Lootus suri

See postitus ei tule kerge südamega. Ma olen nii segaduses mida ma tunnen või mida ma tundma peaksin.

Ma olen kurb, samas rõõmus. Ma olen kurb, sest ma kaotasin meie perele väga kalli inimese. Ma olen rõõmus, sest viimaks saab ta rahus puhata. Ilma piinadeta. Viimane kuu oli üks suur ameerika mägi. Kõik päevad olid nii erinevad. Kord üles, kord alla, kord jälle üles, kõik nii kena ja tore ja äärepealt juba nii hästi et oleks koju saanud ja siis sellise suure pauguga aina allapoole. Lõpp oli suhteliselt sirgjoones alla. Ta ei tundnud enam inimesi ära, endiselt ta ei söönud ja sellest tulenevalt ei olnud tal jõudu et isegi rääkida.

Me viimased nädalad kõik teadsime et see juhtub. Kui asjad jälle halvaks läksid siis ta ütles et ta ei taha enam elada, et ta ei jaksa enam. Kui ta ise enam ei looda, siis mis sealt head loota on? 26 veebruar andis ta lõplikult alla ja lahkus meie seast.

Algul kui ta haiglasse sattus, siis kõik käisid teda pea igapäev vaatamas. Ta ootas nii väga ja kui lõpuks tuldi, siis tal lõi silma särama. Oli lootust. Kui meie pojast talle räägiti või ema koerast, mis tempe nad tegid siis tal jälle silm nii säras ja ootas juba et ta neid näeks. Tahtis sauna ja koeraga mängima ja mis kõike veel. Siis ta sai juba taastusravile, kuna tervis oli hea ja sõi juba ise. Algul räägiti, et saab tuleva esmaspäeval taastusravile, aga kui 3? päeva varem (reedel) teda vaatama mindi, siis teda sätiti juba taastusravile. Peale seda läks aina halvemaks. Tollel laupäeval ta ei suutnud jälle süüa, oksendas kõik välja, siis oli jälle jõuetu jne. Siis viidi teda uuesti emosse, et miks ei söö ja mis hädad seal veel olid, siis toodi uuesti taastusravile ja nii teda solgutati seal edasi-tagasi. Kuni lõpuks siis võeti uuesti haiglasse tagasi ja pandi tilgutite alla. Peale seda ta lihtsalt.. Kärbus.

1 märts toimus tema ära saatmine. Esimest korda teda seal avatud kirstus nägin siis.. Ma ei tundnud teda ära. See mees seal kirstus.. Ta oli nii tuttav, kuid ometi nii võõras. Ta oli nagu minu vanaisa aga ometi ei olnud ka. Ta oli nagu keegi võõras, mitte see sama mees, keda ma terve oma elu tundnud olin. Ma olen muidugi väga-väga õnnelik inimene olnud, kes on saanud üles kasvada 2 vanaisa ja 2 vanemaga. Ma tean seda ja mul ei ole sõnu, kui tänulik ma selle üle olen. Ma olen õnnelik, et ta sai ka minu poega ja tema kasvamist näha. Vähemalt mingil määral.

Onu poeg rääkis ka peiedel, et ta oli oma sõbrannale rääkinud, et ta tuleb vanaisa ära saatmisele, siis ta sõbranna oli, et kurb lugu küll muidugi, aga mina ei ole ühegi vanaema ja vanaisaga üles kasvanud.

Peiedel rääkis onu, et kui ta käis vanaisa vaatamas, siis ta küsis temalt, et mis ta sooviks, a la midagi juua või süüa või mida.. Ja vanaisa vastas talle, et ta tahaks värsket õhku hingata.

Me kaome oma igapäeva probleemidesse nii ära.. Raha, töö, pere jne.. Ja ühe inimese ainuke soov on lihtsalt värsket õhku hingata. Kui lihtne see soov on, kuid kahjuks polnud see võimalik. Onu ütles, et ta oleks hea meelega ta kuskile suurde ja paksu tekisisse mässinud ja ta lihtsalt õue viinud, et ta oma sõõmu värsket õhku oleks saanud, kuid muigas siis, et arvatavasti oleksime seal lauataga kohtunud paar nädalat varem.

Vanaisa oli alati väga töökas ja armastas palju väljas olla. Kui ilmad juba soojemad olid, siis ta alati nokitses omi asju rõdu peal. Ja kui maa pehme ja sulanud olid, siis nad tulid alati vanaemaga suvilasse (seal elavad ema ja isa nüüd), küll seal oli neil alati palju teha ja kuidas nad tegelikult seda aega ootasid.

Ja oh kui põnevalt ta oma nooruspõlvest meile rääkis, kui me nooremad olime. Kahjuks olin ma liiga noor ja suurem osa neist on mult meelest pühitud, kuid mõned sõjaretked ja metsas karuga kohutmised on mul meeles. Me sõime samal ajal vanaisa tehtud kuumisaiu ja jõime vanaema tehtud kuuma teed ja taustaks rääkis vanaisa meile oma lugusid. Mäletan kui innukalt ta neid meile rääkis..

Kujutasin tegelikutl ette, et kui poiss suurem on ja ma ta oma ema juurde oleks jätnud, siis ta oleks teda viinud vanaema ja vanaisa juurde, kus vanaisa oleks siis talle rääkinud oma noorusretkedest ja hiljem oleks poiss neid sama innukalt mulle edasi rääkinud. Ja oh kuidas talle oleksid need kuumad saiad talle meeldinud.

Tegelikult nii uskumatu, kui kiiresti kõik muutus. Alles jõuludel me olime nende juures ja poiss istus vanaemal süles ja samal ajal katsus vanaisa habet. Kõik oli siis veel nii hea ja tore. Oleks ma tookord teadnud, et ma näen teda viimast korda nii elurõõmsa ja tervena, oleksin teda pikalt kallistanud ja palunud tal mõne oma loo rääkida. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja tuleb leppida sellega mis on.

Mul on hea meel, et ma sain vähemalt ära saatmisel käia ja temaga hüvasti jätta. Ma jään teda igatsema. Me kõik jääme. Kuid nüüd saab ta rahus puhata ja meie üle valvata.

 

Järgmise korrani. Teie kurb C.

Lootus sureb viimasena!

Olen viimasel ajal jälle vaikne olnud. Selleks on ka kurb põhjus, mis mu mõtteis koguaeg ringi keerutab.

Nimelt on mu 92 aastane vanaisa haiglas. Haiglasse sattus ta juba enne AV. Kogemata jõi ta külma keefiri ja sellest läks kõri turse ja ta ei saanud hingata, nii et vanaema kutsus talle kiirabi ja viidi ära haiglasse. Seal avastati, et tal on kerge kopsupõletik ja südame puudulikus. Põletik sai ravitud, sai hunniku tablette endale lisaks, mida iga hommik võtta ja saigi koju.

Kodus sai ta paar päeva olla, kui … lõi kõhu lahti. Söögi isu ei olnud, vedeles voodis ja oigas ja ägises. 11 päeva ta ei söönud. Vanaema andis talle, aga sealt võttis ta ainult paar ampsu, kui süda läks pahaks ja oksendas kõik välja. Nii ei jäänud vanaemal muud üle, kui jälle kiirabi kutsuda, kes siis talle süsti tegid, mis natukese söögiisu tekitas, nii et vanaisal tuli supi isu. Vanaema nii rõõmus.. Aga siis peale söömist, tuli KÕIK välja.. Nii et tuli jälle arst kutsuda, kes otsustas, et siin ei ole enam midagi oodata ja tuleb haiglasse tagasi viia.

Ütleme nii,, et 11 päeva söömata olekut ei ole midag head teinud. Ta on nii väsinud olemisega, neerud hakkasid juba üles ütlema ja mis kõik veel.

Käisin teda ka laupäeval vaatamas. Ema ja vanaema olid tublid ja rääkisid vanaisaga juttu ja aitasid tal küljele keerata ja andsid juua jne. MIna see vastu käisin ‘aknast välja vaatamas’ ehk siis pisardasin vaikselt ja läksin jälle vanaisa juurde tagasi. Vanaema rääkis, mis poiss eelmisel päeval tegi ja vanaisal lõi silm nii särama ja naeratas selle peale.

Ei ole just kuigi tore vaadata kedagi nii abitult lamamas, kui sa mäletad teda väga elujõulisena ringi vudimas ja alati midagi tegemas ja millegi kallal nokitsemas. Kuna ta seisund nii halb oli/on, siis vaimselt peame me kõik kõige hullemaks valmistumas, aga praeguse seisuga on tal igapäev natukese parem, kui eelmisel päeval. Nii et lootust veel on, nagu öeldakse siis lootus sureb viimasena.

Kui vanaisa haiglasse viidi, siis helistasin ka vanaemale, et kuidas tal on … Siis vanaema ütles, et kui ta sealt koju tuleb, siis on see ime. Samuti ema ja onu, kes teda esimesena vaatamas käisid, ütlesid, et kui ta sellest välja tuleb, siis hakkavad nad jumalat uskuma.

Ma ei tea mida uskuda või kuhu pöörduda või mida teha aga seda ma tean, et ta on vinske ‘poiss’, teda nii kergelt minema ei viida. Mina usun, et ta tuleb sellest välja. Ma loodan, et ta tuleb sellest välja. Minu lootus kaob koos temaga.

Alati, kui vanaemal sai käidud, siis vanaisa tegi maailma KÕIGE PAREMAID kuumi saiu. Ma ei tea, mis ta sinna vahele pani aga mitte keegi teine ei tee neid nii hästi kui tema! Ja ta rääkis alati, nii huvitavalt oma läbielatud seikasid, me vennaga kuulasime alati suu ammuli. Ja oh kuidas mu end unistas mingitest puust autodest ja joonistas ja kavandas mingeid kartulipüsse ja mis veel. Nii et suvel istusid nad vanaisaga puukuuris ja meisterdasid siis kas puust autot või püsse või jumal teab mis veel.

Ma loodan, et mu minu poeg saab ka tulevikus neid häid saiu süüa ja kõige ägedamaid lugusid kuulda!

Mu jutt on vahepeal nii.. segane, aga mu mõtted jooksevad nii turbolt ühelt asjalt teisele ja mõte kaob ära ja.. Vähemalt sain natuke midagi välja kirjutatud.

Hirm on suur, aga lootus on veel suurem!

Järgmise korrani! Teie lootusrikas C!

Säästmine-säästmine-säästmine

Me oleme A’ga suhteliselt suured laristajad. Me käime toidupoes ja viskame korvi kõik mis meid ahvatleb. Hiljem kassas aga vangutame pead, et kurat jälle nii palju??

Mina, kui palka saan, siis panen ma mingi summa meile purki. Meil on üks vana  suur kommi purk, mille ma kunagi tühjaks sõin ja kogun meie raha sinna. Sinna lähevad igasugused kopikad ja sularaha. Aga mis kasu on sellest, et ma raha purki panen ja suhteliselt iga kuu lõpp oleme me ikkagi sunnitud sealt raha võtma, sest et näpud on nii põhjas, et muud varianti lihtsalt ei ole? Tuleb uus kuu, panen uuesti raha purki ja jälle kuu lõpus on vaja sealt raha võtta.

Seega on minu eesmärgiks võimalikult palju säästa, et me ei peaks iga kuu sealt purgist raha võtma. Üritaksime toidupoes kainemalt mõtlema hakata ja mitte igasugustele ahvatlustele alla andma. Käia kord nädalas poes, mõelda nädala menüüd ette, et tõesti ainult hädavajaliku käia jooksvalt ostmas, a la mähkmed, sai ja leib.

Muidugi oleks lihtsam, kui telliks e-poest kõik vajaliku, et ei tekiks seda ahvatlust muu ebavajaliku järgi, aga ma ei taha ennast sellega ära harjutada (what?), sest kui me maale lähme, siis seal ei ole sellist võimalust ja me peaksime ikka poes käima. Nii et miks endale mingit ‘lisa’ mugavust endale sisse juurutada, kui nii kui nii peame ringi harjuma, kui nii võtta.

Me käime hästi palju kodust ära. Minu vanemate juures, A vanemate juures. Bensiini kulu, noh see on paratamatu. Aga.. Me ostame iga jumala kord, mingit mõtetut snäkki kaasa. Noh olgu, on hea mugida, aga samas ei sure just ära, kui seda ei söö. Tihti maale minnes, me isegi ei söö kõike seda ära, mida me kaasa ostame ja need jäävad sinna lihtsalt seisma.

Ja kui me olemegi kodus, siis me oleme viitsimatusest, midagi süüa teha ka endale sööki koju tellinud. Noh nii kord 2 kuu jooksul äkki. Vanasti tegime seda tihemini, aga nüüd oleme ennast vähe tagasi hoidnud. Või kui meil keegi külas on ja ei oska või ei viitsi midagi vaaritada, siis tellime, aga.. Esiteks sellest jääb järgi nii palju prügi. Mul on alati peale kõige selle söömist nii paha maik suus, sest nii palju on neid sooja karpe ja kotte ja salfakaid ja.. Öäk lihtsalt. Ja tellitoit on nii kalliks läinud, et pisar tuleb silma, kui sealt tellida. Woltis on väiksem valik, nii et me pole sealt tellinud kunagi ja nüüd vaadata palju see vedu maksab, ega ei taha ka 😀

Nii, et plaan on käia kord nädalas poes, mitte alla anda ahvatlustele, sööki mitte koju tellida vaid teha ise. Ennast kokkamises rohkem arendada, natuke rohkem uusi sööke avastada ja katsetada. Mis tuletab meelde, et ma unustasin eelmisesse postitusse lisada, et ma tahaksin see aasta rohkem avastada. Oma mugavustsoonist välja astuda.

Kõige rohkem seda söögi osas, sest kui me kuskil käime, üli harva kui seda juhtub, siis ma ostan alati midagi, mida ma kindlalt söön. Ma ei julge katsetada. Ma kardan alati, et kui ma proovin midagi uut ja see mulle ei maitse, siis see raha on raisku läinud. Praad maksab palju, mulle ei meeldi, toit jääb järgi ja mina olen kurb. Seega prooviks see aasta natuke rohkem erinevaid asju katsetada.

Ma tahaks veel Otepää seiklusrajal käia. Ma kardan natuke kõrgust, aga ma tahaksin selle raja läbi teha, oma väiksest hirmust üle saada. Ja samas tahaks üle saada ka ATV hirmust. Peale viimast matsu, ma väga sõita ei julenud enam.

Okei, jutt läks juba mujale.. Nii et on vist aeg ära lõpetada.

Loodan, et saan mõne aja pärast mingit positiivset uudist jagada, et jaaa me saame nädala menüüga hakkama ja me oleme säästnud! 😀

Nii et järgmise korrani, Teie kooner-laristaja C!

 

 

Uus aasta. Minu eesmärgid ja plaanid/unistused

Kas peaks nüüd tegema postituse, et mis ma sellelt aastalt nüüd loodan või saavutada tahan?

Noh.. Oleks kena, kui ma see aasta lõpuks load kätte saan. Mu ema juba tahtis poissi enda juurde võtta, et ma saaksin õppida ja eksamid ära teha, aga kuna ma veel rinda annan, siis on see hetkel suht keeruline, poisi ära andmine siis.

Ehk siis tahan kindlasti oma load kätte saada. Lõpuks!

Selle aasta suureks eesmärgiks on SÄÄSTMINE. Ma tahan see aasta võimalikult palju raha kõrvale panna, sest augustis saab mul emapalk läbi ja mis siis edasi saab? Ma ei pannud poissi nii varajaseks lasteaia järjekorda ja kuskile mujale ma teda ka jätta ei saa, et ise sama aeg käiks tööl vms.

Siia otsa tuleb kohe teine punkt, me tahame see aasta hakata maja ehitama. Minu ambitsioonikas eesmärk oleks, et me saaksime juba sinna sisse kolida, a la sügiseks, nt siis kui siin saab üürileping läbi. Aga meie majas on NIIII palju vaja teha.

Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga oh fuck, ma ei taha isegi mõelda, mis must auk see meie rahakotile on.  Ma olen enam kui kindel, et ilma laenu võtmata me seda teostada ei suuda. Meil on vaja vesi majja saada, aknad vahetada (4 toa akent, pluss terassi uks, pluss veranda, mis on pm üleni klaasist), maja soojustada + fassaad kohe korda. Ja kui fassaad juba korras on, siis miks mitte ka kohe terass sinna ette valmis teha? Samas see ei ole meie nimistus nii tähtsal kohal. Kui on maja soojustatud ja vesi sees, siis võiks saada vannitoaga võimalikult kaugele, ehk siis nii, et me seal saaksime vetsus käia ja et me saaksime pesemas käia. Olgu seal on saun ja saaks seal pesta, aga väikse lapsega hakata kahe maja vahelt jooksma, et pesemas käia.. Eeh, pigem saaks nii kaugele, et dušš on toas olemas, pluss kraanikauss kus saaks hambaid ja nägu pesta.

Ja siis võiks juba ka köögi nii saada, et sealt saaks vett ja nõusid pesta, et jah.. Igatahes,, säästame ja kogume, et saaksime maja ehitada.

Siiiiis tahaks raha koguda, et silma opile minna.. Kuna Lätis on odavam, siis.. Prooviks äkki nii, et saaks sinna opile minna?  Mul oli pikka aega plaan, et ma teen kindlasti KSAs selle asja ära, aga kui ma seda summat vaatan, mis see siin maksab siis nutt tuleb kurku lihtsalt. Muidugi see on suur operatsioon selles mõttes, silmad on ju nii nõrgad, kui nii võtta.. Aga.. 2 tonni?  Päriselt?  Samas kui Lätis maksab 1000 pm. Et.. Ja samas kui juba Lätti minna, siis võiks seal ka IKEAt rüüstamas käia, sest praeguseks ma pole kordagi IKEAs käinud, vaid kõik asjad toob sealt mu isa mulle. Mina vaatan e-poest välja, saadan lingi ja tema vaatab kohapeal ja ostab ära 😀

Ehk siis remondifond ja silmaopp on see aasta minu suured rahalised eesmärgid.

Nii ‘tagasihoidlikud’ minu plaanid ongi selleks aastaks. Ma ei taha mitte midagi rohkemat, lihtsalt et me saaksime oma enda koju, et ma näeksin ilma prillideta telekat vaadata ja niisama olla (kevadel on jube tüütu, kui sul on allergia, läätsesid kanda ei saa, aga samas päike paistab nii silma, et tahaks päikseprille ette panna + autos, kui läätsedega olla, siis kont kuivatab nii silmi, et peaks iga natukese aja tagant silmi niisutama, aga sõidu ajal on see jube tüütu) ja, et ma saaksin endale lõpuks load, sest kui me tõesti maale elama lähme, ei taha ma ennast sinni kinni ‘müürida’ vaid, et mul oleks vabadus iga hetk ära käia. (poodi, tulevikus lasteaeda +tööle või kasvõi lihtsalt kellelegi külla sõita ilma, et ma A’st sõltuksin)

Mis on teie plaanid? Nii palju, kui ma olen erinevaid blogisid lugenud, siis kõigil on plaan see aasta säästa 😀

Järgmise korrani, Teie C.

 

Kokkuvõttvalt möödunud aastast

Hmm.. Jõulud on nüüd läbi ja kohe on ka aastavahetus käes. Blogijana on vist kohustus võtta kokku, mis siis möödunud aastal korda saadeti?

Noh alustuseks sain ma emaks. See on aasta tippsündmus. Vähemalt meie pere jaoks. Sellega seoses on olnud iga kuu täis pisaraid ja naeru. Kõik päevad ei ole olnud vennad, aga samas ei muudaks ma nende juures mitte kui midagi. Kõik see on meid õpetanud ja kasvatanud ja nii palju elule juurde andnud.

Samuti suutsin ma ennast kokku võtta, et lõpuks oma ülikooli aegselt sõbralt vabandust paluda. 3 aastat olime mõlemad vait kui sukad aga samas meil mõlemal mõlkus see mõtteis. Peale seda kui ma talle pika romaani kirjutasin, kui kahju mul on ja kui rumalalt ma käitusin, sain vastuse et tegelikult oleks võinud tema ka ju mulle kirjutada ja nn asju klapitada aga ta oli liiga kangekaelne unustamaks seda negatiivset poolt. Või noh ta ütles et inimestel on kombeks unustada see halb osa ja meenutada ainult seda head ja positiivset, aga tema oli selleks liiga kangekaelne ja sellepärast ei võtnud ka tema minuga ühendust. Kuid me leppisime ära ja vahepeal ikka suhtleme, kuigi veider on. Võrreldes sellega kuidas me ülikooliaeg omavahel suhtlesime koguaeg.

Teiseks kirjutasin ma ühele teisele inimesele, kes minuga kogu suhtluse ära lõpetas, sest tema toonasele tüsruksõbrale ei meeldinud, et ta teiste tüdrukute/naistega suhtles. Ehk siis mind blokeeriti täiesti ära ja kuskil pool aastat hiljem, kui ma aru sain et ta mind ära blokkinud on, kirjutas ta mulle et hei kuidas läheb ja ütleme nii, et käitus nagu vahepealset polekski olnud. Ütleme siis, et ma olin natuke pettunud. Ma väljendasin ka ennast selgelt selles suhtes ja sinna see suhtlus siis jäi. Ütlen ära ka et ma olin mõne kuu rase kui ta mulle kirjutas ja veits hormonaalne jne 😀 nüüd ma siis kirjutasin talle, mis teda üllatas ja nõudsin siis selgust. Aga vaevalt me nüüd nii sõpradeks saame, sest mine tea äkki blokitakse mind jälle täiesti ära ja mis mõtet on ennast inimesele avada, kui sinuga lihtsalt, silma pilgutamata, suhtlemine ära lõpetatakse.

Nii et võib vist öelda, et see aasta on natuke leppimise aasta olnud? Nii suhete lepitamine kui ka uue eluoluga leppimine?

Peale rasedust ja sünnitust olen ma ka oma kehaga leppinud. A’le olen ma alati meeldinud sellisena nagu ma olen, aga peeglist vaadates oli ikka, et eh kõht võiks vähe rohkem trimmis olla ja pepu võiks natuke väiksem olla jne. Nüüd.. Mul on jumala suva. Muidugi ma ei saa viriseda, sest ma pole nii vähe kaalunud ma ei tea mis ajast. Aga väike volt kõhul on ikka ja see on täiesti okei. Samuti peale sünnitust olen ma pooltest oma juustest ilma jäänud, kui varem sättisin ja mässasin oma juustega, et oh jeerum kuidas ma sellise peaga nüüd välja lähen, siis nüüd on suhteliselt savi. Ja väga raske on endale mingit normaalselt soengut teha, kui tukk ja meelekohad on alles juukseid kasvatamas, mis ei allu mitte mingisugusele korrale, tee mis tahad, need on ikka nii nagu nemad tahavad.

Sellel aastal olen ma oma vennaga veel rohkem lähedasemaks saanud. Nüüd käib ta vähe tihedamini külas ja meie samamoodi oleme ka tema juures käinud, natuke rohkem. Ma ei tea kas ma olen rääkinud siin, (ma kunagi ammu pidasin teist blogi, kuhu ma kõigest avalikult, oma nimega, kirjutasin) aga suhted minu ja mu venna vahel on ajapikku selliseks.. külmaks muutunud? Muidugi kui mingi probleem oli, siis polnud muret, et ma ei saa sellest oma vennale rääkida või vastupidi, aga samas, mingil muul teemal ka rääkida väga ei osanud. Nüüd oleme selles osas arenenud ja räägime tihedamini ja igasugu asjadest. Miks meie suhe nii.. külmaks muutus? Ma ei tea, vb oli asi selles, et ta läks Tallinnasse kooli ja sealt sai uued sõbrad ja käis harvem kodus ja hiljem olid ‘sõbrad’ aa ja oo, kelle järgi joosti ja tehti. Nii et ma nägin teda väga harva.

Igatahes..

Sellel aastal käisid ka mu sugulased siin Eestis külas. Nii Valgevenest, Venemaalt kui ka USAst ja Kanadast. Oli natuke hullumeelne nädal, aga elas üle.

Mu tädi suutis enne seda, muidugi kõigest sellist draamat teha, et kuhu kõik magama, kui palju peab ikka neile süüa tegema ja kui palju jooksmist nendega tuleb. Reaalsus oli aga see, et enamus ajast olid nad meie juures või viis onu neid Eestit avastama, nii et mu tädil ei olnud mitte mingisugust jooksmist. Mu ema tegi pm kõike.

Ja kui veel tädist rääkida siis.. Mul hakkab juba vaikselt sitt keema. Ausalt. Igast asjast suudetakse selline poleemika teha, et süda läheb pahaks. Ja küll kõik on nii halb ja sitt ja.. praktiliselt, kuidas üldse veel elada saab, ma ei saa aru? Ta on üks negatiivsemaid inimesi, keda ma tean. Pole ime, et tal kedagi kõrval ei ole, ausalt ka.

Käisime jõuludel siis vanaema juures, nagu kombeks. Muidu on seal alati istumine kella 19 aeg, aga ma küsisin, et kas saaks äkki natuke varem, sest tahaks poissi 21 aeg magama panna ja siis saaksime me nii vähe seal istuda. Ja siis tuli, et oh issand ma ei tea kas ma jõuan ja ei tea mis kell siis suvilas ahju peab kütma, et tavaliselt viie aeg oleme seal kütnud jne. Siin kohal on hea öelda, et tädi ei tee mitte midagi ise. Vanaema ja vanaisa on alati seal ja aitavad teda. Aga ometi on temal probleem, et kuidas nemad küll valmis jõuavad, sama aeg, kui mu ema peab kodus kõik asjad üksi hakkama saada, sest tal ei ole lihtsalt kedagi kodus tavaliselt, ta on üksi. Aga ei, emalt nõutakse ikka, et oh mis salatit sa teed ja oi mis praadi sa teed? Kas teed ikka magustoitu kaa jah? Ja ema peab ikka üksi kõik valmis saama.

Samuti on mu isa käinud hästi palju seal ja neid aidanud ja ehitanud ja parandanud ja kõike. Nüüd isa räägib, et ta ei lähe enam mitte kunagi sinna appi! Miks? Sest tädi seisab kõrval ja õpetab kuidas peaks ja miks nii ja naa jne. Et tema kuskilt luges ja et tehakse niimoodi, et isa teeb valesti. Nagu kurat, kui sa nii tark oled, siis miks sa isa appi kutsud? Miks sa ise ei tee või miks sa oma venda appi ei kutstu? Onu kohapealt ta suvel ütles oma tuttavatele, et ah tema ei oska sittagi teha. No õpeta siis jumala eest!

Igatahes, ma tahtsin tegelikult kirjutada, et 24ndal siis läksime vanaema juurde, saime ikkagi kella 17 aeg sinna istuma. Esimene asi, kui me sinna kohale jõudsime, kuulsime kuidas tädi röögib vanema ja vanaisa peale. Vanaisa oli ukse lukku keeranud (ta kardab vargaid) ja tädi röökis, et külalisi on ju oodata, et mida sa kurat lukustad neid uksi koguaeg. Jeee.. nii kena ja positiivne algus õhtule eks?

Noh õhtu läks edasi, saime kõik söödud, kõik oli tore. Saime kingid kätte ja oli suhteliselt aeg siis magustoidu jaoks jne. Enne veel vaatasime kõik oma kingikottide sisu üle. Me viimastel aastatel oleme lihtsalt pakid kätte saanud ja pole mingit luuletuste/laulude tralli vajalikuks pidanud. Kui poja suurem on, siis hakkab raudselt see trall otsast peale 😀 Igatahes, ma kaldun teemast koguaeg kõrvale, vanaisa sai endale uued klapid, et telekat vaadata. Kuna ta ei kuule enam hästi ja telekas muidu  lihtsalt karjuks koguaeg, siis on ta viimased aastad klappidest kuulanud. Need viimased mis tal olid, need läksid katki ja üllas jõuluvana, tõi siis uued. Uutel klappidel ei olnud aga seda lisa jubinat, et saaks sealt samast volüümi reguleerida. Ehk siis pidi häält telekast juurde panna ja kuna telekast tuli sama hetk heli, siis oli tädil muidugi aeg oma arvamust avaldada ja karjuma hakata, et muidugi ta kuuleb, kui telekas nii kõvasti on, nendel klappidel ei ole ju mingit mõtet, kui ta sama kõvasti edasi kuulab!

Sel hetkel mul viskas kopa ette, sest iga aasta, iga istumine, mis vanaema juures on, koguaeg ta karjub kellegi peale või närvitseb või.. Lihtsalt ei jaksa enam. Seega me võtsime A’ga oma lapse ja pakkisime oma kingid asjad kokku ja hakkasime ära minema. Siis muidugi, et oih kas te juba hakkate minema.. Jah hakkame küll, lihtsalt ei jaksa enam!

Okei… Nüüd sai päris pikalt ennast välja vahutada.. Läheks ehk postituse mõtte juurde tagasi? Või ma ei teagi kas on midagi veel lisada?

Lühidalt siis oli leppimise aasta, samas olen hüpanud pea ees täiesti tundmatusse. Aga ma ei muudaks selle juures mitte midagi! Huvitav, mis järgmisel aastal meile varuks on? Kas saame maja ehitama hakata? Kas saame enne lepingu lõppu oma koju kolida? Kas ma saan lõpuks oma load kätte?

Egas muud, kui tuleb oodata, mis uuel aastal meile varuks on.

Teile aga head vana aasta lõppu ja head uut!

Teie C.

Jõulud, kingid jne.

Hea mina.. Kirjutasin aastalõpu posti ära, aga jõuludest pikemalt ma ei rääkinud.

A’ga jagasime oma kinke juba, umm.. reedel, ehk siis 21sel. A sai siis kaks mängu, millest üks on tänaseks juba läbi mängitud ja teine on alguses midagi tehtud, aga küll jõuab. Ja samas sai ta siis veel mp3’me mida igale poole kaasa veeti ja lambisel ajal seda kuulama hakati. Mina sain siis lokitangid ja kommi. Tangid mis mul enne olid, need ei tahtnud kuidagi mulle juustesse püsima jääda. Nüüd uutel on aga isegi temperatuuri muutmis valik. See ju puha luksus! 😀

Me läksime siis samal õhtul ka juba kodust ära minu vanemate juurde. Saime päeva rahulikult olla ja siis 23ndal läksime juba minu vanaema juurde istuma. MInu isa poolse vanaema ja vanaisa juurde see tähendab.

Neile tegin ma kingiks kalendri meie pojast ja ema koerast. Kaks nende musirulli. Tundus, et olid kingiga rahul. Vend pani veel pakki kaks raamatut juurde. Üks oli Urmas Ott’ist. Kui mu onu ülikooli läks, siis nad olid Urmas Ottiga toakaaslased, see on ka üks põhjus miks Urmas talle nii väga meeldis. Vanaisa raamatut ma nii väga ei mäleta, mis selle nimi oli või millest see raamat rääkis. Aga üks päkapikk oli natuke lohakas ja unustas hinnasildi sinna külge. 😀 Nii et kui vanaema seda vanaisale näitas, siis nägin et ups seal on hind küljes, aga jõudsin selle enne ära krahmata kui nemad seda nägid.

Vanaemale kohaselt oli terve laud lookas. “Kõik söök on teie pärast, nii et enne siit ära ei saa, kui kõik tühjaks söödud on!” Aga kuna ta oli ära katnud diivanilaua, mis on suhteliselt madal, siis poiss ulatas täpselt sealt igasugu asju endale krahmata. Nii et õhtu lõpuks oli laud tühjaks tassitud, et poiss neid asju kätte ei saaks 😀 Aitäh väike A, et meid lõhki söömisest päästsid! 😀

Kuna poisil tuli uneaeg peale, siis me kaua istuda ei saanud. Kuskil paar tundi. Läksime isegi tunnikese poisi uneajast üle, aga ta pidas ennast hästi üleval ja ei jonninud. Sai pakiseest ühe raamatu, kus loomadel karvad kõhupeal vms, siis ta istu vanaema süles ja ‘luges’ raamatut, sama aeg kui me kiiruga oma kohvi ja koogi sisse hingasime.

24ndal istusime me minu teise vanaema juures. Ehk siis ema poolsete juures. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis esimene asi, kui sinna jõudsime oli tädi karjumine. Muidu oli kõik tore ja söögid head jne, aga kellegi närveldamine ja karjumine rikub suhteliselt kõigi tuju ära, nii et me seal ka väga kaua ei olnud. Samuti tuli ka poisi uneaeg peale, nii et meil oli hea põhjus sealt kiiruga minekut teha. Muidugi see oli vanaema ja vanaisa suhtes ebaaus, aga..

Ah muidugi, vanaisa suutis ka ennast üles kütta. MIks mitte rahulikul jõuluajal rääkida poliitikast? Oo jaa.. Ja siis ennast sellel teemal veel nii üles kütta! Muidugi! JAH! Ma väga kaua sellel teemal neil rääkida ei lasknud! Ütlesingi, et rahulik pereaeg on, et milleks sellel teemal rääkida. Vanaisa noogutas ja leidsid õnneks uue teema.

Samamoodi oli seal pakis üks hooletu päkapikk olnud ja hinnasildi külge jätnud. Seekord siis minu kingile 😀

Väike A sai ühed imearmsad sussid, mis kahjuks talle väiksed on. Ühe juturaamatu, mida saab enne magama jäämist ette lugeda ja Fisher Price’i küpsise tünni.

Kui koju tagasi läksime, siis olid kingid kuuse all ja kuna pojal tuli une aeg, siis tegime tema paki juba lahti, et enne magama minekut siis temaga koos avada. Noh.. Samuti oli seal üks ääretult hooletu päkapikk olnud ja unustas hinnasildi külge 😀 Poiss sai siis talvekombe, millest ma rääkinud olen, aga mida ma pole raatsinud otsa. Praegu pole väga vahet ka, sest poiss kui vankris on siis, tal on seal lambavillaga soojakott, et sinna teda kombega ei ole siis ju mõtet panna. Kombekas sai natuke suur ka, et peaks veel väheke kasvama, et seal normaalselt oleks, samas hästi armsa ja ilusa mustriga sai see.

Kui kõik teised ka vanaema juurest koju tulid, siis tegime kõik ülejäänud pakid lahti. Sain endale RICH juuksehooldus tooted ja lauamängu ja lõhnaõli. Kõik mis mul listis kirjas olid. Ma arvan, et üks mees jagas mu listi laiali 😀 Vähemalt mu vennale.

A sai mingi eriti uhke programmeerimis ja meisterdamis asja. Kui paki lahti tegi, siis istus ja luges kõik jupid üle ja oli nagu väike laps. Kõik teised vaatasime oma kingi üle ja okei, äge. Tema aga istus ja luges ja vaatas ja .. 😀

Kuna ma vennale tellisin Alist kingi, mille ta ise välja valis ja ütles, et see võiks tema kink olla, siis pole see veel kohale jõudnud. Ja kuidagi imelik oleks olnud, mitte midagi kuuse alla panna. Siis ma ostsin oma poest (kus ma töötasin) talle ühe jõulu teemalise särgi. Seal oli mingi laiskloom vms, kes kinke avas. Suhteliselt meenutas mu venda, nii et ma ostsin selle talle ära 😀 Kui paki avas, siis ütlesin, et tema kink on tulemas, et teab küll mis see on.

Ema sai siis igast keha kosmeetikat, kui nii võtta. Ja isa poolt siis kampsun ja pross. Ema kohe, et kellelt see siis on. Ma et isalt. Tema et ahaha.. ja kes teostas? 😀 Rääkisin, et isa soov ja minu teostus. Oli vist aru saada.

Isa sai siis samad asjad, mis eelmine aasta. Samas vend pidi sinna midagi juurde panema, aga see tellimus mis ta tegi ei oleks kuidagi kohale jõudnud, nii et ta tühistas selle ära ja jäigi need mis mina ostsin. Pluss ema poolt siis sai lõhna, mis tal oli otsa saamas ja mille üle ta nurises.

25ndal läksime me maale, A vanemate juurde. Olime viimased kes kohale jõudsid, aga suht savi. Seal ka sõime, avasime kinke ja saime sauna.

Poiss sai ühed pehmed silikonist? klotsid. Kogemata sai sama raamatu, mis teise vanaema juures pakis oli, natuke näksimist, mingi sõitva rongi ja pardi ja siis lamba nahas raamatu.

Sealt pakkus kõige rohkem huvi, need klotsid. MIne tea äkki erinev värv on eri maitsega eks?

A sai lauakella ja shokolaadi. Samuti sai ta veel auto tolmuimeja ka. Mingi väikene selline, mille saab sinna sigareti süütajasse pista ja siis kas istmed puhastada vms. Kuna poiss läbustab oma krõbuskatega siis ma arvan, et see kulub ära küll. Üks päkapikk unustas kellale hinnasildi külge. Ups. Samas ma arvasin, et kuna see on tellitud, et siis hinda küljes ei ole, aga no näed.

Mina sain näomaske, kehakoorija, joik mingi pulk, mis on kehale määritav ja siis värviraamatu, mida ma siin juba usinalt värvinud olen.

Järgmisel päeval maal olles aga jäi poiss haigeks. Haigeks selles mõttes, et räige köha tuli. Ma mitu päeva rääkisin A’le et ta kuidagi kahtlaselt naerab või teeb. Ema ja A, et ma kujutan endale ette ja nüüd siis tulemus käes, et ma ikkagi ei kujutanud seda ette ja köha platsis. Egas muud midagi, hanerasva rinnale ja palvetama, et palavikku ei tule. Mingi madal palavik oli, mida palavikualandajaga alandada ei saanud, aga see läks õnneks hommikuks üle ja pole rohkem tulnud. Nüüd on juba köha natuke paremaks ka läinud, et hakkab vaikselt üle minema.

Praegu on see hull gripi ja viiruste hooaeg ka, nii et see võttis seest veits õõnsaks, et appi.. Kas meie poisil nüüd ka?

Järgmisel nädalal on nkn perearst ka, et saab üle vaadata ja kuulata, et kas kõik ikka korras.

Nüüd peale jõule on päevad täiesti sassis. Eile vaatasin instagramis ringi ja loen, et kõik aga kirjutavad et jee reede jne. Mina aga mõtlen, et mis mõttes reede? Lollakad olete? Täna on ju neljapäev. Telefonilt kuupäeva vaadates jõudsin tõdemusele, et kurat oligi reede.

Nii asi läheb jälle lappama, nii et aitab! Sain kõik kingid üles loetud, et kui peaks vajadus olema, meelde tuletada mis kingiks sai, on hea siit lugeda.

PS. Grupis tuli üks kord teemaks, et mis kinkida ja siis keegi rääkis, et ei mäleta mis eelmisel aastal kingiks sai. Nuputasin mis ma nuputasin, aga ma samamoodi ei suuda meelde tuletada mis ma kingiks siis ikkagi sain! 😀 Nii et, see aasta olen targem ja kirjutan üles 😀

 

Head vana lõppu ja uue algust! Teie C.

 

Ideede kontor vist?

Ma olen siin nädala ja peale tegelenud kingimajandusega. A’le olid asjad juba ammu olemas aga ülejäänud perele vajas veel ostlemist. Nüüd tuleb muidugi tore see, et mu pere on lihtsalt nii awesome. Eriti ägedad on mu vend ja isa.

Alustan siis vennast. Tema kohe alguses et oh osta ja siis ütle palju maksis ja ma annan sulle raha. Okei.. Kui küsin nõu et kas see oleks okei või mis ta arvab, siis tema et ah vaata ise, ma viskan raha. Nagu.. Anna mulle palun nõu lihtsalt! Vahepeal oli isa kingiga plaan, et ostaks siis elektrilise hambaharja.. Kirjutasin vennale, et mis ta arvab. Tema et otsi ja uuri ja siis ütle palju maksab. Kurat küll, miks mina pean otsima ja vaeva nägema? Palun vaata ise ka midagi! Ma ju sellepärast käingi idee välja, et sa saaksid selle ümber lükata või midagi ägedamat asemele pakkuda. Aga oh jumala eest ei! 😀

Ja nüüd täna käisin veel poodides mingeid asju vaatamas, et maale lastele ka pakisisse ikka midagi saaks +A venna naisele, kellele meie siis seekord tegema peame. (me teeme muidu maal loosi iga aasta, aga nemad ei ole kunagi tahtnud osa võtta, siis me oleme teise vennaga kokku leppinud, et nemad teevad ühele neist ja meie teisele.) Igatahes ostlemise juurde tagasi tulles.. Helistasin isale, et küsida kuidas tal on, ja mis plaan, sest kui ma talt paar päeva tagasi küsisin, siis tal ei olnud õrna aimugi mida emale kinkida võiks. Ma siis pakkusin talle välja, et mida võiks ja siis tuli jälle, et kuule vaata ja osta siis ära ja ma annan sulle raha, et muidu oli plaan minna nädalavahetusel otsima, aga noh kui sa juba küsid siis noh eks sa siis osta ära 😀 tore, tunne veel muret eks..

Igatahes, sain ma nüüd siis emale kõik vajaliku soetatud. Isale on pool, siiani on küsimärgi all, et kas kingime hambaharja või ei. Lastele on ka MIDAGI olemas, aga need vajavad veel täiendamist. Ja vennale sain ka kingi tellitud. Kuna see tuleb välismaalt, siis ma arvan et see jõuab äkki Jaanuaris kohale, nii et peaks väikse kommikarbi vms kinkima ja kaardi panema, et põhikink on tulemas aga jääb natuke hiljaks 😉 Ja isegi tädile on natuke midagi olemas. Sinna veel midagi väikest juurde vaja. Nt shokolaadi vms, et natuke suud magusaks teha. Ja A venna naisele sain! See on suur saavutus. Iga kord, kui me oleme pidanud talle tegema, siis me oleme kinkinud talle suuure teekarbi, saja erineva teega siis. Küsisin A’lt et mis me siis kinkida võiks jaa… ‘Ah tee karp vms’ 😀 Natuke imelik vist juba sama asja kinkida iga aasta?

Kuna A on Tallinnas, siis pidin poisiga üksi/koos poodi minema. Ma kardan alati üksi kuskil keskustes käia, sest kui poiss jonnima hakkab siis peaks suht ruttu koju hakkama sättima ja ei ole aega ringi vaadata. Kui kahekesi minna, siis poisi saab üle anda, et kuule mine jaluta temaga ringi, et ma üritan kiiresti ära vaadata/osta.

Aga poiss pidas ennast nii hästi üleval. Jutustas oma jänkuga ja uudistas ringi. Tavaliselt kui toidupoeski käime siis poiss on nii vaikne ja rahulik. (nüüd kui sellest kirjutan siis raudselt järgmine kord kui pood lähme ta jonnib ja kisab 😀 ) Tegelikult ma peaksingi homme uuesti käima vaatamas, sest grupis loositud emmele on veel kinki vaja. Sellega ma olen natuke jännis, sest tegelikult ei tea nii hästi inimest ja suva asja ei taha ka nagu kinkida. Nii et homme peab avatud mõttega/peaga (error) ringi käima 😀

Nüüd ma asun siis vanaemale kalendrit kokku klopsima. Ma olen seda vist 5 korda üritanud teha ja ma ei ole ikka sellega kuskile jõudnud. Nüüd sain isalt ka pildid kätte, mida ta mulle saata ei osanud. IT tugi C saatis õpetuse, kuidas telefonis gmaili pilte lisada. Et kui abi vaja, siis ma võin aidata! 😀

Olgu, pean ruttu tegudele hakkama, sest äkki üks mees otsustab, et ta ei taha rohkem magada ja tuleb arvutit ahistama.

Järgmise korrani! Teie C.