Nõutu

Huh..

Fuckadi fuck. Neid fuck’e tahaks sinna tunduvalt rohkem kirjutada, aga see ei ole veel see koht, kus ma saaksin seda teha. Sest praegu on see vaid üks jutt ja võimalus.

Miks ma selline praegu olen?

A’le on vanast töökohast mitu korda helistatud ja kirjutatud ja tööle tagasi kutsutud. Ehk siis, kui me A’ga käima hakkasime, oli ta soomes tööl. Meie suhte algus oli kaugsuhe. Kestis see meil,, aasta? Ülikooli esimese aastalõpus hakkasime käima, käisin veel ühe aasta ülikoolis ja siis kolisin siia, mitte korterisse aga noh.. linna. Ehk siis olime pea poolteist aastat koos, kuni talle viskas koppa ette ja ta kolis minu juurde. Korterisse mida tegelikult ta nkn maksta aitas, sest see oli kuradima ilus ja mugav korter aga natuke meie  rahalistest võimetest väljas. Seega tuli A appi, kuna nkn kui eestisse tuli siis ikka minu juurde. Niisiis pidasime me poolteist aastat vastu, kus me kord kuus nv’del nägime.

Alguses oli ta pikemalt(10 päeva järjest), tal oli mingi teine leping, aga enne kui Meil aasta sai, siis ta sai uue lepingu. See siis tähendas seda, et  lepingu tingimused muutusid ja ta sai palju vähem eestis käia. Rohkem palka, aga vähem minuga koos olemist. Et see meie suhtele nii laastavalt ei mõjuks, võttis ta otsuse vastu ja kolis minu juurde.

Kui ta sealt ära tuli, siis talle öeldi, et töökoht on tal olemas, kui ta kunagi ringi peaks mõtlema. Ja nii on siis sealt talle mitu korda helistatud ja kirjutatud, uuritud kuidas tal läheb ja et äkki on tal plaanis sinna tulla, eriti nüüd kui pere on.

Praegu on meie elukorraldus ju selles mõttes hästi, sest A on nüüd suurem osa ajast kodus. Ma ei pea enam üksi hakkama saama. Vaid mul on iga õhtu mees kodus, kes mind aitab. Aitab need jonnituurid ja muu üle elada. Me oleme perele lähedal. St nädalavahetustel paki riidekott kokku ja pane autole hääled sisse ja oledki juba kellegi uksetaga, kas siis minu ema või A ema.

Aga kui nüüd soome pakkumine tuleb hea. Tähendab see suuremat palka. See tähendab suuremat võimalust maja jaoks raha kõrvale panna, kokku hoida. Mis muidugi tähendab, et maja ehitus see lükkub teadmata aastateks edasi, aga lõppuks saaksime me selle vb omade jõududega ostetud/ehitatud. Ilma laenuta. Või siis väiksema laenuga. Mis on ju positiivne. Pikas perspektiivis. AGA me ei ole perele lähedal. St me ei saa enam lihtsalt kellegi juurde koju sõita, kui tuju tuleb .. Noh olgu, minu isa, onu ja A vend on ka soomes, nende juurde saaks minna või nemad meie juurde, aga.. noh. Arghh

Fakt on see, et üksi ta sinna ei lähe. KUI siis kogu perega. Ma ei taha, et A jääks poisi elust nii suurel osast ilma. Ma ise kasvasin pm ilma isata. Tähendab nad on emaga abielus ja kõik toimib. Aga mul ei ole mu ema kannatust, sel määral. Ma ei jaksa meest koju oodata nii. Isa on terve mu elu pm kuskil ära olnud tööl. Küll Moskvas, Siberis, Tallinnas ja nüüd Soomes. Kui isa tuleb ütlema, et oh ma ei kasvatanud sind nii.. Siis ega sa väga ei kasvatanudki mind. Ema on kõik suure töö ära teinud. Sina lihtsalt viisid meid nädalavahetustel vb kuskile loomaaeda või ns suvilasse mängima. Muidugi oli mingi pikem vahe, kus isa oli rohkem kodus. Aga noh jah..

Mina tahan, et meie pere selline ei oleks. Kus isa jääb lapse elust, nii suurem määral ilma. Olgu telefonikõned ja videkõned eks, aga see ei ole ikkagi see. Nii et kui minek, siis kõik koos.

AGA mis minust siis saab?

Ma usun, et lapsel on lihtsam kohaneda. Meie oleme ju seal, me ei kao kuskile ära. Aga sellegipoolest on ju täiesti uus kekskond. Lasteaed. Ma olen positiivne, et selles osas ei tuleks meil temaga probleem, vaid et ta saab ilusti kohanetud ja on tubli poiss.

A’l on osad töökaaslased juba vanad tuttavad. Ta ei lähe täiesti võõrasse keskkonda. Ta juba teab, ta on juba selle läbi teinud. Ma ei tea kuidas, sest ta reaalselt läks täitsa üksi sinna. Leidis kuidagi selle töökoha ja läks. Lihtsalt. Pakkis asjad kokku ja läinud.

Aga MINA?

Mida mina teen?

Keelekursus? Jah, kindlasti.

Töö? Kuhu? Mida?

Jääda koju? Mõelda ennast lolliks? Vahtida seda nelja valget seina ja teha rõõmsat nägu, et see sobib mulle?

Samas mida ma siin teen? Lähen samasse kohta tööle tagasi? Ei aitäh.

Registreerisin ennast sinna kursusele ära, millest ma natuke siin midagi rääkisin. Teen kursuse läbi. Lähen siis Soome seda edasi õppima? Algbaas on siis ju olemas. Või.. Mis?

Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, ma ei teaaaaaaaa.

See on nii lahtine teema. Iroonia, sest elukoht oleks Lahti. Samas on see teema meil mitu korda aktuaalne olnud. Oleme selle kuidagi,, ära unustanud või maha matnud, aga me oleme sellest rääkinud. Üks selle teemaline postitus on mul mustandis ka, sest see oli max 6 kuud tagasi ka jutuks.

Ma kardan, et see pakkumine on liiga hea, et sellest ära öelda. Aga ma kardan ka, kui ta võtabki selle pakkumise vastu, siis KÕIK senine pööratakse lihtsalt pahupidi. Kas ma olen selliseks suureks muudatuseks kohe valmis?

Rääkisin Soome sõbrannale ka, et A’le kirjutati ja pakuti jälle tööd, siis tema oli üli õnnes. Hakkas kohe kortereid vaatama ja saatma mulle. Oli õhinas, et siis me oleksime ainult 3h sõidu kaugusel üksteisest.

Bäää ma ei tea. Ma kardan.

Aga noh enne õhtut ei tea midagi. Kuna A on praegu ühel kursusel Soomes, siis läheb ta ülemuse juurde jutule. See siis kes tal ennem oli seal. Räägivad täpsemalt läbi, mis tingimused oleks, mis palk oleks, kas midagi on selle ajaga muutunud jne.

***

Jätkan seda, nüüd järgmisel päeval.

Ega väga palju targemaks ei saanud ka 😀 A käis tööjuures kohapeal. Näidati ruumid üle (sest ta varem ei olnud ju seal ja ei tea eks) , kuigi seal vist ikka mingid muutused olid toimunud. Nägi mõnda vana töökaaslast veel, kellega ennemgi koos töötas.

Oleme ikka sama nõutud, et mis siis edasi.

Kui A eelmine kord seal oli, siis maksti üürikorterit midagi. Nüüd pakuti välja, et üürikorter oleks mõtetu ja pigem siis maja osta, seda siis nii et midagi maksame meie ja midagi maksab siis firma vms ja kui me otsustame, et me nüüd tuleme tagasi koju, siis nemad ostavad selle poole välja, mida meie maksnud oleme. Midagi sellist. Iseenesest ju hea diil?

Oeh ma ei tea. Keegi võiks öelda mida teha 😀 Sõbranna muidugi utsitab, et tulge ikka Soome. Aga keegi teine võiks öelda mida teha haha 😀 Ma olen nii.. Nokk kinni ja saba lahti. Halp. Give me a sign.

Ma ei tea.. Lähen jooksen peaga vastu seina ja vaatan mis saab. Teie C.

Spontaansus

Reedel kirjutasin kui masenduses ma olen. Selline kass peal.

Pidime muidu, et lähme reedel siis maale. A isal oli sünnipäev ja ta vend läks oma perega sinna. Aga kuna mul oli nii paha tuju ja olemine, siis ma ei tahtnud minna. Porisesin ja tahtsin üksi olla. Natuke üksi olemise aega ja olin juba nõus siis maale minema, aga siis olin juba A’d oma mossitamise tujuga nakatunud, et siis porises tema, nii et me ei läinudki kuskile.

Laupäeval, ilus ilm. Kuidagi ei kannatunud toas olla. Samas ei tahtnud maale ka minna. Poiss vingus. A oli hulluks minemas. Mina olin hulluks minemas. Nii et me hakkasime otsima, kus mida toimub. Mina hakkasin laatasid otsima, et äkki kuskil toimub midagi ägedat. A aga hakkas mingeid mäkketõuse vaatama. Nii et me ledsime ühe mäkketõusu ja ühe laada. Võtsime siis spontaanselt plaani, et lähme.

Ruttu hambaid pesema, riideid vahetama. Poisile varu riiete ja mähkmetega kott, kaasa pakitud ja valmis minekuks. Ennem proovisime veel, kuid poiss kõhukotis püsib. Panime koti seljapeale ja poisi siis selga. Oli jumala õnnelik seal. Selge. Siis vankrit kaasa ei tassi ja lähme sellega.

Esimene peatus pood. Kuna mäkketõus on ikkagi mürarohke, siis oli vaja väikesel A’le kõrvaklappe. Ma ei kujutan ette kui suur üritus see on, et kas seal on suured kõlarid igalpool, et teavitada kes sõidab jne. Parem siis juba karta kui kahetseda.

Teine peatus siis mäkketõus. Ma ei pannudki tähele, mis kohas see täpselt oli aga peale Elvat kuskil karjääri laadses kohas.. Noh.. See oli selline väike üritus. Kiviõli mäkketõusuga seda võrrelda ei saanud. Ma pean siinkohal silmas algusaastate oma, kus see veel mega vinge oli.

Igatahes, kaua me seal ei olnud. Poiss oli alguses kotiga mul seljas, aga kuna me seisime ühekohapeal, siis ta seal väga olla ei tahtnud ja andis märku, et ta tahab välja saada. Lõpp oli selline, et A jälgis siis tõusu ja mina siis jooksin poisile järgi. Lõpuks hakkas ta ikkagi vinguma, nii et me võtsime siis poisi kaenlasse ja suund autopoole.

Autos gps sisse ja  sõit Lüübnitsa sibula ja kala laadele võis alata. Tee oli nii mõnus kurviline. Ei osanud oodata, mis järgmise künka või kurvi tagant tuleb, kas järgmine kurv või tõus. Vahepeatuse tegime Otepääl. Käisime ostsime juustupulki ja vett, et teepeal nälga ei sureks.

Jonnipunn jälle autosse pakitud ja sõit jätkus. Jorina peale sai uue juustupulga pihku ja saabus üllas vaikus 😀 Lõpuks jõudsime kohale. Kella 16 aeg äkki. Parkimisplats oli suht tühi juba ja osad ‘putkad’ hakkasid juba asju kokku pakkima, nii et me suht viimasel hetkel jõudsime.

Nagu laadale kohane, siis pidime küüslaugu vorsti (see ikka hinnaga, et osta 3 ja saad euro või kaks odavamalt) ja patsi juustu ostma 😀 Laadale tiir peale tehtud ja asjad käes, läksimegi tagasi autosse ja sõit kodupoole võis alata.

Seda tuulutust oli meile vaja. Olime kõik palju rõõmsamad kui koju tagasi saime. Isegi eilne päev, siin nelja seinavahel oli palju rõõmsam, kui mõned päevad tagasi, kus need neli seina olid nii ahistavad.

Eile käisime niisama õues jalutamas. Lasime poisi nii öelda vabalt jooksma. Vankrit ega kandekotti kaasa ei võtnud, vaid lasime tal niisama jalutada/joosta. Vaatasime ainult, et ta autoteele ei läheks või siis jõkke (need kaks muidugi tõmbasid teda kõige rohkem). Jooksime siis tunnikese õues, kui läksime õhtusöögiks kraami ostma.

Tegin elus esimest korda magus-haput kana. Kõige piinavam oli selle juures see, et kana pidi marinaadis seisma poolteist tundi. Ja muidugi aeglustas söögitegemise protsessi see, et ma saan reaalselt ühte pliidi auku korraga kasutada. Kuna meil on kahe auguga pliit ja mul on pann suur, siis sinna ei mahu isegi väike munakeetmise pott kõrvale. Ehk siis pidin ma kõike üks haaval tegema. Kui oleks saanud kõik kolm asja korraga tulele, oleks söök palju rutem valmis saanud. Aga me saime reaalselt kell üheksa alles sööma hakata, nii et poisi uneaeg lükkus selle võrra siis edasi (Oleks see täna hommikul ka välja löönud, aga oh ei. Enne üheksat olid juba luugid lahti.)

Igatahes, ma olin nii uhke, kui hästi see välja tuli. Võib teinekortki teha. Aga siis juba palju varem tegema hakkama. Ehk siis kana marinaadi panema. Eile sain ma kana alles peale viite marineerima, mis tähendab et seitsme aeg sai alles kanaga päriselt tegelema hakata. Muidugi tükeldasin ja riivisin varem juba muu vajaliku valmis, et saaks kiiremini. Aga noh see et ma ühte asja korraga valmistada sain, see jällegi aeglustas asja.

Mina tegin selle retsepti järgi. Super lihtsalt. Muidugi on neid retsepte erinevaid, võib-olla mingi teinekord proovin hoopis muu järgi.

Vot nii.. Täna natukese positiivsemal toonil juba. Soovitan teilegi spontaanselt lihtsalt kuskile sõita. Tuulutamas käia. Sest kodus koristamine, lapse magama panemine, söögi tegemine ja jällegi koristamine ajab lihtsalt hulluks.

Järgmise korrani. Teie C.

Ah?

Ma ei saa aru mis minuga toimib. Kas asi on selles, et suvi saab läbi ja jälle on see külm ja kõle aeg tulemas?

Tunnen, et ma olen kuskil pimeduses. Ma ei tea kuhu poole minna, mida teha. Kui karjuks, siis keegi ei kuuleks. Keegi ei teaks mulle appi tulla. Ma olen kuidagi pimeduses, või tupikus. Kisun meeleheitlikult juukseid ja üritan välja nuputada, mida kuradit teha.

Kõik on ometi ju korras. Mul ei ole põhjust kuskil pimeduses olla. Ometi siin ma olen. Tunnen, et ma olen kuidagi nii tühjaks pigistatud.

Või on see hirm? Hirm tuleviku ees. Mis minust ja meist ikkagi saamas on?

Ma tean, et ma ei taha sinna samma kohta tööle tagasi minna. Ma tean, et ma ei taha sinna kooli tagasi minna. Ma ei taha seda eriala õppida. Aga mida ma siis tahan? See koolitus mille üle ma mõni aeg tagasi nii elevil olin, kas sellest koolitusest piisab? Midagi peab ju peale seda veel edasi õppima? Õppida saab aga Tallinnas ja see koht ei ole kindlasti midagi mulle. Ma oleksin seal üks närvipundar. Mul on rahu ja vaikust vaja. Aga kui ma lähen maale elama, siis kas ma isoleerin ennest veelgi inimestest ära? Kas minust jääb järgi vaid üks inimvari?

Samuti olin ma mõni aeg tagasi nii elevil, et oh me hakkame maja ehitama. Mis sellest sai? Ikka oleme täpselt seal samas, kus aasta tagasi. Me ei ole siiani midagi saavutanud sellega. Ainult mingid plaanid, fantaasiad. Sammume ikka siin ühe kohapeal. Ma tahan mingit progressi näha. Midagi, mis mind elevile ajaks. Kasvõi, et maja saaks meie nimele lõpuks. Me pole siiani suutnud seda sammugi teha.

Plaan oli, et hetkel ringi ei kirjuta, kuna ämm saatis sinna vallavalitsusse taotluse, et saaks septiku ja selle veevärgi siis riigi toetusega teha. Üks firma kes käis vaatamas ja pakkumise tegi, tegi ka meie majale pakkumise, et kui ämm nende firma valib, siis teeb meie majale ka poole sootsamalt septiku asja ära. Jätsime siis maja ringi kirjutamise hilsemaks, et kui seal nö kaevama hakatakse, siis on vaja ühte luba ainult. Nüüd läks siis nii, et ämm ei osutunud valituks. Sinna valda oli 120 taotlust tehtud ja 42vms taotlust võeti siis vastu. Tegemisele. Öeldi, et järgmisel aastal siis uuele katsele. No tere tali. Muidugi kui majja on lapsed sisse kirjutatud, siis on suurem tõenäosus valituks saada. Ehk siis kui oled pensionär, siis saa palun põiepõletik ja sure ära. Riigil vähem kantseldamist. Ühesõnaga see plaan läks tuksi, see aasta. Kõik olime nördinud.

Ma olen selles osas ka nii tundlik ja nõutu. Sest me ei ole reaalselt ühtegi sammu teinud selle nimel, et me reaalselt sinna elama läheksime. Ei mingit hinnapakkumist, et palju nt uus maja maksma läheks. Ei mingit suhtlust pankadega. Ei mingit maja ringi kirjutamist. Mitte midagi. Aa ainuke asi, et kaev puhastati ära. Sinna tuleb nüüd pump sisse panna, et kui keegi siis meie majas ööbib, kui maal rohkem rahvast, siis saab sealt vett tuppa viia. Rohek mitte midagi.

Ühesõnaga olen ma segaduses, kurb, nõutu, tatsan ühe kohapeal, olen kui mingis hallis udus, mis ei lase mul kaugemale näha, kui pool meetrit enda ette. Ei mingit päikesekiirt kuskilt uduvahelt mind paitamas. Lihtsalt täielik motivatsiooni puudumine, kaos.  What the fuck is wrong with me?

Loodan, et see on ainult hetkeks nii. Teen oma väiksele A’le palju musisid ja kallisid ja see väike päiksekiir, surub end mu hallist udumassist läbi.

Teie C.

Koristama!

Just tegin arvuti kaane lahti, et kirjutan oma tuhinast, nii harva kui see ka mulle peale tuleb eks. Aga siis ma hakkasin erinevaid blogisid vaatama, mida jälgida ja nüüd läks mu mõte kuskile kaugele rändama.

Põhimõtteliselt tuli tuhin, sest homme on omanik tulemas korterit üle vaatamas ja samas siis ka pikendame lepingut aastakese. Ei taha halba muljet jätta, et nüüd võõrast vara ei hoia eks, aga samas ma tean kui mõtetu see koristamine on. Nii kui ma asjad kõik omale kohale saan, siis üks väikemees tuleb ja pillub kõik jälle mööda maja laiali.

Mul oli mõte, et teeks nüüd tuima südamega suure puhastuse. Viskan kõik minema, mida reaalselt ei kasuta ja lihtsalt kuskil korvis või kapipeal tolmu koguvad ja ruumi võtavad. Hetkel on see kõik pausipeal, sest direktor läks magama ja ma ei taha sama aeg siin kolistama hakata. Aga samas olen ma ikka selle mõttega, et ÄKKI läheb vaja? Samas kui seda pole seni vaja läinud, siis miks peaks tulevikus?

Liiga palju on igasugu mõtetud pakendeid, et kui kunagi kolime, siis on hea omasse karpi tagasi panna, aga raudselt kui kolime kunagi siis oleme ära unustanud, et need karbid üldse on ja siis tassime seda karpide karpi niisama uude kohta ja mis siis teeme nendega? Ehk siis on vist aeg need ka kohe ära visata.

Riidekapis tegin mingi aeg tühjendust, panin kõik ebavajaliku, kuid samas koralikud asjad ühte kotti. See kott seisab mul siiani tooliall ja kogub tolmu, sest ma pole jõudnud seda siiani konteinerisse viia. Kappi tegin eraldi hunniku, et kui remonti tegema hakkame, siis on seal riided, mida võib määrida ja retsida. Nüüd kui me remonti ei tee ikkagi, siis vist võib need ka kuskile ära viia. (arvatavasti uude kotti ja samamoodi tooli alla 😀 )

Poisi riideid tühjendan ka tema sahtlitest, aga ma panen need eest ära karpi. Ma ei raatsi neid müüa või ära visata, nii et ma lihtsalt hoian neid karbis. Äkki kui mingi sõbranna rasedaks jääb siis saab need edasi anda.

Samuti pean poisi mänguasja kasti tõsiselt ette võtma. See on pungil igast asju täis, aga osa millega ta päriselt mängib on niii väike. Rohkem pillutakse neid niisama mööda maad laiali ja jäetaksegi nii. Siis minnakse meie sahtlite kallale ja visatakse sealt asju välja. Super mäng. Emme korista!

Mingi osa mänguasju olen ma juba mingil hetkel kuskile kappi ära pannud, aga need tuleb ka üle vaadata ja võibolla kuskile ära viia või ära visata üldse. Me oleme ise nii väikse osa asju ise ostnud, kõik oleme A vennalt saanud. Nad ostavad lastele nii palju asju ja siis viivad üks hetk need keldri, eest ära ja siis toovad need meile. Mainin, et nad isegi ei küsi kas me neid tahame. Üks hetk on nad meil uksetaga ja ‘Me tõime poisile vähe asju.”

Kui teil on 3me toaline korter ja asjad ei mahu ära, siis kuhu meie ned 2toalises veel paneme? Seda enam, et teil on lasete veel eraldi tuba, kui meil poiss samas toas magab, kus meiegi.

Ma lihtsalt tunnen, et me kuhjume igasugu asjade alla. Ma lähen hulluks siin. Igal pool vahivad asjad vastu ja mul ei ole neid kuskile panna. Kui me siia veel mööblit juurde ostame, siis kuhu me selle pärast paneme? Kõik aknalauad on midagi täis. Kõik riiuli- ja kapipealsed on igasugu kola täis.

Kui poiss nüüd ärkab, siis võtan suure kapi ette, mille põhi on igasugu suvalisi asju täis visatud. Nii et tuleb tuima südamega vanad kooliasjad ja muu ebavajalik lihtsalt minema visata.

Let’s do it! Eks!

Igatahes kadus mul jälle mõte ära, pluss arvuti paneb pange ja ma lähen närvi ära. (hakkan trükkima ja see liigutab seda ekraani üles ja alla. Nagu?? Püsi paigal pls.)

Olgu, lähen laamendan vaikselt edasi! Teie C.

 

Mure. Sünnitusjärgne kontroll. Mis asi see veel on?

Ma olen pikalt selle teemaüle nurisenud, kodustele siis, kuid nüüd tuli meil see teema ka grupis jutuks.

On ju nii, et kui oled rase, siis käid vereproove andmas, jooksed oma pissitopsikutega jne. Käid iga natukese ajatagant kontrollis, et sinuga oleks kõik ok ja et kas lapsega on kõik ikka korras. Oled sünnitamas, siis oled ka kõigi tähelepanu keskpunktis, sinu eest hoolitsetakse, sinu lapse eest hoolitsetakse, et kõik ikka kõige paremas korras oleks. Kontrollitakse SIND et kõik on korras.

Peale sünnitust aga… Ei tunne enam, mitte keegi huvi, kuidas EMAL läheb. St iga kuu pead käima oma kõige pisemaga kontrollis, et kas kõik on korras, kas ta kasvab ilusti, kas ta võtab ilusti juurde, kas areng on normaalne ja mis kõik veel. See on muidugi mõistetav. Tema on sinu kõige kallim ja muidugi ema saab südamerahu, et ta teeb õigesti ja et laps kasvab normi piires. AGA miks ei tule enam keegi ema üle vaatama? See tähdab, sa oled uue rolliga harjumas. KÕIK on sinu jaoks uus. Muidugi on laps kõige tähtsamal kohal, aga kui ema endaga pole kõik korras, siis kuidas ta saab lapsele tagada kõige parema?

Mis siis, kui minu ebatervislik olek, on minu jaoks nii normaalne, et ma ei oska selles probleemi näha ja ise käia kuskilt mingeid vereteste küsimas, on minu jaoks liiga pealetükkiv. Saaks ju niiöelda 2in1 teha, et kontrollida last ja samas ka siis ema niiöelda üle vaadata, kasvõi vererõhku mõõta või võtta vereproovi, et kontrollida kas kõik näidud on korras. Sest kui emal ei ole näidud korras, siis kuidas ta peaks lapsele tagama, et ta kõik vajaliku saaks?

Mina kui imetav ema, äkki mul on mingi vajaliku vitamiini puudus, millest võib minu lapsele samamoodi puudus tulla, aga kust ma seda tean, kui keegi mind ei kontrolli?

Nt on mul mega madal vererõhk, üks kord kodus mõõtsime, siis mu isa oli täiega mures, et kuule see ei ole normaalne. Minu jaoks on see ju normaalne. Keegi pole ju kontrollinud ka , arstide poolt, et öelda et vabandage, teil on probleem ja te peate neid ravimeid võtma hakkama või mis iganes. Vb kui kodus surema hakkan ja mees mind haiglasse viib, siis tuleb välja et mul on veel sadaüks häda juures 😀

Tegelikult pole naljakas.

Ma lihtsalt tunnen, et oleks võinud noore emana, olla rohkem tervise kontrolle ka minule. Lapse kohta pole mul ühtegi halba sõna. Kogu aeg ilusti üle vaadatud ja uuritud ja puuritud, aga mina , kes ma ju ka koguaeg seal samas olin, minu kohta ei küsitud ja ei tehtud mitte midagi.

Paljudel võib peale sünnitust tulla depressioon. Minu mustad mõtted on minu jaoks normaalne. See on minu igapäev. Keegi kõrvaltvaatajana võibolla saaks aru, et minuga ei ole kõik korras, aga oleks nt perearst küsinud, et kuidas noor ema ennast tunneb? Nope. Nada.

Olgu, 3 kuud peale sünnitust käid günekoloogi juures, sealt alt vaadatakse sind üle, tehakse veel PAP test ja kõik. Kirjutatakse sulle pillid välja ja adjöö. Ilusat emaks olemist.

Aga kas ülejäänud minuga ON kõik korras? Kas minu normaalsus on okei või see on halb normaalsus ja ma peaksin midagi endaga peale hakkama?

Lihtsalt võiks keegi arst huvi tunda, kuidas ema ennast tunneb. Kuidas ta uue olukorraga hakkama saab ja samas ka tervislikult ikkagi üle vaadata ja huvi tunda. Sest reaalselt enne lapse saamist oled sa a ja o, käid oma pissitopsikutega ringi ja käid aga verd andmas, aga pärast seda võid pm ära surra, keegi ikka huvi ei tunne 😀

Emad rääkige kaasa, kas tunnete sama või on teil parem perearst ja ma peaksin hoopis enda perearsti vahetama hakkama? Kas mulle ainult tundub, et see on probleem või see ongi probleem? (Tähendab, mulle ja osadele meie grupist.)

Damn I’m on fire this week. 😀  Järgmise korrani! Teie C.

Naiste jutud

Üksi kodus olla, ilma lapseta on nii raske. See tähendab, et ma ei liigu praegu nii palju kui tavaliselt. Põhimõtteliselt istun terve päeva diivanil, vahepeal panen pesu kuivama või teen süüa ja siis pots diivanile tagasi. See aga tähendab, et kui on aeg magama minna, siis ma ei ole väsinud. Üldse. Ma vähkren mitu tundi voodis, scrollin vahepeal veel netis ja siputan edasi, kuni siis kell 2-3 uni lõpuks tuleb.

Hakkasin siis öösel mõtlema, et hmm.. Kas rasestumisvastastest vahenditest rääkimine on mingi tabu teema? St sõbrannaga jah vahepeal mokaotsast vb mainid, et mis keegi kasutab, aga et keegi konkreetselt blogis ka sellest räägiks? Ok Mallukas rääkis oma spiraali trallist ja Marimellil jäi ka korra silma implantaadi teema.. ja ongi kõik?

Muidugi on kõige õigem käia naistearsti juures rääkimas, et millised võimalus on ja mis oleks sulle just kõige sobivam lahendus, aga nende kohta kogemusi peab kuskilt foorumist otsimas käima, kus üks kägu teisel käol kõri kallale kohe läheb. Ok mul vist kadus mõtte lõng korraks ära siin.

Igatahes.. Räägin siis .. oma kogemusest i guess..

Kui ma poisi ära sünnitasin ja 5 kuud hiljem kontrolli läksin ( tegelt vist oli soovituslik, et 3 kuud peale sünnitust peaks kontrollis käima, aga kuna A oli nii palju ära, siis lükkus see tema puhkuse ajale täpselt) siis kirjutati mulle mini pillid välja. Kõik oli okei, kehale need ei mõjunud kuidagi trastiliselt, et a la oleks meeletult õgima hakanud või hormonaalselt lolliks läinud, kõik oli selles mõttes okei. AGA ma unustasin neid KOGUAEG võtta. Muli oli telefonile äratus pandud kella 11ks, et selleks ajaks olen ma nkn juba üleval ja toimetan poisiga ringi. Jah… Toimetasin. Pidevalt oli nii, et ma ei saanud kell 11 tabletti võtta, sest kas ma panin poissi juba magama või vahetasin mähet või tegin hoopis midagi muud ja kui mulle lõpuks meelde tuli, et shit ma pidin ju tableti võtma, siis oli juba ala 3 tundi möödas. Et, sellel ei ole ju ka nii mõtet eks.

Võtsin kuidagi selle karbi lõpuni ja nii see jäi.

Uurisin ja puurisin erinevaid variante, et mida võiks siis kasutusele võtta. Noh kondoom kondoomiks eks. Pole just kõige mugavam ja suht tüütu kuskil pimedas hakata kohmitsema, et kus kuradi kohas need nüüd on.

Novembris hakkasid mul esimesed naistekad peale sünnitust. Nii et peaaegu poolteist aastat olin ilma nendeta. Suht tüütu, aga samas noh.. Jeii pole rase.

Ma tean, et paljud tahavad saada väikese vahega lapsi, et lapsel oleks mängukaaslane ja lihtsam on ühe jutiga see hullus üle elada, aga meie hetkel teist last ei soovi, sest me elame ikkagi üürikorteris ja võiksime oma majja elama saada, enne kui selle sammu uuesti ette võtame.

Nii tagasi nüüd jutu juurde.

Käisin mina siis mai alguses lõpuks nõuandlas. Kuna ma olen 24 veel, sain tasuta nõuandlasse konsultatsioonile. Natuke istusin seal uksetaga ja sain ka kohe jutule. Naistearst rääkis kõik ilusti ära, mis erinevad variandid on ja mis siis sobida võiks.

Mis need variandid siis on?

*Beebipillid

*Plaastrid

*Spiraal

*Implantaat

*Umm.. Khmm sisene rõngas, vist oli Nuva?

Ja muidugi ka *kondoomid

Võibolla unustasin midagi vahelt, aga.. Noh pillid ei sobi, sest ma lihtsalt unustan. Plaastrid, neid peab iga nädal vahetama, pluss kui see hakkab kuskilt juba lahti tulema, siis peab ka ära vahetama. Praegu suvi, saunad, ujumine, tihedam duššiall käimised, et.. ma ei kujuta ette kui tihti neid siis vahetama peaks 😀

Spiraal.. Hmm.. Neid on muidugi mitut sorti. Üks on vist vaskspiraal, siis on hormonaal spiraal. Üks on 3 aastane ja teine on 5ks aastaks. Lähedalt sõbranna pealt on kohe kogemus, et 5 aastane ei sobinud, keha hakkas vett koguma ja kolme aastasega on nad mitu korda rasedaks jäänud. Ja muidugi minu suurem hirm on see, et see võib ju paigast minna, mingi paranoia. Arst siis hakkas naerma, et see protsent, kes rasedaks võiks jääda, või keha vastu ei võta, et see on niiii ime tilluke ja et minul kohe nii lähedalt näide võtta, siis sai aru ka, miks ma seda ei soovi. Samas ta seletas ilusti ära, et spiraal on ainult nö kohaliku toimega, kui pillid, plaastrid ja implantaat on üle keha, ehk siis hormoonidega seoses.

See nuva rõngas äkki? Oli vist see nimi. Noh sellega on ka, et seda pead ise endale sisestama ja mul oleks jälle paranoia, et see võib paigast nihkuda ja ei tee oma tööd.

Kondoomid, noh jah. Ei. Nii siis jäigi implantaat. Implantaadiga võib juhtuda, et see võib käes natuke seiklema minna (see sisestatake käe siseküljele ala tissi kõrgusele 😀 ), et kui ära peab võtma, siis pean natuke otsimis tööd tegema. Ja teiseks võib kuni 6 kuud määrida. Paljud ongi sellepärast implantaadi ära võtnud, et nii pikalt määrib ja see nii tüütu.

Kuna mu päevad veel nii regulaarsed ka ei olnud, siis why not fuck it up even more??

Arst siis kirjutas mulle retsepti välja ja pani mulle aja, millal see siis mulle pannakse. Käisin ostsin apteegist välja selle, kuna olen haigekassapoolt kindlustatud, siis oli see -50%, ehk siis 50 eurot ja natuke peale. Samas väike summa pillide või plaastritega, mida pead koguaeg juurde ostma. Mai lõpus siis käisin uuesti arstil, aga see kord siis juba implantaati panemas.

See ei olnud midagi hullu. Puhastas käe sissevarre ära, kuhu implantaat pannakse. Siis tuimestas selle koha ja pani siis selle ‘püstoli’ abil mulle kätte. Implantaat oli siis selles püstolis, kui nii võtta( see oli selline valge ümar julla, nö päästik siis, ja see implantaat ise oli süstla nõelas, mis siis naha alla surutakse. Vajutas päästikule ja see implantaat jäi käesisse ja see süstla osa siis tuli välja). See on ala 2 cm pikkune pulk, mis siis on sul käes kuni 3 aastat. See sees, sidus käe kinni ja võisingi ära minna. Luges ennem sõnad peale kui kaua peaks veel ‘kaitstud’ vahekooras olema ja hoiatas ka, et see koht võib siniseks minna.

Implantaadi juurest läks küll siniseks, aga mitte üldsegi hullusti. Sõbranna jagas kunagi pilti, et kellelgi tema tuttaval läks see implanataat kuskile lihaste vahele, nii et see läks mega siniseks ja koledaks. Aga mul oli kergelt ja kuskil nädala või natuke rohkem sinine. Praeguseks on see auguke, kuhu see süstla ots läks, paranenud. Implantaadi ümber midagi sinist ja ebanormaalset ei ole. Kui kätt tõsta ja peeglist vaadata siis on seda küll näha ja näpuga kui katsuda, siis on ka seda tunda, aga see ei sega üldse. Vb hirmutab võõraid kui ennast.

Kui implantaadi kohta uurisin, siis soovitati see panna menstruatsiooni esimestel päevadel. Mina käisin panemas mõned päevad enne, kui mul oleks pidanud enamvähem hakkama need. Jäin siis ilusti naistekate ootele, kuni need kaks nädalat ja natuke peal siis tulid. Ja seee kestis pikemalt kui muidu. Aga kuna hoiatati et võib pikalt määrida, siis ei ehmatanud ära. Vot nii..

Törts sellist ebatavalisel teemal juttu kah vahele.

Kui on küsimusi, siis võib alati küsida. Vastan kuidas oskan. Loodan, et ma kedagi ära ei hirmutanud või midagi 😀

Järgmise korrani! Teie C.

Mis minust edasi saab?

Aina rohkem ma mõtlen, mida kuradit ma oma eluga peale hakkan? Ma olen siiani kuidagi.. kulgenud. Ma ei ole leidnud seda asja, millega ma jäädavalt tegeleda tahaksin. Näiteks ma käisin Viljandis Akadeemias, see eriala ei sobinud mulle. Siis ma tulin siia kutsekasse, kuhu ma mõtlesin juba põhikooli lõpus tulla, aga nüüd kui ma olen ka klienditeenindajana poes töötanud ja näinud, kuidas dekoraatori töö poes välja näeb, siis see ei kõneta mind absoluutselt.

Nüüd, lihtsalt huvi pärast hakkasin ühe eriala kohta googeldama, et kas neil on lihtsalt mingeid kursuseid, mille lõpus saaks ikka mingi paberi ka kätte. JA ma leidsin ühe. Arvestades, millest mu viimased postitudes rääkinud on, siis vist väga raske pole aimata millest ma räägin?

Tartu Rahvaülikoolis maksab see kursus 169 eurot, ja ma loodan, et A on nõus sellega, kui ma sinna läheksin. See ei ole päevases õppes, vaid õhtuti 18.00-19.30 ja ka mitte igapäev. On mõned nn teeoria tunnid ja on ka palju kodust iseseisvat tööd ja mingite programmide tundma õppimist. Ma tunnen, et see on see mida ma niiöelda taga olen otsinud.

Kui mu isal kunagi oma firma oli, siis ta tõi oma projekte vahest koju kaasa. MIna muidugi ninapikal passisin juures ja ootasin ja lootsin, et ÄKKI ma saan ka kuidagi aidata. Ja kui ma sain, oh sa poiss!

Ma ei tea, miks ma varem nii põhjalikult selle eriala kohta uurinud ei ole. Olen alati arvanud, et see on nii out of my reach.

Ma loodan, et ma saan sügisel selle sammu teha ja selle kursuse läbi teha. Mitte, et see nüüd tähendab, et ma sellele erialale tööle saaks, aga see on ennast arendav. Ja ma tahan vabatahtlikult, ise, kooli/kursusele minna, et ennast harida 😀 Kes sa oled ja mis sa õige minuga teinud oled??

***

Oleme A’ga terve nädala kahekesi. Mu ema vaatab poisi järgi. Väga kummaline on ilma temata kodus olla. Koristad ja KÕIK jääb korda. Keegi ei tule vetsu vaatama ‘oot oot, mis sa istud siin ah?’, keegi ei käi hommiku võikusid varastama ja kui sa oma kohvikruusi lauale paned, siis ei lähe keegi seda kohe näppima ja ei taha sealt jooma hakata 😀 Nii imelik on olla! Tahaks täiega musitada ja kallistada ja nunnutada teda!

Põhjus miks poiss ära on, on see et mul on sõidutunnid see nädal. Üks on juba tehtud ja üks on veel ees. Pluss järgmine nädal üks. Järgmise nädalase tunniga ma läksin veits alt, sest arvasin, et A on siin, aga ta on hoopis Tallinnas koolitusel. Võtsin veel ekstra kell 10, et siis ta ei peaks töölt nii palju puuduma, et saaks lõunaks tööle, või varem ja ei tee siis lõunat või mis iganes. Aga no jah. Vaatab, kas saab ära muuta või hoopis, et ämm siis selleks ajaks siia tuleks.

Autokool hakkab siis vaikselt lõpusirgele saama. Teooria eksam on tehtud. Nüüd veel libedasõit (pean helistama ja aega küsima, aga pole jõudnud veel), mõned sõidutunnid ja siis sõidueksam. Ja siis saab tunnistuse ja ARKi minna.  Sellega seoses olen auto24’ja nii läbi lappand, et mul hakkavad kuulutused juba meelde jääma. Kuna meil on kahe uksega auto, siis ma olen siin unistanud, et äkki saaks endale ka auto aga et siis juba nelja uksega.

Me siin A’ga mõlemad vaatasime autosid ja kui meie mõlema kriteeriumid kokku panna, siis sealt tulid nii kallid autod, et ei. Temale jäägu siis see mis meil praegu on. Tema kukununnu ja mulle siis mingi naistekas pereauto 😀 Aga mis oleks piisavalt võimas, et möödasõitu ka teha. A juba noomis, et kui ma mingi 55kw autot tahan, siis ma sureksin närvivapustusse ära ja et möödasõidud võin ka ära unustada. Nüüd esmaspäeval pidin ka õppesõidu autoga kiirendama ja ..no ei lähe edasi. Meie oma on ikka võimsam ja sellega nii harjunud. Gaasi annad siis ikka lippab 😀

Nüüd viimasel ajal olen ka nii palju kinnisvara portaale lapanud. Kuidagi ajudele on hakanud siin korteris elamine. Esiteks siin ei ole korraliku sisehoovi, kus saaks poisiga rahulikult mängida ja teiseks see naabritädi on siin NIII tüütu. Meil on siin seinad suht paksud, võrreldes eelmise korteriga siis vägagi paksud. Me siin istume rahulikult diivanil ja vaatame telekat ja siis kuuleme kuidas tädike seal teiselpool seina telefoniga ‘räägib’. Tal on nii.. kiljuv hääl, kui nii öelda. Kuna ta elab üksi, siis on tal suhtelmis vajadus ja kui sa juhtud temaga koridoris või õues kokku jooksma, siis nii pea sa sealt ära ei saa.

Nii ma siis olen igasugu kuulutusi vaadanud. Aga hinnad on meeletult kõrged ja tegelikult meil ei ole mõtet praegu kuskile kolima hakata, sest plaan on nkn hakata maja ehitama ja selleks on ju vaja raha veel koguda ja kui me praegu koliksime, siis see oleks jälle suur must auk rahakotile. Ja kui ma veel autot ka tahan, siis kindlasti big no.

 

Vot nii.. Annan siis vahepeal märku, et olen ikka olemas ka. Sai jälle kuidagi.. igasugu mulast postitus. Aga..

Järgmise korrani! Teie C.