Nii palju siis sellest

Kui ma selle blogi tegin, kirjutasin ma enda jaoks, et ma teen mingi ‘graafiku’ millal ma postitan ja nii edasi. Järjekordselt olen ma ennast alt vedanud. Aga praegu on kerge vabandus, sest ma andsin oma arvuti vennale, kes natuke aega tagasi kolis korterisse, kus pole telekat ega midagi. Mõtlesin, et olen hea õde ja loovutan enda arvuti, et ta saaks vähemalt mingeid filmegi vaadata või mängida või mis iganes. Aga nii palju kui ma kuulsin, siis ega ta palju vaadata ei jõua. Töölt tuleb on väsinud ja jääb poole filmi pealt magama.

Aga ausalt öeldes pole väga millestki kirjutada ka olnud. Ma olen käinud töövestlustel. Üks koht on praegu palju lubav, aga ma ei julge väga palju sellele loota. Aga kui kõik hästi läheb, siis võib öelda, et minu palveid on kuulda võetud ja mu elu saab ehk lõpuks joonde. Ei pea nii palju oma vanematest ja elukaaslasest sõltuma. Ikkagi on ju hea oma enda raha teenida. Onju? Ja jälle jõuan ma oma jutuga rahani. Samas kui pool su elu pole seda pm olnud, siis see on kindlasti asi millest puudust tunned. Ja kahjuks on juba nii, et ilma selleta siin hakkama ei saa. Kui sa just kuskil maal majas ei ela, kuat elekter tuleb väiksest ise ehitatud tuule generastorist, pead loomi kellelt saab vajalikke saadusi, samuti kasvatad ise kartulit ja porgandit ja kurki ja muid vajalikke aedvilju ja muidugi kui sul tuleb vesi kaevust ja nii edasi. Väga palju ‘ja’ sid oli mul ühes lauses. Aga saite aru küll mida ma mõtlen.

Väga palju tühja juttu. Ma luban, et ma üritan selle blogi asja enda jaoks selgeks teha. Ma üritan endale mingi plaani teha, millest ma kirjutan, millal ma postitan ja nii edasi. Et see asi ikka käima läheks. Ja muodugi pean ma veel selle lehega vaeva nägema, et kõik postitused õigesse kohta läheks ja nii edasi, aga selleks oleks mul arvutit vaja, sest täbletist on seda natukese keerulisem teha. Sellega seoses, et ma täbletis olen, palun ma vabandust kui mul on mingeid imelikke trükivigu. Siinne klaviatuur on teistmoodi kui arvutis ja mu sõrmed pole sellega harjunud.

Aga teile, ma loodan, et teil läheb kõik hästi. Kevad on kohe täitsa käes ja ma loodan, et see teeb teid sama rõõmsaks ja positiivseks kui see mind teeb. Cheers!

Teie C.

Supp

Tunnistan, väga veider pealkiri, aga.. Las ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis mu ema vingus kogu aeg, et ma ei tee kunagi süüa kodus. Kuigi tõsiasi oli see, et isegi kui ma tahtsin midagi teha, siis ta ütles, et tal oli juba plaan tehtud mida ta teeb ja et järgmine kord. Noh, seda järgmist korda pole siiani olnud.

Kui ma kodust ära kolisin, ülikooli läksin, siis ema veel muretses, et ei tea kuidas ma küll hakkama saan, kui ma kunagi süüa pole teinud. Mida? Kui sa oleksid lasknud mul seda teha, siis sa ei peaks muretsema ehk?

Aga.. Asjad läksid nii, et ma teinud ainult endale süüa vaid suurele karjale poistele. Ema oli üllatunud, et kuidas küll. Ja inimesed sõid mida ma tegin.

Tegin alati mingit praadi või midagi taolist. Tahket toitu, sest ma ei julenud suppi keeta ja kui ma veel nii paljudele teen ja pekki keeran siis.. Jamh.. See tundus nagu raketi teadus. Palju ma mida keetma pean? Mis sinna sisse läheb? Mis siis kui ma ei keeda piisavalt kaua? MIs siis kui ma keedan liiga palju? APPI!

Suppi ma ei keetnud kuni nüüd eelmise aastani vist. Muidugi jätame siit purgisupid välja, sest kes neid teha ei oskaks onju? Lisa vett ja aja keema. Voilaa.

Kolisin ära korterisse. Mingi aja möödudes, kolis ka minu kutt minu juurde. Igatahes, mingil hetkel me olime haiged ja räägitakse, et kui sa haige oled, siis on hea ravim kanasupp. Ja kana mul oli, sest mu vanaisa hoolitseb selle eest, et kõigil meil oleks kana kodus. Iga kord kui emale külla lähme, siis on vanaisa meile jälle kana toonud.

Igatahes, jutu juurde tagasi. Me olime haiged ja vajasime suppi. Mina kui naine ‘peres’ pidin siis suppi keetma. Ma polnud seda teinud ja kartsin. Emalt retsept küsitud hakkasin siis keetma. Ise nohune ja maitsemeel nullis, sain ma sellega hakkama, kui veel kutt ka kiitis, siis oh jumal, ma olin tõesti hakkama saanud. Ma olin enda üle nii uhke. Tundsin, et ma olen nüüd täitsa täiskasvanuks saanud. Ma olin kokkamises level up’inud.

Muidugi see, et ma korteris elasin ja mu kutt minu juurde kolis ei pannud mind seda tundma ju. Pani küll. Aga see oli, kuidagi..  enda ületamine. Ja noh, nüüd tuleb see asi libedalt. Noh muidugi ma olen ainult kolme erinevat suppi keetnud, et arenemis ruumi veel on, aga ma saan sellega hakkama ja ma olen selle üle uhke.

Ma mäletan, et ema küsis kogu aeg, et mida ta nüüd järgmine päev süüa teeb. Ma alati vastasin et ei tea, mõtle ise. Ema läks alati närvi selle peale. Nüüd ma saan aru miks. Sest kui ma küsin oma kutilt, et mis me siis homme sööme ja saan vastuseks õlgade kehituse, ma lähen endast välja.  Mis mõttes sa ei tea? Ütle mulle kas sa tahad liha või kana või pastat või mida? Või tahad vedelat toitu või sa tahad tahket toitu? Ütle mulle midagigi. Siis on ikka, et ah vaata ise. Aaaah. Ma ju teen sulle ka süüa. Miks sa ei või mulle öelda, mis isu sul on?

Kuidas teil söögitemisega lood on? Teete ise? Tellite või ostate poest valmis toitu? Mis Teile rohkem meeldib supp või praad? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers!

Teie C.

Unistused

Miks mitte alustada oma esimese postitust sellega, et rääkida millest ma unistan.

Ma olen inimene, kes kogu aeg istub omas mullis. Ma kuulan pidevalt muusikat, loen mingeid jutte ja lihtsalt unistan.

Peale mingi raamatu lugemist unistan ma, et mis siis kui ma järgmises elus peaksin sarnast elu elama? Enam vähem, kui ma oleksin see sama tegelane sealt loost/raamatust. Ja nii mul tekib igasugu mõtteid a la kirjutada samal teemal mingi jutt. Ja sealt edasi areneb muidugi hoopis teine teema . Ja lõpp on selline, et ma olen selle teema üle nii palju mõelnud/unistanud, et see tüütab mind ära ja ma ei jõuagi sellest väga midagi kirja panna.

Nii ongi mul arvutis tohutult palju poolikuid faile. Kus ma olen hakanud, mingeid oma mõtteid kirja panema, aga .. jah.

*Saada tööle

Kui ma saaksin endale tööd, ma saaksin endale nt silmaoperatsiooni teha, või saaksin lõpuks load ära teha. Muidugi kui mul oleks kindel sissetulek, saaks raha hakata koguma, et endale täitsa oma kodu soetada. Ma tahan oma kodu, ma tahan peret.

*Teha load

Ma tahan teha lube nii, et keegi ei teaks sellest. Tahaksin lihtsalt üks kord koju minna ja oma load letti lüüa, et noh asjad on nüüd nii. Muidugi elukaaslane teaks, et ma teen neid, aga ma tahaks nii, et kui eksamite aeg on, et ta ei teaks neist. Sest see on nii stressirohke, kui kogu aeg päritakse, et noooh kuidas sul siis lubadega on? Juba käes? Millal sul eksam on? jne. Nagu.. Las ma teen rahulikult oma asja, kui tehtud on, küll ma siis teada annan. Ja ma tahaksingi lihtsalt, et tulen koju, šampa pudel käes ‘tsau kallis, tähistame siis täna’ või kui kuskile sõitma hakkame võtaks lihtsalt võtmed ‘täna sõidan mina’ .Sõidaks vanemate maja ette, võtaks oma šampa pudeli ja ütleks et tähistame.

*Osta maja

Ma unistan sellest, et me ostame maja ja me remondime/renoveerime selle enda käe järgi ära. Mitte, et ostame maja, mis on juba üles vuntsitud. Lihtsalt tühi maja, oma vigadega, mida me hakkamegi ISE parandama. Tõesti asjad mis vajavad spetsialisti, palkaks spetsialistid.

Ma olen inimene, kes tahab asju ise teha. Oma kätega. Võib-olla sellepärast sellised imelikud eriala valikud minu elu. Aga see rõõm asju ise teha, mingi uus elu sisse vuntsida. Või see, kui sa kingid kellelegi enda tehtud asja, või hoopis saad kellegi tehtud asja endale, see on hoopis teine, kui poest ostetud asi. Muidugi oleneb kui vajalik see poest ostetud asi on. Nt oleksin õnnelik kui saaksin endale vileda mopi, või uue arvuti. Tore oleks kui keegi lihtsalt kingiks.

Aga kui keegi toob sulle enda kootud mingi asja, või teeb sulle ise kõrvarõngad või sõrmuse või üks kõik mille, see on nii armas ja hoopis teise väärtusega.

*Teha tattoo

Mul on aastaid peas olnud mõte, et ma tahan endale tatoveeringut. Mu vanemad on selle vastu, nad ei saa aru, mis on selle asjanduse mõte. Mis siis kui sa vana ja kole ja kortsus oled? Siis on see pilt ju rikutud ja üldse see on ju mingi tindiplekk.. Nope.

Kuna mu hüüdnimi on kodus Karu, siis olen ma endale tahtnud juba päris pikalt teha ribidele karupilt. Mul on kõik pilt välja vaadatud a la mis stiilis see tuleb jne. Aga jällegi on asi raha taga. Mida pole, seda lihtsalt pole. Nii et jõuame jällegi esimese soovi juurde tagasi.

Ehk siis minu suured unistused oleks saada tööle, teenida raha ja soetada endale oma kodu. Lihtne!

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers!

Teie C.