakkame maja ehitama. Mis sellest sai? Ikka oleme täpselt seal samas, kus aasta tagasi. Me ei ole siiani midagi saavutanud sellega. Ainult mingid plaanid, fantaasiad. Sammume ikka siin ühe kohapeal. Ma tahan mingit progressi näha. Midagi, mis mind elevile ajaks. Kasvõi, et maja saaks meie nimele lõpuks. Me pole siiani suutnud seda sammugi teha.

Plaan oli, et hetkel ringi ei kirjuta, kuna ämm saatis sinna vallavalitsusse taotluse, et saaks septiku ja selle veevärgi siis riigi toetusega teha. Üks firma kes käis vaatamas ja pakkumise tegi, tegi ka meie majale pakkumise, et kui ämm nende firma valib, siis teeb meie majale ka poole sootsamalt septiku asja ära. Jätsime siis maja ringi kirjutamise hilsemaks, et kui seal nö kaevama hakatakse, siis on vaja ühte luba ainult. Nüüd läks siis nii, et ämm ei osutunud valituks. Sinna valda oli 120 taotlust tehtud ja 42vms taotlust võeti siis vastu. Tegemisele. Öeldi, et järgmisel aastal siis uuele katsele. No tere tali. Muidugi kui majja on lapsed sisse kirjutatud, siis on suurem tõenäosus valituks saada. Ehk siis kui oled pensionär, siis saa palun põiepõletik ja sure ära. Riigil vähem kantseldamist. Ühesõnaga see plaan läks tuksi, see aasta. Kõik olime nördinud.

Ma olen selles osas ka nii tundlik ja nõutu. Sest me ei ole reaalselt ühtegi sammu teinud selle nimel, et me reaalselt sinna elama läheksime. Ei mingit hinnapakkumist, et palju nt uus maja maksma läheks. Ei mingit suhtlust pankadega. Ei mingit maja ringi kirjutamist. Mitte midagi. Aa ainuke asi, et kaev puhastati ära. Sinna tuleb nüüd pump sisse panna, et kui keegi siis meie majas ööbib, kui maal rohkem rahvast, siis saab sealt vett tuppa viia. Rohek mitte midagi.

Ühesõnaga olen ma segaduses, kurb, nõutu, tatsan ühe kohapeal, olen kui mingis hallis udus, mis ei lase mul kaugemale näha, kui pool meetrit enda ette. Ei mingit päikesekiirt kuskilt uduvahelt mind paitamas. Lihtsalt täielik motivatsiooni puudumine, kaos.  What the fuck is wrong with me?

Loodan, et see on ainult hetkeks nii. Teen oma väiksele A’le palju musisid ja kallisid ja see väike päiksekiir, surub end mu hallist udumassist läbi.

Teie C.

Koristama!

Just tegin arvuti kaane lahti, et kirjutan oma tuhinast, nii harva kui see ka mulle peale tuleb eks. Aga siis ma hakkasin erinevaid blogisid vaatama, mida jälgida ja nüüd läks mu mõte kuskile kaugele rändama.

Põhimõtteliselt tuli tuhin, sest homme on omanik tulemas korterit üle vaatamas ja samas siis ka pikendame lepingut aastakese. Ei taha halba muljet jätta, et nüüd võõrast vara ei hoia eks, aga samas ma tean kui mõtetu see koristamine on. Nii kui ma asjad kõik omale kohale saan, siis üks väikemees tuleb ja pillub kõik jälle mööda maja laiali.

Mul oli mõte, et teeks nüüd tuima südamega suure puhastuse. Viskan kõik minema, mida reaalselt ei kasuta ja lihtsalt kuskil korvis või kapipeal tolmu koguvad ja ruumi võtavad. Hetkel on see kõik pausipeal, sest direktor läks magama ja ma ei taha sama aeg siin kolistama hakata. Aga samas olen ma ikka selle mõttega, et ÄKKI läheb vaja? Samas kui seda pole seni vaja läinud, siis miks peaks tulevikus?

Liiga palju on igasugu mõtetud pakendeid, et kui kunagi kolime, siis on hea omasse karpi tagasi panna, aga raudselt kui kolime kunagi siis oleme ära unustanud, et need karbid üldse on ja siis tassime seda karpide karpi niisama uude kohta ja mis siis teeme nendega? Ehk siis on vist aeg need ka kohe ära visata.

Riidekapis tegin mingi aeg tühjendust, panin kõik ebavajaliku, kuid samas koralikud asjad ühte kotti. See kott seisab mul siiani tooliall ja kogub tolmu, sest ma pole jõudnud seda siiani konteinerisse viia. Kappi tegin eraldi hunniku, et kui remonti tegema hakkame, siis on seal riided, mida võib määrida ja retsida. Nüüd kui me remonti ei tee ikkagi, siis vist võib need ka kuskile ära viia. (arvatavasti uude kotti ja samamoodi tooli alla 😀 )

Poisi riideid tühjendan ka tema sahtlitest, aga ma panen need eest ära karpi. Ma ei raatsi neid müüa või ära visata, nii et ma lihtsalt hoian neid karbis. Äkki kui mingi sõbranna rasedaks jääb siis saab need edasi anda.

Samuti pean poisi mänguasja kasti tõsiselt ette võtma. See on pungil igast asju täis, aga osa millega ta päriselt mängib on niii väike. Rohkem pillutakse neid niisama mööda maad laiali ja jäetaksegi nii. Siis minnakse meie sahtlite kallale ja visatakse sealt asju välja. Super mäng. Emme korista!

Mingi osa mänguasju olen ma juba mingil hetkel kuskile kappi ära pannud, aga need tuleb ka üle vaadata ja võibolla kuskile ära viia või ära visata üldse. Me oleme ise nii väikse osa asju ise ostnud, kõik oleme A vennalt saanud. Nad ostavad lastele nii palju asju ja siis viivad üks hetk need keldri, eest ära ja siis toovad need meile. Mainin, et nad isegi ei küsi kas me neid tahame. Üks hetk on nad meil uksetaga ja ‘Me tõime poisile vähe asju.”

Kui teil on 3me toaline korter ja asjad ei mahu ära, siis kuhu meie ned 2toalises veel paneme? Seda enam, et teil on lasete veel eraldi tuba, kui meil poiss samas toas magab, kus meiegi.

Ma lihtsalt tunnen, et me kuhjume igasugu asjade alla. Ma lähen hulluks siin. Igal pool vahivad asjad vastu ja mul ei ole neid kuskile panna. Kui me siia veel mööblit juurde ostame, siis kuhu me selle pärast paneme? Kõik aknalauad on midagi täis. Kõik riiuli- ja kapipealsed on igasugu kola täis.

Kui poiss nüüd ärkab, siis võtan suure kapi ette, mille põhi on igasugu suvalisi asju täis visatud. Nii et tuleb tuima südamega vanad kooliasjad ja muu ebavajalik lihtsalt minema visata.

Let’s do it! Eks!

Igatahes kadus mul jälle mõte ära, pluss arvuti paneb pange ja ma lähen närvi ära. (hakkan trükkima ja see liigutab seda ekraani üles ja alla. Nagu?? Püsi paigal pls.)

Olgu, lähen laamendan vaikselt edasi! Teie C.

 

Mure. Sünnitusjärgne kontroll. Mis asi see veel on?

Ma olen pikalt selle teemaüle nurisenud, kodustele siis, kuid nüüd tuli meil see teema ka grupis jutuks.

On ju nii, et kui oled rase, siis käid vereproove andmas, jooksed oma pissitopsikutega jne. Käid iga natukese ajatagant kontrollis, et sinuga oleks kõik ok ja et kas lapsega on kõik ikka korras. Oled sünnitamas, siis oled ka kõigi tähelepanu keskpunktis, sinu eest hoolitsetakse, sinu lapse eest hoolitsetakse, et kõik ikka kõige paremas korras oleks. Kontrollitakse SIND et kõik on korras.

Peale sünnitust aga… Ei tunne enam, mitte keegi huvi, kuidas EMAL läheb. St iga kuu pead käima oma kõige pisemaga kontrollis, et kas kõik on korras, kas ta kasvab ilusti, kas ta võtab ilusti juurde, kas areng on normaalne ja mis kõik veel. See on muidugi mõistetav. Tema on sinu kõige kallim ja muidugi ema saab südamerahu, et ta teeb õigesti ja et laps kasvab normi piires. AGA miks ei tule enam keegi ema üle vaatama? See tähdab, sa oled uue rolliga harjumas. KÕIK on sinu jaoks uus. Muidugi on laps kõige tähtsamal kohal, aga kui ema endaga pole kõik korras, siis kuidas ta saab lapsele tagada kõige parema?

Mis siis, kui minu ebatervislik olek, on minu jaoks nii normaalne, et ma ei oska selles probleemi näha ja ise käia kuskilt mingeid vereteste küsimas, on minu jaoks liiga pealetükkiv. Saaks ju niiöelda 2in1 teha, et kontrollida last ja samas ka siis ema niiöelda üle vaadata, kasvõi vererõhku mõõta või võtta vereproovi, et kontrollida kas kõik näidud on korras. Sest kui emal ei ole näidud korras, siis kuidas ta peaks lapsele tagama, et ta kõik vajaliku saaks?

Mina kui imetav ema, äkki mul on mingi vajaliku vitamiini puudus, millest võib minu lapsele samamoodi puudus tulla, aga kust ma seda tean, kui keegi mind ei kontrolli?

Nt on mul mega madal vererõhk, üks kord kodus mõõtsime, siis mu isa oli täiega mures, et kuule see ei ole normaalne. Minu jaoks on see ju normaalne. Keegi pole ju kontrollinud ka , arstide poolt, et öelda et vabandage, teil on probleem ja te peate neid ravimeid võtma hakkama või mis iganes. Vb kui kodus surema hakkan ja mees mind haiglasse viib, siis tuleb välja et mul on veel sadaüks häda juures 😀

Tegelikult pole naljakas.

Ma lihtsalt tunnen, et oleks võinud noore emana, olla rohkem tervise kontrolle ka minule. Lapse kohta pole mul ühtegi halba sõna. Kogu aeg ilusti üle vaadatud ja uuritud ja puuritud, aga mina , kes ma ju ka koguaeg seal samas olin, minu kohta ei küsitud ja ei tehtud mitte midagi.

Paljudel võib peale sünnitust tulla depressioon. Minu mustad mõtted on minu jaoks normaalne. See on minu igapäev. Keegi kõrvaltvaatajana võibolla saaks aru, et minuga ei ole kõik korras, aga oleks nt perearst küsinud, et kuidas noor ema ennast tunneb? Nope. Nada.

Olgu, 3 kuud peale sünnitust käid günekoloogi juures, sealt alt vaadatakse sind üle, tehakse veel PAP test ja kõik. Kirjutatakse sulle pillid välja ja adjöö. Ilusat emaks olemist.

Aga kas ülejäänud minuga ON kõik korras? Kas minu normaalsus on okei või see on halb normaalsus ja ma peaksin midagi endaga peale hakkama?

Lihtsalt võiks keegi arst huvi tunda, kuidas ema ennast tunneb. Kuidas ta uue olukorraga hakkama saab ja samas ka tervislikult ikkagi üle vaadata ja huvi tunda. Sest reaalselt enne lapse saamist oled sa a ja o, käid oma pissitopsikutega ringi ja käid aga verd andmas, aga pärast seda võid pm ära surra, keegi ikka huvi ei tunne 😀

Emad rääkige kaasa, kas tunnete sama või on teil parem perearst ja ma peaksin hoopis enda perearsti vahetama hakkama? Kas mulle ainult tundub, et see on probleem või see ongi probleem? (Tähendab, mulle ja osadele meie grupist.)

Damn I’m on fire this week. 😀  Järgmise korrani! Teie C.