Vaikus eetris

Kas on teil on ka vahepeal sellised perioodid, kus te ei viitsi kellegagi suhelda ja tahate lihtsalt üksi omaette olla? Või perioodid kus te tahate hullult igasugu asju teha, ise meisterdada?

Mul on praegu periood, kus ma tahan üksi olla. Istuks terved päevad üksi omas nurgas ja loeks raamatuid. Ma ei ole otseselt päris raamatut lugenud jumal teab kui kaua, aga see eest ma hoian silma peal mida onlainis kirjutatakse. Käin wattpadis igasugu raamatuid lugemas. Ühe lõpetan siis otsin uue otsa ja nii mu nädal siin möödunud on. Lihtsalt lugedes.

Ja siis mingi aeg on mul vajadus kirjutada kogu aeg. See tuleb tavaliselt peale seda kui ma olen sada wattpadi raamatut läbi lugenud. Ja siis ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan, kuni ma saan alles kell viis hommikul voodisse. Kahju, et need kirjutised ainult kuskile ei jõua. Vanal heal ajal jõudsin need toredale saidile, kus paljud eesti noored kirjutasid oma jutte. Oma raamatut pm. Aga tegelikult olid need nagu järjejutud.

Selle teekonna alustasin ma rate.ee’st. Uskumatu eks. Aga seal ei köitnud mind eriti need lood. Need kõik olid nii halvasti kirjutatud seal, et ma hakkasin edasi otsima ja leidsingi selle saidi, meie jutud*. Alguses käisin seal salaja vaikselt lugemas, kuid mingi aja möödudes tegin kasutaja ja hakkasin kommenteerima ja natuke aega hiljem kirjutasin ka ise juba. Käisin koolis kaustik käepärast, igaks juhuks, äkki tuleb mingi hea mõte, mida on vaja kohe kirja vaja panna, et hiljem ära ei unustaks. Teate ju küll neid hetki, kus arvate et pole vaja üles kirjutada, et jääb meelde, kuid hiljem kirute, et miks ma ikka üles ei kirjutanud.

Kui ma seal aktiivselt kirjutasin, siis ma pm elasingi seal. Kogu aeg sai seal kellelegi kirjutada ja midagi lugeda ja lihtsalt mingit lolli juttu ajada. Sealt sai sõpru. Enda mõtte kaaslaseid. Teisi noori, kes samasugust asja armastas nagu sina. Kirjutamist.

Vahepeal saab siiani seal käia ja natuke juttu rääkida, kuid keegi ei postita sinna enam nagu vanasti. Postitaks ise, kuid pole midagi postitada. Terve arvuti on igasugu välkmõtteid täis, mis on hästi kirjutatud, kuid mida ma ei oska edasi kirjutada, mis paneb mind kiruma, et miks ma seda ei kirjutanud too aeg, kui ma sellepeale tulin?? Miks ma endale karu teeneid teen?

Kuid päris raamatute juurde tagasi tulles, siis peaks võibolla ikkagi eesti keelse raamatu kätte võtma ja läbi lugema. Sest kui ma viimasel ajal midagi kirjutanud olen, siis see ei ole nii hea. Mul jääb nagu sõnavarast puudu. On vahest tunne, et peaks hoopis inglise keeles kirjutama, sest ma loen selles keeles nii võrd palju, et mul on selles keeles märksa tugevam sõnavara. Ja ausalt öeldes, kui ma mõtlengi mingi loo peale, siis ma kujutan kõiki tegelasi inglise keeles rääkimas. Kui ma üritan neid eesti keeles rääkima panna, siis see jääb kuidagi nõrgaks. Kuid samas osad eestikeelsed raamatud on sitt mis sitt, nii et ma ei tea kui palju arendav see lugemine oleks.

Ma istun siin praegu, ma tunnen kuidas mu pea on lihtsalt laiali otsas. Ma ei suuda mingile kindlale mõttele püsima jääda. Kas teie tunnete ka nii vahest? Nagu keegi oleks kupli lahti lõiganud ja lasknud kõik mõtted lendama?  Ehk siis võib öelda, et nüüd on aeg siin asjad kokku tõmmata ja oma lendavad mõtted kokku korjata ja tegudele hakata.

Teile aga.. Loodan, et Teil läheb kõik hästi. Paremini kui minul. Loodan, et kirjutan varsti jälle oma lendavatest mõtetest ja paljustki muust.. Cheers! 

Teie C.

 

Meie jutud– Viimastel aastatel on see väga vaikne, kuid seal on siiani väga head lugemist. Nii et kui kellegil on igav ja otsib head lugemist siis siit lehelt võib seda leida. 🙂

Sõprus

Sõprus on midagi, mis lihtsalt on. Usaldus valitud inimeste vahel. Sõprust ei saa osta. Sõprus on aus ja puhas.

Kui palju on teil päris sõpru, kes tunnevad reaalselt huvi kuidas teil läinud on? Kui palju on teil selliseid sõpru, kellega te vahepeal absoluutselt ei suhtle aga kui te seda taas teete, siis poleks nagu vahepealset aega olnudki? Ja kui palju on teil sõpru kellega te igapäev räägite?

Mul on ainult üks sõber kellega ma igapäev räägin. Kui ta reisil oli ja netis ei käinu, minuga ei rääkinud, siis oli minu päevas nagu midagi puudu. Kuidagi tühi tunne oli. Nüüd kui ta tagasi on, on kõik jälle korras ja hea. Mu päevas on kõik taas omal kohal, nii nagu enne tema reisi oli.

Muidugi on mul selliseid sõpru mitmeid olnud aga kõik on ikka kuidagi ära kadunud. Kõigil on oma elu ja osade inimeste jaoks pole lihtsalt aega enam, kuni lõpuks ongi nendest inimestest pelgalt mälestused. Nii mõnestki sellisest on kahju. Ja kui me isegi satume kuidagi kokku, pole meil muud ühist, kui meie minevik.

Ja siis on mul sellised sõbrad, kellega ma ei räägi, kui ainult siis kui me kokku saame. Kui me kokku saame poleks seda aega nagu olnud vahepeal. Niivõrd kuivõrd. Kuna me elame neist teises linnas ja ei kohtu nendega nii tihti, kui nemad omavahel, siis tundus mulle vahepeal, et ma ei kuulu enam sinna. Osad neist elavad koos, osad neist on omavahel kursaõed ja see on paratamatu, et neil on rohkem ühiseid nalju ja seiklusi, seega mul oli tunne, et mul ei ole nendega enam seda klappi, mis oli siis kui ma seal elasin.

Ühel istumisel aga saime oma suud puhtaks räägitud. Nemad tundsid, et sõber kellega ma igapäevaselt räägin on mind nende juurest ära röövinud ja mina vastasin jälle, et neil on omad nakjad ja teemad ja et ma tunnen ennast nagu ma tunnen. Võõrana. Sealt maalt läks ülejäänud õhtu libedalt. Me rääkisime ja naersime ja olimenagu vanasti. Nii et hea on vahepeal oma suud puhtaks rääkida.

Ning muidugi on mul on ka sõpru, kellega ma olen ise asjad pekki keeranud. Ühele sellest olen ma palju mõelnud. Ma mõtlen pidevalt, et peaks talle kirjutama. Aga mida öelda? Paluda vabandust? Aga edasi? Mis siis kui teda ei huvita?

Ta oli minuga tore ja hooliv aga mina olin temaga lihtsalt vastik, seega pole imestada, et tal kopa ette viskas. Ma olen üritanud temaga rääkida,näiteks siis kui ma siia kolisin aga teda ei huvitanud väga. Seega pole ma rohkem proovinud. Kuigi ma arvan, et lihtsalt peaksin vabandust paluma. See oleks esimene samm. Aga ma kardan. Mis siis kui teda ei koti? Saadab mu kuupeale? Või hoopis hindab, et ma endiselt mõtlen sellele? Või on hoopid pahane, et why the fuck mul nii kaua selleks aega läks? Õõh..

Mida teie minu asemel teeksite? Kirjutaksite või laseksite sellel minna? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers! 

Teie C.

Ootan ja loodan

Täna on esmaspäev 3. aprill. Olen endiselt ootamas vastust, kas ma saan tööle või ei. Ma pidin vastuse saama juba reedel 31. märtsil aga siiani pole midagi.

Terve reedese päeva olin ma ootusärev. Iga kõne mis tuli, arvasin, et jess nüüd nad helistavad ja siis näen et aam ema helistab,  ok.  Või iga mail mis mulle tuli, mõtlesin et okei nüüd ongi vastus käes, aga ei, jälle mingi mõtetu spämm või mõtetu kooli kiri.

Ehk siis mul on telefon kogu aeg juures, ja ma jälgin seda nagu mingi kull. Kui mingi värin käib eeldan kohe, et jess nüüd neilt midagi. Nope nope nope. Aga võib-olla nende mitte ühendust võtmine ongi mu vastus? Samas nad ütlesid, et nad helistavad kui nad tahavad mind ja saadavad maili kui nad ei taha mind. Aga ma pole kumbagi saanud.

Ma ei julge kuskile mujale ka kandideerida hetkel, sest see on veel nii lahtine ja ma ootan ja loodan selle koha peale. Ma tean, et kui ma sinna ei saa, siis see kukkumine on valus. Jälle ma olen läbikukkunud siis. Praegu selle peale mõeldes, tuleb juba pisar silma. 😀 Memmekas olen. Ma ei taha ka seda olukorda tekitada, et ma kandideerin ja siis ma saan tööle ja siis kutsutakse kuskile teise kohta vestlusele ja siis peab ära ütlema ja nii nõme on nii. I hate it. Nagu praegu, oodatakse ühte kohta minu vastust, aga ma ei julge sinna veel midagi öelda, sest ma ei tea kas ma saan siia või ei saa. Tähendab, mind kututi ühte teise kohta vestlusele…

Palun hoidke mulle pöialt! Kes siia üldse lugema satub kunagi..

Võib-olla peaksin Malluka moodi paluma?

Armas taevaisa, palun lase saatusel mulle naeratada ja las ma saan sinna tööle! Palun, palun, palun!

Update: Armas taevaisa kallas ämbritäie külma vett mulle kaela ja tõi mind taas maa peale. Ehk sain lõpuks vastuse ja mail’i. 

Jätkame siis taas otsinguiga. 

Teie maapeale tagasi kukkunud C.

Shoppamine

 

Ma ei mõista väga inimesi, kes lihtsalt vabast tahtes käivad poodides shoppamas. Minu puhul on see harv juhus, kus ma reaalselt tahaks poodides käia. Pigem käin ma shoppamas siis kui mul midagi väga-väga vaja on. Ja kui mul midagi väga vaja on, siis kas ma ei leia seda või on see minu jaoks liiga kallis. Või siis pole minu keha tüübile. Nimelt olen ma lühikest kasvu, kergelt liivakella kujuga. Mul on laiemad puusad ja natuke suurem tagumik. Seega paljud asjad, mida kõik teised ilusti välja kannavad, oleksin mina just kui kartulikotis ja näen lihtsalt kole välja.

Üheks suureks ooperiks on pükste ostmine. Selleks võib mul kuluda tunde. Üks kord tegin ma seda kolm tundi. KOLM tundi. Kolm tundi järjest võta püksid jalast, proovi teised jalga, võta jalast, pane jalga.. apppiiiii..Ja kahjuks pean ma seda ettevõtmist suhteliselt tihti tegema, sest mu kintsud hõõruvad oma vahel kokku ja see kulutab kõik mu püksid sealt katki. Life. 

Muidugi teeb selle ‘õige’ leidmise raskeks see, et ma tean oma numbrit, aga kõikides poodides see number just ei kehti. Siis tekib sellune tunne et fuck ma olen jälle juurde võtnud. Seega sa oled nagu kilesse topitud sardell, kus sangad üle ääre töllavad. Ja siis on jälle mõni liiga suur ja need ripuvad sul jalas, ja siis ei lähe jälle mõned üle su tagumiku, või su kintsud on liiga jämedad ja mida kõike. Ooper ma ütlen. See oli esiteks.

Teiseks, ma tahan pükse millel on taskud. Ma ei taha neid rõvetisi millel on ‘petekad’ taskud. Ehk siis need on lihtsalt ‘moe’ pärast sinna kinni õmmeldud. Kasutud. Ehk siis pead sa nende puhul oma tagumisi taskuid kasutama, kust võivad kõik su asjad välja kukkuda või kust on hea asju ära varastada, sest su perse harjub sellega ära, et sul on seal midagi, et sa isegi ei tunne et see seal on või ei ole.

PS ma olen selliste taskute pärast ühe oma telefoni vetsu potti uputanud. Ohtlik ma ütlen teile.

Muidugi tehakse ka pükse kus on taskud, aga nendega on see, et sinna mahub ainult su poolikud sõrmed. Ehk jällegi kasutu. Ma tahan pükse taskutega nagu meestel on. Meeste taskutesse mahuvad kõik asjad ära. Rahakott, võtmed, telefon, maja ja auto kah veel. Mis meile tasku mahub? Sittagi. Ma tahan samamoodi oma telefoni ja võtmeid ja natuke raha taskus hoida, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, sest mingitel hetkedel on see lihtsalt kohmakas ja jääb jalgu. Elu on ebaõiglane selle koha pealt.

Aaa..muidugi unustasin ma ära, et mehed võtavad lihtsalt oma numbri järgi püksid, ei proovi neid isegi jalga ja ostavad ära. Vähemalt minu onu teeb nii. Ja siis vaatab mulle imelikult otsa, et mis mõttes sul nii kaua aega läheb, et püksid osta.. that’s why bro.

Kolmandaks on see, et ma olen lühike. Seega kui ma isegi leian püksid mis mulle jalga mahuvad ja on täitsa okeid, siis on need alt kortsus ja koledad, sest need on mulle liiga pikad. Nii jääbklll variant kas ma ikkagi ostan need ja teen need ise lühemaks või jätkan oma otsinguga. Üldjuhul ma jätkan. See kord targemana. See kord lähen aa jahtima normaalsete inimeste ankle pükse. Ehk siis on need ainukesed mis mulle parajad on, nii pikkuse kui ka ümbermõõdu suhtes. Vahest.

Kui asi aga teisi riideesemeid puudutab, siis õnneks asi nii hull ei ole. Pigem ongi asi minu maitse ja hinnaklassi vahes. Ma käin tavalistes ‘tiinekate’ poes. See vastab minu rahakotile. Aga see kvaliteet ei rahulda mind. Ma käin poes ma katsun neid materjale millest need tehtud on, ja vaatan neid õmbluseid ja siis jällegi hinda. Ühesõnaga enamasti maksad mingi pasa töö eest peale. Pooltel asjadel on nööbid kohe kohe eest kukkumas, mõned õmbkuswd on kohe lahti hargnemas ja materjal on selline, mis võtab iga tolmukübeme kinni. Mõtetu, aga samas muud valikut ei ole, sest häda on käes ja asja on vaja. Seega sa ostad selle asja, kannad paar korda, paned pessu, peale mida on mõnes kohas auk sees ja ongi pm aeg asi ära visata.

Oeh.. sai jälle pikk jutt maha räägitud. Kuidas teil shoppamine käib? Kui kiiresti teie endale asju leiate? 

Kuni uue postituseni, soovin teile ilusat päeva. Cheers! 

Teie C.

Juuksed

Lasin tükkaega tagasi oma emal mu juukseid lõigata. Mu juukseotsad olid meeletult katki ja pikad juuksed viskasid juba kopa ette. Ennem olid mu juuksed järkus ja üle mu rindade, kuid seekord lasin ma emal lõigata sirgelt ja kuskil nii ‘lühikeseks’ kust rinnad hakkavad. U know see ülemineku koht.

Uus soeng peas, mõtlesin et oleks lahe kui juuksed oleks balayage’ i stiilis. Üks hetk Prismas käies olid L’Oréal’ i colorista balayage ‘i värvid soodukaga. Mõtlesime, et why not to try it. Samal õhtul mangusin ma oma EK*’d et “c’moon, teeme ära. Näe youtube’is õpetus ja pakendil ja.. vahet pole, saama hakkama.”

Pilt google search’ist. Pilt minu ette kujutusest soengu suhtes.

Well shit! See ei tulnud selline nagu ma tahtsin. Algas kogu see värvimine ettevaatlikult, lõppes aga sellega et pohhui  nahhui pane siia ja näe võid siia panna. Lõppkokkuvõttes tuli see laiguline ja lihtsalt imelik. Never again. Seega ma otsustasin, et üritaks asja päästa. Otsisin poest blondeerivat šampooni, et asja kuidagi ühtlasemaks saada, ilma et ma uuesti värvima peaks. Well šampoon oli kõik otsas. See oli ära ostetud. Mitu päeva oli see vahe yühi, seega ma otsustasin et proovin siis vähemalt blondeerivat palsamit. See väga ei toiminud. Seega ma hakkasin otsima nn alternatiive, kuidas värvi eemaldada, ilma uuesti värvimata või bleach’ imata.

Ma leidsin ühe mooduse. Nimelt lisa iga kahe tl sooda peale 2tl sidrunimahla. Originaalis oli seal üks C-vitamiini tablett sidrunimahk/vesi. Aga kommentaaridesse süvenedes soovitati soodat. Seega ma proovisin soodat ja sidrunimahla. Muidugi võib siis mahla asemel ka vett kasutada, aga kuna mul oli mahl kapis olemas, kasutasin seda.

Möks valmis, mässisin ma selle kuidagi juustesse ja lasin sellel seal natuke mõjuda. Hiljem loputasin ma selle juustest välja. Ma ei tahtnud šampooniga pesta, sest ma olin seda just eelmisel päeval teinud ja ma ei taha iga päev pead pesta. Ma soovitan räigelt palsamit pähe panna ja sellel mõjuda lasta, sest see asi lõhub tohutult juukseid. Kui on võimalus siis teha mingit niisutavat juuksemaski. Mina tegin seda järgmisel päeval ja lisasin veel hulga juuksepalsamit(mitte blondeerivat). Võin öelda, et see asi toimis. Ma peaksin seda veel tegema, aga pesle ühte korda võin öelda et midagi on ikkagi toimunud.

Seal lehel, kust ma selle ‘valemi’ ledsin, olid inimestel muidugi pastelsemad toonid, mis tulevad kergemini juustest välja(rohelised, sinised, lillad, roosad juuksed). Nende sõnul toimis see moodus suurepäraselt. Kõik muidugi hoiatasid, et see lõhub juukseid, kuid nagu öeldakse ‘Ilu nõuab ohvreid’. Seal oli muidugi veel igasugu nippe, nagu näiteks värvi blondi juukse värviga, lase paar minutit mõjuda kuni värv hakkab maha tulema(see värv mida maha tahad saada)  ja siis pese maha. Aga ma kahtlen et see minu puhul toiminud oleks, sest ma olen ise loomulikult brünett ja ma värvisin otsad heledamaks, ehk siis jah.. Kui te arvate, et see möks on liiga kahjustav, siis seal oli veel nipp, et peske nõudepesuvahendiga.  Ma ise seda ei katsetanud, aga kui keegi seda teha tahab siis võiks mulle teada anda, kuidas see toimis.

Kui te mõtlete, et miks ma juuksurisse ei läinud seda tegema, see oleks ju palju vaeva ära hoidnud, siis.. mul ei olnud selleks vaba raha. Lihtsam ja odavam oli kodus mässata, kuigi see läks ka kulukaks. Ja kui te mõtlete, miks mu ema mu juukseid lõikab, siis mu ema oli kunagi juuksur ja ta lõikab terve meie pere juukseid. Ta on seda alati teinud. Ja seega minu esimene juuksuri külastus oli alles siis kui ma 18 olin. Lasin endale koleda soengu lõigata, enne ülikooli minekut. Jällegi pikad juuksed viskasid mulle kopa ette.

Hiljem külastasin ma juuksurit siis, kui ma tahtsin juukseid punaseks värvida. Seda ma tegin ainult paar korda. Lõpuks ma lasin sellel lihtsalt välja kasvada. Muidugi enamus värvist nii kui nii tuhmus ja kulus maha. Seega ma olin suht koht paar aastat väljakasvanud/tuhmunud brünett-punapea aga see ei näinud üldse jube välja nii et jah. See aeg lasin ma jälle oma emak juukseid lõigata. See on kodus ja tasuta, seega win win. Aga kuna ma keerasin sellega nüüd jälle oma juuksed pekki, siis peaks laskma uuesti emal juukseid lõigata, niikuinii jäi meil jutt, et suvepoole võiks veel lühemaks lõigata.

Igatahes, mulle tundub, et nüüd sai päris palju juttu puhutud. Saite ehk mõne hädavajaliku nipi, kui te samas olukorras olete nagu mina olin.

Millised on olnud teie juuste feilid? Kas teil on mõni muu nipp abiks?

Seniks aga ilusat päeva teile ja ma loodan, et teil oli meeldiv lugemine. Cheers!

Teie C.

 

*EK- elukaaslane

Nii palju siis sellest

Kui ma selle blogi tegin, kirjutasin ma enda jaoks, et ma teen mingi ‘graafiku’ millal ma postitan ja nii edasi. Järjekordselt olen ma ennast alt vedanud. Aga praegu on kerge vabandus, sest ma andsin oma arvuti vennale, kes natuke aega tagasi kolis korterisse, kus pole telekat ega midagi. Mõtlesin, et olen hea õde ja loovutan enda arvuti, et ta saaks vähemalt mingeid filmegi vaadata või mängida või mis iganes. Aga nii palju kui ma kuulsin, siis ega ta palju vaadata ei jõua. Töölt tuleb on väsinud ja jääb poole filmi pealt magama.

Aga ausalt öeldes pole väga millestki kirjutada ka olnud. Ma olen käinud töövestlustel. Üks koht on praegu palju lubav, aga ma ei julge väga palju sellele loota. Aga kui kõik hästi läheb, siis võib öelda, et minu palveid on kuulda võetud ja mu elu saab ehk lõpuks joonde. Ei pea nii palju oma vanematest ja elukaaslasest sõltuma. Ikkagi on ju hea oma enda raha teenida. Onju? Ja jälle jõuan ma oma jutuga rahani. Samas kui pool su elu pole seda pm olnud, siis see on kindlasti asi millest puudust tunned. Ja kahjuks on juba nii, et ilma selleta siin hakkama ei saa. Kui sa just kuskil maal majas ei ela, kuat elekter tuleb väiksest ise ehitatud tuule generastorist, pead loomi kellelt saab vajalikke saadusi, samuti kasvatad ise kartulit ja porgandit ja kurki ja muid vajalikke aedvilju ja muidugi kui sul tuleb vesi kaevust ja nii edasi. Väga palju ‘ja’ sid oli mul ühes lauses. Aga saite aru küll mida ma mõtlen.

Väga palju tühja juttu. Ma luban, et ma üritan selle blogi asja enda jaoks selgeks teha. Ma üritan endale mingi plaani teha, millest ma kirjutan, millal ma postitan ja nii edasi. Et see asi ikka käima läheks. Ja muodugi pean ma veel selle lehega vaeva nägema, et kõik postitused õigesse kohta läheks ja nii edasi, aga selleks oleks mul arvutit vaja, sest täbletist on seda natukese keerulisem teha. Sellega seoses, et ma täbletis olen, palun ma vabandust kui mul on mingeid imelikke trükivigu. Siinne klaviatuur on teistmoodi kui arvutis ja mu sõrmed pole sellega harjunud.

Aga teile, ma loodan, et teil läheb kõik hästi. Kevad on kohe täitsa käes ja ma loodan, et see teeb teid sama rõõmsaks ja positiivseks kui see mind teeb. Cheers!

Teie C.

Supp

Tunnistan, väga veider pealkiri, aga.. Las ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis mu ema vingus kogu aeg, et ma ei tee kunagi süüa kodus. Kuigi tõsiasi oli see, et isegi kui ma tahtsin midagi teha, siis ta ütles, et tal oli juba plaan tehtud mida ta teeb ja et järgmine kord. Noh, seda järgmist korda pole siiani olnud.

Kui ma kodust ära kolisin, ülikooli läksin, siis ema veel muretses, et ei tea kuidas ma küll hakkama saan, kui ma kunagi süüa pole teinud. Mida? Kui sa oleksid lasknud mul seda teha, siis sa ei peaks muretsema ehk?

Aga.. Asjad läksid nii, et ma teinud ainult endale süüa vaid suurele karjale poistele. Ema oli üllatunud, et kuidas küll. Ja inimesed sõid mida ma tegin.

Tegin alati mingit praadi või midagi taolist. Tahket toitu, sest ma ei julenud suppi keeta ja kui ma veel nii paljudele teen ja pekki keeran siis.. Jamh.. See tundus nagu raketi teadus. Palju ma mida keetma pean? Mis sinna sisse läheb? Mis siis kui ma ei keeda piisavalt kaua? MIs siis kui ma keedan liiga palju? APPI!

Suppi ma ei keetnud kuni nüüd eelmise aastani vist. Muidugi jätame siit purgisupid välja, sest kes neid teha ei oskaks onju? Lisa vett ja aja keema. Voilaa.

Kolisin ära korterisse. Mingi aja möödudes, kolis ka minu kutt minu juurde. Igatahes, mingil hetkel me olime haiged ja räägitakse, et kui sa haige oled, siis on hea ravim kanasupp. Ja kana mul oli, sest mu vanaisa hoolitseb selle eest, et kõigil meil oleks kana kodus. Iga kord kui emale külla lähme, siis on vanaisa meile jälle kana toonud.

Igatahes, jutu juurde tagasi. Me olime haiged ja vajasime suppi. Mina kui naine ‘peres’ pidin siis suppi keetma. Ma polnud seda teinud ja kartsin. Emalt retsept küsitud hakkasin siis keetma. Ise nohune ja maitsemeel nullis, sain ma sellega hakkama, kui veel kutt ka kiitis, siis oh jumal, ma olin tõesti hakkama saanud. Ma olin enda üle nii uhke. Tundsin, et ma olen nüüd täitsa täiskasvanuks saanud. Ma olin kokkamises level up’inud.

Muidugi see, et ma korteris elasin ja mu kutt minu juurde kolis ei pannud mind seda tundma ju. Pani küll. Aga see oli, kuidagi..  enda ületamine. Ja noh, nüüd tuleb see asi libedalt. Noh muidugi ma olen ainult kolme erinevat suppi keetnud, et arenemis ruumi veel on, aga ma saan sellega hakkama ja ma olen selle üle uhke.

Ma mäletan, et ema küsis kogu aeg, et mida ta nüüd järgmine päev süüa teeb. Ma alati vastasin et ei tea, mõtle ise. Ema läks alati närvi selle peale. Nüüd ma saan aru miks. Sest kui ma küsin oma kutilt, et mis me siis homme sööme ja saan vastuseks õlgade kehituse, ma lähen endast välja.  Mis mõttes sa ei tea? Ütle mulle kas sa tahad liha või kana või pastat või mida? Või tahad vedelat toitu või sa tahad tahket toitu? Ütle mulle midagigi. Siis on ikka, et ah vaata ise. Aaaah. Ma ju teen sulle ka süüa. Miks sa ei või mulle öelda, mis isu sul on?

Kuidas teil söögitemisega lood on? Teete ise? Tellite või ostate poest valmis toitu? Mis Teile rohkem meeldib supp või praad? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers!

Teie C.