Unekool

Unekool on värskete lapsevanemate jaoks üks tähtis teema. See on teema mille üle vaieldakse tohutult. On kirjutatud erinevaid raamatuid, kuidas toimida jne. Lõpuks tuleb aga ise see õige tee leida, mis just SINU lapsele sobib. See on alati nii, et mis ühele sobib, et pruugi teisele absoluutselt sobida.

Nüüd ma siin siis olen. Üritan poissi harjutada magama, terve öö, et ta ei ärkaks iga paari tunni tagant ja ei nõuaks tissi. Olgu, meil oli siin haigusperiood, kus ta tahtis palju rohkem lähedust ja seda just tihti öösiti, mis omakorda tähendas, et terve selle aja olin mina suhteliselt magamata ja noh.. natuke kuri. I need my sleep.

Mul on üks facebooki grupp, selline väike, 20 inimest. Meil on omavahel chat, kus me igapäevaselt räägime. Jagame oma muresid ja rõõme. Nüüd meie grupis käis ühel une/magamisnõustaja, sest tal tüdruk terved ööd kasutab teda kui lutti. Kui lutti anda, siis seda ta ei taha ja hakkab karjuma, nii et ainuke sobiv variant ongi ema rind.

Kui nõustaja oli ära käinud, rääkis ta meile ka siis mis just neile soovitati. Kuna peretüüpe on erinevaid, siis igale perele on erinevad lähenemised ja soovitused, aga siin kohal rääkis ta just mis neile sobis. Nüüd me oleme ka ise paar päeva nende soovituse järgi toimetanud ja noh.. võib öelda, et progress vist.

Kuna poiss on juba nii suur, heh ühe aastane ainult, siis nüüd ei tohiks enam vanker võrduda unega, vaid soovitavalt käia vankriga ärkvel olemise aeg õues ja siis lõunauneks tuppa magama. Kuna meil on hetkel kujunenud, et poiss magab ainult ühe une, siis meile sobib nii, et käime õues ära ja siis tuppa magama. Või lähme hoopis õue alles siis, kui on juba ära maganud. Saame rahulikult koos vankrit lükata ja teepeal olevaid kive ja oksi avastada. Või siis liivakastis liiva loopida 😀

Päevaste unedega, ma panin teda meie voodis magama. Võtsin ta kaissu, hoidsin kuni ta uinus ja siis hiilisin voodist välja. Nüüd olen teda tema enda voodisse magama pannud. Kaks päeva läks see kisaga, kuid täna juba rahulikult. Mässas oma tekikesega ja jäi tuttu. Ehk siis nõustaja soovitus oli, et ei paneks enam enda voodisse magama. Ma olin just mõelnud, et kui ta nii tublisti ilma tissita magama jääb(seda juba mitu kuud), siis peaks hakkama harjutama, et ta seda ka enda voodis teeks. Sest noh.. Hirm on ikka, et ta lihtsalt keerab ennast meie voodist maha.

Ööunne aga .. Ma annan poisile enne uinumist pudelit/piimasegu, sest ma loodan, et see on nn toitvam(kui minu rind, sest noh piinavabrik on suht tühi) ja ta ei ärka tühja kõhuga enne hommikut üles. Reaalsuses ärkas ta aga küll. Nüüd me oleme paar päeva andnud pudelit hoopis a la 30min enne magama minemist. Suhteliselt kohe, kui pudru on ära söödud. Istume diivanil, vaatame telekat ja joome pudeli tühjaks. St tema joob, minu süles istudes. Siis alles vahetame riided, peseme hambad, anname vitamiini ja paneme ta magama.

Varasemalt me raamatut ei lugenud, sest ta oli kohe krapsti püsti ja tahtis uudistada, et mis asi see nüüd käes on. Nüüd ta püsti ei tule enam, õnneks, ja loeme enne uinumist talle ühe muinasjutu. Siis teeme pai, lausume head ööd, tuttu nüüd, kustutame tule ja istume kuni ta magama jääb. Veel oleme juures, kuni ta uinub, kuid varsti üritaks sellest osast ka loobuda. Et kustutad tule, head ööd blabla ja lähed toast ära. Praegu on see lootusetu unistus, sest nii kui sa hakkad ukse poole minema, on mees krapsti püsti ja vaatab vesiste silmadega otsa. Ja peale seda on tal raske uinuda, sest ta kontrollib koguaeg, et kas me oleme ikka seal.

Ma räägin koguaeg ‘me’ aga tegelikult mina, sest A on enamus nädalad kodust ära, et ma pean üksi seda kõike tegema. Nädalavahetustel aga ‘sunnin’ teda seda kõike tegema ja kakaseid mässusid vahetama. Kui juhtub, et ta on nädalasees ka kodus, siis ta loeb mulle päevi, et millal tema nüüd seda koledat mässut vahetas, et miks ma ise seda tegema ei lähe. Siit tulenevalt, jah me ei ole veel potitreeninguga alustanud, sest noh.. ma olen laisk.

Ma olen hommikuti aeglane ärkaja. Me vedeleme voodis päris pikalt, enne kui püsti tuleme. Potitreening aga näeb ette, et nii kui laps ärkab, siis peaks ta kohe potile panema. Ja siis samal ajal seletama, et pissi pissi või kaka kaka. Aga ma kujutan ette, et seda oleks suvepoole vähe lihtsam teha, sest siis saab palja pepuga ringi joosta ja kohe potile tõsta kui häda tegema hakkab. Mis eeldab, et pott peaks koguaeg käeulatuses olema tho 🤔 Õnneks ta potti ei karda, oleme paar korda sinna ikka midagi kinni püüdnud, aga ega ta seal just väga pikalt ei istu ka. Kohe vaja kuskile uudistama minna.

Igatahes, praegune unekool või mis ta siis on, on meil toiminud. Oleme seda küll 3 päeva katsetanud, aga noh.. võib öelda, et toimib. Lõunauinak oma voodis on üle 1h pikk. Ööunne jäädes ärkab alles 7 aeg, siis kolib ta küll meie vahele/minu kõrvale, mida tegelikult ei tohiks lubada, aga ma jään ise suht kohe magama ja ei jaksa teda voodisse tagasi tõsta. Ehk siis on meil vaja veel harjutada, et ta uinuks täitsa üksi ja et hommikul koliks ta tema voodisse tagasi. Aga kõik muu meie puhul toimib 🙂

Varasemalt, kui ta veel beebi oli, siis sai teda magama kussutatud, või jäi ta meie voodisse magama, sest ma andsin talle rinda seal ja ei julenud teda ringi tõsta, sest kartsin, et ta ärkab kohe üles. Kui ta rinnaotsas magama ei jäänud, siis sai teda magama kussutatud, teda enda voodisse tõstetud, mille peale ta üles ärkas, siis uuesti kussutatud ja siis meie voodisse tõstetud, kus ta siis kaissu sai võetud ja siis uinus ta sügavalt, nii et me saime toast välja hiilida. Nii et see magama panemine, on suhteliselt trikitamine olnud, terve see aeg. V.a. siis kui ta alles 1-2 kuune imik oli 😀

Ma ei mäletagi, mitu kuud me teda juba enda voodisse magama paneme, et ennem sai rinda/pudelit, siis tõstsime tema voodisse, silitasime hoidsime kätt kõhul/seljal ja ootasime kuni ta uinus. Kui A magama pani, siis ma andsin ennem rinda, tõstsin ta voodisse ja siis A silitas teda, kuni ta uinus 😀 Või nüüd kui pudel mängu tuli, siis sai A selle protsessi ka ise ära teha.

Igatahes.. Oleme trikitanud ja mässanud omajagu ja nüüd meil asi suhteliselt toimib. Loodan, et nii ka jääb ja võiks isegi veel paremini minna, st et ärkab alles kell 9 ja varem süüa ega midagi ei küsi. Unistada võib eks.

 

Järgmise korrani! Teie C.

 

Kuidas meil läheb?

Eduka blogi saladus pidi olema pidev postitamine. Kasvõi kord nädalas. Veel parem, kui mitu korda nädalas. Aga millest sa kirjutad mitu korda nädalas? Eriti, kui su elu on suhteliselt ruttiinne.

Näiteks viimased paar nädalat oleme me siin vahelduva eduga kõik haiged olnud. Väikemees, mina ja isegi A. Nüüd kimbutab meid mõlemaid põskkoopa põletik, millest õnneks väikemees on pääsenud, kuid sellegi pooleks on tal paari nädala jooksul mitu korda palavik tõusnud. Millest? Kevadistest ilmadest? Meie pisikutest?

Käisime eile perearstil, sest mul on 5 päeva järjest pea tuimalt valutanud. Võtan tabletti või mitte, ikka on suhteliselt sama seis. Hambasse lõi põletiku. Silma koobas tuikab imelikult. Nohu on kõvasti üle nädala olnud.  Neid sümptomeid googeldades, saab vastuseks põskkoopa põletiku. Käisin siis sellega eile perearstil, kust sain pereõelt pahanadada, et miks ma ei helistanud ette, et neil on ajad nii täis. Umm.. Esiteks uksetaga ei olnud ühtegi hinge, kui ma sinna läksin ja teiseks, ta mängis arvutis kuradima Mahjongi. No vabandust, et ma oma probleemiga teie mängu segasin.  Õnneks vaatas perearst mu ikkagi läbi ja soovitas mulle looduslikke ravimeid, kuna poiss saab ikka rinda, siis proovib kas neist on abi.

Halasin eile A’le, kui paha mul olla on. Palavik tõusis, pea ikka valutas, poiss jonnis, ise olin nutu äärel. Kirjutasin talle, et palun tule koju. Ta läks esmaspäeval Tallinna ja pidi, et tuleb reedel koju. Aga kuna mul oli tõesti nii sant olla, siis ta sättis oma asjad ringi ja tuli päev varem koju. Kui ta ütles, et ta tuleb, siis ma hakkasin õnnest nutma. Esiteks nii armas, ta teab, et mul on raske ja üritab ikka aidata nii palju kui saab ja teiseks, kogu selle haigeks olemisega on kuidagi juhe nii kokku jooksun, et vahepeal tuleb lihtsalt nutu tuju peale. Meil on küll A’ga vahepeal omi probleeme, kuid suures pildis on mul temaga ikka vedanud 🙂

Imetamisest rääkida, siis sõbranna oli nii üllatunud, et ma ikka veel rinda annan. “Aga ta on ju juba aastane!” Ooo, imetamisest võõrutamine on ju nii ilmatuma lihtne! Mida ma teen, kui ta öösel muudmoodi ei rahune, kui tiss suus? Muidugi ma tahaksin juba seda vabadust, kus ma saaksin terve öö muretult magada ja ei peaks muretsema, et poiss ärkab öösel ja nõuab mult süüa. Ja oh, kui saaks veel vabalt head veini nautida, ilma et peaks muretsema, et niii nüüd võtsin ühe pokaali, peaks vähemalt 6h vahet hoidma, ja siis vb võib rinda anda poisile. Aga mis teha.. Elu on selline. Kõik ikka omal ajal. Päeval ma nt üldse rinda ei anna, see ongi selline öine lohutamine. Kuskil artiklites oli ka, et päeval võib võõrutada, aga et öine tissitamine on lapsele veel oluline. Küll ta mingi hetk lõpetab selle ise ka ära. Ma loodan. 😀

Poisist rääkides, siis nüüd on ta endale salaja 2 hammast kasvatanud. 1 hammas tuli ootamatult valelt poolt. Mõtlesin, et see tuleb teisele poole aga näed sa. Siis salaja tuli see oodatud hammas hoopis niisama välja (sinna poole, kuhu me seda ootasime aga ei tulnud)  ja poisiga mängides avastasin veel kuskilt tagant suust veel ühe hamba. Nii et täis näriline oma 9 hambaga. 😀 Samuti on ta ära õppinud kõndimise. Muidugi see tuleb veel nii, kuidas tuju on. Suurem osa on ta siiski kahel jahal ja vähem on ta põlvili ja roomab. Õues kombe ja saabastega see käimine veel nii libedalt ei tule, aga harjutamine teeb meistriks.

Praegu tasub meile head tervist soovida, siis saaksime õues kevadet nautida ja mänguväljakul mängimas käia. Nüüd oleme minimaalselt väljas käinud, sest tahame ennast hoida.

Teile samuti head tervist ja ilusat kevadet! Teie C.

 

Asjad liikuma

Kuna kevad on kohe käes, siis tuleb rattad veerema panna. Või lumepallid veerema panna praeguste ilmastiku oludes. (Mis asi see õues toimub?)

Nüüd sellel nädalavahetusel palusin isal vaadata, mahuteid/septikuid ja enam-vähem plaan paika panna, mis tööd ja mis järjekorras vaja teha on. Samuti võtsin julguse kokku ja rääkisin oma vanaisaga, kes emalt küsis koguaeg, et ega me kodu ostma ei hakka, et ta tahab aidata. Nüüd siis küsisin, et kas ta oleks nõus, meid natuke sponsoreerima. Saime jaatava vastuse, nii et jääme siis ootama, mis summadest sealpoolt juttu tuleb. Samuti rääkisin isale, et vaatasime remondi laenud vms, mille max summa on 15 000 eurot ja see on siis ilma tagatiseta. Isa kohe, et oh see nii suur summa, et sellega saab remonditud küll. MIna jälle kardan, et sellest võib isegi puudu jääda. Isa ikka, et eii see suur summa. Well let’s see, sest tegelikult on tööd ikka meeletult.

Tegelikult ei jää meil muud teha, kui nüüd reaalselt kevadet oodata. Kui maa on sulanud ja pehme, siis saab hakata kaevetöid tegema ja vee majadesse viia. Nii meie majja kui ka ämma omasse. Ämma kaevus on õnneks juba pump olemas ja isegi toru majani veetud, aga seal ei ole välja viivat toru ja seal ei ole majas sees midagi ühendatud.

Aga enne kui meie majja vesi saab, siis tuleb kaev puhastada, pump ühendada ja siis alles septik või mis iganes süsteem sinna teha.

***

Nii.. Jagan teiega ka oma väikest visiooni, mis ma siis olen mõelnud, et võiks seal ära teha 😀 Kasutasin https://home.by.me/en/ programmi.

 

Hetkel on siis pilt enam-vähem selline. Need lillakad jooned on enam-vähem kus praegu seinad on, need on mul plaan maha võtta, nagu ka järgmisel pildil näha on. Seal kus on suur aken/uks, seal on praegu väiksem aken. Aga kuna me tahame ka terrassi, siis paneme sinna suure klaasist lükkand ukse. Kuna päeval paistab päikest ka rohkem sealt poolt, siis seda rohkem valgust meile tuppa tuleb 🙂

 

Siin on siis näha, kuidas see suhteliselt välja võiks näha. Ennem muidugi ei tea, kui päriselt niiöelda ehitama saab hakata. Seal programmis ei ole kõiki selliseid vahendeid ja valikuid, nagu ma tegelikult ette kujutan. See oli siis lihtsalt, et näidata, milline see võiks välja näha.

Kuna me võtame toestavad seinad maha, siis me peame panema tugipostid. Siin pildil on vähe poolikult, aga ilmselgelt toetavad nad seinast, teise seinani 😀 Treppi algselt ka ei ole, sest teise korruse tegemine on alles kauge tulevik ja samuti üks suur must auk, meie rahakotile.

Kamin tuleb suurem ja laotud. Kuna selles programmis ei olnud valikut, siis panin selle. Tegelikult see tuleb isegi natuke toa keskemale poole, sest seal on hetkel üks ahi, aga kuna see on valesti ehitatud, siis lammutame me selle maha ja laseme siis uue asemele ehitada. Seal hetkel on siibri süsteem katki, nii et ämm on sinna mingi oma süsteemi teinud. Samuti on seal pliidiga ühine korsten, mis tähendab et tugipostid, tuleb ehitada ohutus kauguses korstnaga, aga seda ei saa ennem teha, kui vist ahi platsis on. Eks näeb. Samuti ei olnud, selles programmis pliiti, aga pliit asetseb tegelikult trepi ees/taga kollases seinas, see mis tühi on 😀

 

Värvivalik ei ole ka veel täitsa kindel, aga üritasin A’d ära moosida, et äkki on nõus halli värviga. Et osad seinad on hallid ja osad oleks siis erksama ja rõõmsama värviga. Kuna köök on maja kõige pimedamas nurgas, siis mõtlesin et äkki kollane tooks sinna vähe rohkem erksust.

Alguses oli plaan, nüüd sellel pildil olev kollane sein nt mingit punakat tooni värvida, aga mõtlesin et prooviks ja vaataks kuidas see kollasega oleks, et tooks köögis oleva kollase ka nn elutuppa/söögituppa.

Mööbli asukoha suhtes on söögilaua ja diivani asukoht kindlad, sest kööki ei saa lauda, kuna seal ei ole nii palju ruumi ja diivanit mujale panna ka ei saa, sest telekat ei ole kuskile mujale panna.

Ma tahan telekat seinale saada, sest praegu ma reaalselt kardan meie teleka turvalisuse pärast, kuna poiss käib oma kätega seda pläkerdamas ja klotsidega peksmas ja.. Oh kohutav. Kui teleka seinale saaks ja sinna alla mingi telekalaua paneks, siis oleks telekal vähemalt kriimustuste osas ehk turvalisem 😀 Ei pea kartma, et keegi seda maha lükkab 😀

 

Siin pildil on siis meie esik ja ka natuke vannituba näha. See kus on punane sein, seal taga on hetkel tegelikult kuivkäimla, mille me nkn ära lammutame. See läheb siis vannitoa arvele, et ma oma vanni ikka tuppa saaks. Kogu see veranda sein, mida seal pildil näha ei ole, on tegelikult klaasist. Ma ei kujuta veel täitsa ette, et millised aknad me sinna asemele paneme, aga küll me selle välja nuputame.

Riidekapi osas oleme ka sunnitud vist ikkagi kapi panema, sest sisse ehitatud kappi pole võimalik teha, ‘tänu’ klaasist seintele. Me ei saa ka suuretoa arvelt ruumi juurde võtta, sest ruumi on tegelikult ikkagi vähe.

Punane sein jäi hetkel sinna, sest söögitoa sein oli punane. Ja ma mõtlesin, et siis võiks seda värvi veel kuskile tuua. Minu arust oleks imelik, kui majas on ainult üks sein ühte värvi. Et seda värvi võiks veel kuskil välja tulla. Samas nüüd ma tegin, et nii esikus kui ka vannitoas on mingid seinad sellised punased. Vannitoas on üks sein plaaditud, see sein tuleks duššinurka edasi. Seda jällegi see programm ei võimaldanud. Kui isale näitasin, siis tema, et miks sa siia siis plaati ei pannud. Just enne seda ütlesin, et siia tuleb plaat aga programmis ei saanud panna, sest siis oleks terve sein plaaditud tulnud 😀

Mõtlesin ka, et põrandal võiksid suuuured plaadid olla. Seda kiiremini ja vaevata neid maha saab. Muidugi peab siis põrand täiesti loodis olema. Hetkel on vannitoa asemel mingine kuur, kus on telliskivist põrand. See tuleb täis valada jne. Tööd meil jagub.

Ja magamistuba jääks meil siis selline. Enam-vähem. Mõtlesime, et seal ei viitsi nii mässama hakata, et viskame sinna tapeedi seina. Seal on soojamüür ka, seinas mis hetkel pildil ei ole.. Selle ehk võõpame üle, aga rohkem seal vist värvima ei hakkaks. Aknad on plaan panna kolmekordsed puidust aknad, mis on siis rohkem heli summutuvad. Tulevad kasuks, kui sinna taha tuleb terrass.

Tulevikus on plaan see nn külalistetoaks. Kui sõbrad külla tulevad, siis saaks suvel terrassil nautida ja kui keegi varem ära väsib, et siis ei kostuks liiga palju lärmi sinna tuppa. Vb ei tule terrass kogu seina ulatuses, kes seda teab. See on lihtsalt pelgalt algne visioon.

Magamistuppa oleme ka alguses sunnitud kapi jätma või ostma, sest meil ei ole tavalisi riideid kuskil hoiustada. Kummut on, aga seal on meil pesu ja lapse riided, aga et kuhu muud riided paneme? Muidugi on mul vaja riidekapis suur tühjendus teha, enne kui me kolime, aga jah.. Majas on mingi vana riidekapp, arvan, et teeme selle puhtaks ja korda ja jätame selle siis sinna tuppa kuidagi. Või viime selle esikusse. Eks näis.

Köögimööbel, mis siit pildilt suht hästi paistab. Well seal ei olnud erilisi valikuid. Me peame muidugi köögi ära mõõtma ja vaatama kuidas seal, peale magamistoa ukse kinni panemist asi muutub. Kas saame sinna ka mingi kapi panna või ei, sest pliidi kütmine on seljaga akna poole. Peame jällegi sellega ka arvestama. Ja meil on ka köögi all kelder, mis hetkel läheb kevadel vett täis. Plaanime kevadel maja ümber trassi kaevata, et vesi keldri ei läheks, vaid mujale. Nii.. Aga ikkagi keldri luuk on köögis, nii et ma pean arvestama sellega, et ma seda mööblt täis ei pane ja ikka alla saaksime ronida.

Emal ja isal on keldrisse boiler pandud. Hea ruumi kokku hoid. Kui saame vee keldrist välja siis oleks see ka üks valikust. Kui ei saa, siis oleme sunnitud boileri vannituppa kappi panema.

Ja köögis mööblivärvi osas olen ka hetkel kõhklev. Ennem olin täiesti veendunud, et tahan valget mööblit. Sest siis ei tundu see tuba nii pime. Kuida samas… Nüüd vaatan ka natuke hallikamat tooni mööblit. Sest kollane ja hall ju tegelikult sobiksid kokku eks?

 

***

Diivani valisin välja. See on hetkel ales, mis paneb mu näpud sügelema, et võiks ju ära osta. A kriipsutas mu mõtte maha, et meil ei ole seda hetkel kuskile panna ja EI.

Siis rääkisin, et ma tahaksin Lätis IKEAs käia. A laitis JÄLLE mu mõtte maha, et meil ei ole mõtet ennem minna, kui seinad on maas ja toad tühjad. Siis näeme visuaalselt palju ruumi on jne. Tänks.

Tegelikutl räägib õigust. Siis võiksime minna alles, kui värv on seinas ja saab tegelikult juba sisustama hakata. Kuigi köögiga vist peaks natuke varem alustama? Ma ei tea.

Aga ma igatahes ootan kevadet! Me saame oma kodu! Jee..

Teen tulevikus blogis, mingi teise alateema/koha, kus siis on ainult remondi ja kodu teemast kirjutan. Üritan võimalikult palju blogisse kirjutada, siis on tulevikus hea lugeda, milline meie kodu ehitus protsess oli 😀

 

Aga olgu.. Järgmise korrani, teie C!

Lootus suri

See postitus ei tule kerge südamega. Ma olen nii segaduses mida ma tunnen või mida ma tundma peaksin.

Ma olen kurb, samas rõõmus. Ma olen kurb, sest ma kaotasin meie perele väga kalli inimese. Ma olen rõõmus, sest viimaks saab ta rahus puhata. Ilma piinadeta. Viimane kuu oli üks suur ameerika mägi. Kõik päevad olid nii erinevad. Kord üles, kord alla, kord jälle üles, kõik nii kena ja tore ja äärepealt juba nii hästi et oleks koju saanud ja siis sellise suure pauguga aina allapoole. Lõpp oli suhteliselt sirgjoones alla. Ta ei tundnud enam inimesi ära, endiselt ta ei söönud ja sellest tulenevalt ei olnud tal jõudu et isegi rääkida.

Me viimased nädalad kõik teadsime et see juhtub. Kui asjad jälle halvaks läksid siis ta ütles et ta ei taha enam elada, et ta ei jaksa enam. Kui ta ise enam ei looda, siis mis sealt head loota on? 26 veebruar andis ta lõplikult alla ja lahkus meie seast.

Algul kui ta haiglasse sattus, siis kõik käisid teda pea igapäev vaatamas. Ta ootas nii väga ja kui lõpuks tuldi, siis tal lõi silma särama. Oli lootust. Kui meie pojast talle räägiti või ema koerast, mis tempe nad tegid siis tal jälle silm nii säras ja ootas juba et ta neid näeks. Tahtis sauna ja koeraga mängima ja mis kõike veel. Siis ta sai juba taastusravile, kuna tervis oli hea ja sõi juba ise. Algul räägiti, et saab tuleva esmaspäeval taastusravile, aga kui 3? päeva varem (reedel) teda vaatama mindi, siis teda sätiti juba taastusravile. Peale seda läks aina halvemaks. Tollel laupäeval ta ei suutnud jälle süüa, oksendas kõik välja, siis oli jälle jõuetu jne. Siis viidi teda uuesti emosse, et miks ei söö ja mis hädad seal veel olid, siis toodi uuesti taastusravile ja nii teda solgutati seal edasi-tagasi. Kuni lõpuks siis võeti uuesti haiglasse tagasi ja pandi tilgutite alla. Peale seda ta lihtsalt.. Kärbus.

1 märts toimus tema ära saatmine. Esimest korda teda seal avatud kirstus nägin siis.. Ma ei tundnud teda ära. See mees seal kirstus.. Ta oli nii tuttav, kuid ometi nii võõras. Ta oli nagu minu vanaisa aga ometi ei olnud ka. Ta oli nagu keegi võõras, mitte see sama mees, keda ma terve oma elu tundnud olin. Ma olen muidugi väga-väga õnnelik inimene olnud, kes on saanud üles kasvada 2 vanaisa ja 2 vanemaga. Ma tean seda ja mul ei ole sõnu, kui tänulik ma selle üle olen. Ma olen õnnelik, et ta sai ka minu poega ja tema kasvamist näha. Vähemalt mingil määral.

Onu poeg rääkis ka peiedel, et ta oli oma sõbrannale rääkinud, et ta tuleb vanaisa ära saatmisele, siis ta sõbranna oli, et kurb lugu küll muidugi, aga mina ei ole ühegi vanaema ja vanaisaga üles kasvanud.

Peiedel rääkis onu, et kui ta käis vanaisa vaatamas, siis ta küsis temalt, et mis ta sooviks, a la midagi juua või süüa või mida.. Ja vanaisa vastas talle, et ta tahaks värsket õhku hingata.

Me kaome oma igapäeva probleemidesse nii ära.. Raha, töö, pere jne.. Ja ühe inimese ainuke soov on lihtsalt värsket õhku hingata. Kui lihtne see soov on, kuid kahjuks polnud see võimalik. Onu ütles, et ta oleks hea meelega ta kuskile suurde ja paksu tekisisse mässinud ja ta lihtsalt õue viinud, et ta oma sõõmu värsket õhku oleks saanud, kuid muigas siis, et arvatavasti oleksime seal lauataga kohtunud paar nädalat varem.

Vanaisa oli alati väga töökas ja armastas palju väljas olla. Kui ilmad juba soojemad olid, siis ta alati nokitses omi asju rõdu peal. Ja kui maa pehme ja sulanud olid, siis nad tulid alati vanaemaga suvilasse (seal elavad ema ja isa nüüd), küll seal oli neil alati palju teha ja kuidas nad tegelikult seda aega ootasid.

Ja oh kui põnevalt ta oma nooruspõlvest meile rääkis, kui me nooremad olime. Kahjuks olin ma liiga noor ja suurem osa neist on mult meelest pühitud, kuid mõned sõjaretked ja metsas karuga kohutmised on mul meeles. Me sõime samal ajal vanaisa tehtud kuumisaiu ja jõime vanaema tehtud kuuma teed ja taustaks rääkis vanaisa meile oma lugusid. Mäletan kui innukalt ta neid meile rääkis..

Kujutasin tegelikutl ette, et kui poiss suurem on ja ma ta oma ema juurde oleks jätnud, siis ta oleks teda viinud vanaema ja vanaisa juurde, kus vanaisa oleks siis talle rääkinud oma noorusretkedest ja hiljem oleks poiss neid sama innukalt mulle edasi rääkinud. Ja oh kuidas talle oleksid need kuumad saiad talle meeldinud.

Tegelikult nii uskumatu, kui kiiresti kõik muutus. Alles jõuludel me olime nende juures ja poiss istus vanaemal süles ja samal ajal katsus vanaisa habet. Kõik oli siis veel nii hea ja tore. Oleks ma tookord teadnud, et ma näen teda viimast korda nii elurõõmsa ja tervena, oleksin teda pikalt kallistanud ja palunud tal mõne oma loo rääkida. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja tuleb leppida sellega mis on.

Mul on hea meel, et ma sain vähemalt ära saatmisel käia ja temaga hüvasti jätta. Ma jään teda igatsema. Me kõik jääme. Kuid nüüd saab ta rahus puhata ja meie üle valvata.

 

Järgmise korrani. Teie kurb C.

Lootus sureb viimasena!

Olen viimasel ajal jälle vaikne olnud. Selleks on ka kurb põhjus, mis mu mõtteis koguaeg ringi keerutab.

Nimelt on mu 92 aastane vanaisa haiglas. Haiglasse sattus ta juba enne AV. Kogemata jõi ta külma keefiri ja sellest läks kõri turse ja ta ei saanud hingata, nii et vanaema kutsus talle kiirabi ja viidi ära haiglasse. Seal avastati, et tal on kerge kopsupõletik ja südame puudulikus. Põletik sai ravitud, sai hunniku tablette endale lisaks, mida iga hommik võtta ja saigi koju.

Kodus sai ta paar päeva olla, kui … lõi kõhu lahti. Söögi isu ei olnud, vedeles voodis ja oigas ja ägises. 11 päeva ta ei söönud. Vanaema andis talle, aga sealt võttis ta ainult paar ampsu, kui süda läks pahaks ja oksendas kõik välja. Nii ei jäänud vanaemal muud üle, kui jälle kiirabi kutsuda, kes siis talle süsti tegid, mis natukese söögiisu tekitas, nii et vanaisal tuli supi isu. Vanaema nii rõõmus.. Aga siis peale söömist, tuli KÕIK välja.. Nii et tuli jälle arst kutsuda, kes otsustas, et siin ei ole enam midagi oodata ja tuleb haiglasse tagasi viia.

Ütleme nii,, et 11 päeva söömata olekut ei ole midag head teinud. Ta on nii väsinud olemisega, neerud hakkasid juba üles ütlema ja mis kõik veel.

Käisin teda ka laupäeval vaatamas. Ema ja vanaema olid tublid ja rääkisid vanaisaga juttu ja aitasid tal küljele keerata ja andsid juua jne. MIna see vastu käisin ‘aknast välja vaatamas’ ehk siis pisardasin vaikselt ja läksin jälle vanaisa juurde tagasi. Vanaema rääkis, mis poiss eelmisel päeval tegi ja vanaisal lõi silm nii särama ja naeratas selle peale.

Ei ole just kuigi tore vaadata kedagi nii abitult lamamas, kui sa mäletad teda väga elujõulisena ringi vudimas ja alati midagi tegemas ja millegi kallal nokitsemas. Kuna ta seisund nii halb oli/on, siis vaimselt peame me kõik kõige hullemaks valmistumas, aga praeguse seisuga on tal igapäev natukese parem, kui eelmisel päeval. Nii et lootust veel on, nagu öeldakse siis lootus sureb viimasena.

Kui vanaisa haiglasse viidi, siis helistasin ka vanaemale, et kuidas tal on … Siis vanaema ütles, et kui ta sealt koju tuleb, siis on see ime. Samuti ema ja onu, kes teda esimesena vaatamas käisid, ütlesid, et kui ta sellest välja tuleb, siis hakkavad nad jumalat uskuma.

Ma ei tea mida uskuda või kuhu pöörduda või mida teha aga seda ma tean, et ta on vinske ‘poiss’, teda nii kergelt minema ei viida. Mina usun, et ta tuleb sellest välja. Ma loodan, et ta tuleb sellest välja. Minu lootus kaob koos temaga.

Alati, kui vanaemal sai käidud, siis vanaisa tegi maailma KÕIGE PAREMAID kuumi saiu. Ma ei tea, mis ta sinna vahele pani aga mitte keegi teine ei tee neid nii hästi kui tema! Ja ta rääkis alati, nii huvitavalt oma läbielatud seikasid, me vennaga kuulasime alati suu ammuli. Ja oh kuidas mu end unistas mingitest puust autodest ja joonistas ja kavandas mingeid kartulipüsse ja mis veel. Nii et suvel istusid nad vanaisaga puukuuris ja meisterdasid siis kas puust autot või püsse või jumal teab mis veel.

Ma loodan, et mu minu poeg saab ka tulevikus neid häid saiu süüa ja kõige ägedamaid lugusid kuulda!

Mu jutt on vahepeal nii.. segane, aga mu mõtted jooksevad nii turbolt ühelt asjalt teisele ja mõte kaob ära ja.. Vähemalt sain natuke midagi välja kirjutatud.

Hirm on suur, aga lootus on veel suurem!

Järgmise korrani! Teie lootusrikas C!

Säästmine-säästmine-säästmine

Me oleme A’ga suhteliselt suured laristajad. Me käime toidupoes ja viskame korvi kõik mis meid ahvatleb. Hiljem kassas aga vangutame pead, et kurat jälle nii palju??

Mina, kui palka saan, siis panen ma mingi summa meile purki. Meil on üks vana  suur kommi purk, mille ma kunagi tühjaks sõin ja kogun meie raha sinna. Sinna lähevad igasugused kopikad ja sularaha. Aga mis kasu on sellest, et ma raha purki panen ja suhteliselt iga kuu lõpp oleme me ikkagi sunnitud sealt raha võtma, sest et näpud on nii põhjas, et muud varianti lihtsalt ei ole? Tuleb uus kuu, panen uuesti raha purki ja jälle kuu lõpus on vaja sealt raha võtta.

Seega on minu eesmärgiks võimalikult palju säästa, et me ei peaks iga kuu sealt purgist raha võtma. Üritaksime toidupoes kainemalt mõtlema hakata ja mitte igasugustele ahvatlustele alla andma. Käia kord nädalas poes, mõelda nädala menüüd ette, et tõesti ainult hädavajaliku käia jooksvalt ostmas, a la mähkmed, sai ja leib.

Muidugi oleks lihtsam, kui telliks e-poest kõik vajaliku, et ei tekiks seda ahvatlust muu ebavajaliku järgi, aga ma ei taha ennast sellega ära harjutada (what?), sest kui me maale lähme, siis seal ei ole sellist võimalust ja me peaksime ikka poes käima. Nii et miks endale mingit ‘lisa’ mugavust endale sisse juurutada, kui nii kui nii peame ringi harjuma, kui nii võtta.

Me käime hästi palju kodust ära. Minu vanemate juures, A vanemate juures. Bensiini kulu, noh see on paratamatu. Aga.. Me ostame iga jumala kord, mingit mõtetut snäkki kaasa. Noh olgu, on hea mugida, aga samas ei sure just ära, kui seda ei söö. Tihti maale minnes, me isegi ei söö kõike seda ära, mida me kaasa ostame ja need jäävad sinna lihtsalt seisma.

Ja kui me olemegi kodus, siis me oleme viitsimatusest, midagi süüa teha ka endale sööki koju tellinud. Noh nii kord 2 kuu jooksul äkki. Vanasti tegime seda tihemini, aga nüüd oleme ennast vähe tagasi hoidnud. Või kui meil keegi külas on ja ei oska või ei viitsi midagi vaaritada, siis tellime, aga.. Esiteks sellest jääb järgi nii palju prügi. Mul on alati peale kõige selle söömist nii paha maik suus, sest nii palju on neid sooja karpe ja kotte ja salfakaid ja.. Öäk lihtsalt. Ja tellitoit on nii kalliks läinud, et pisar tuleb silma, kui sealt tellida. Woltis on väiksem valik, nii et me pole sealt tellinud kunagi ja nüüd vaadata palju see vedu maksab, ega ei taha ka 😀

Nii, et plaan on käia kord nädalas poes, mitte alla anda ahvatlustele, sööki mitte koju tellida vaid teha ise. Ennast kokkamises rohkem arendada, natuke rohkem uusi sööke avastada ja katsetada. Mis tuletab meelde, et ma unustasin eelmisesse postitusse lisada, et ma tahaksin see aasta rohkem avastada. Oma mugavustsoonist välja astuda.

Kõige rohkem seda söögi osas, sest kui me kuskil käime, üli harva kui seda juhtub, siis ma ostan alati midagi, mida ma kindlalt söön. Ma ei julge katsetada. Ma kardan alati, et kui ma proovin midagi uut ja see mulle ei maitse, siis see raha on raisku läinud. Praad maksab palju, mulle ei meeldi, toit jääb järgi ja mina olen kurb. Seega prooviks see aasta natuke rohkem erinevaid asju katsetada.

Ma tahaks veel Otepää seiklusrajal käia. Ma kardan natuke kõrgust, aga ma tahaksin selle raja läbi teha, oma väiksest hirmust üle saada. Ja samas tahaks üle saada ka ATV hirmust. Peale viimast matsu, ma väga sõita ei julenud enam.

Okei, jutt läks juba mujale.. Nii et on vist aeg ära lõpetada.

Loodan, et saan mõne aja pärast mingit positiivset uudist jagada, et jaaa me saame nädala menüüga hakkama ja me oleme säästnud! 😀

Nii et järgmise korrani, Teie kooner-laristaja C!

 

 

Uus aasta. Minu eesmärgid ja plaanid/unistused

Kas peaks nüüd tegema postituse, et mis ma sellelt aastalt nüüd loodan või saavutada tahan?

Noh.. Oleks kena, kui ma see aasta lõpuks load kätte saan. Mu ema juba tahtis poissi enda juurde võtta, et ma saaksin õppida ja eksamid ära teha, aga kuna ma veel rinda annan, siis on see hetkel suht keeruline, poisi ära andmine siis.

Ehk siis tahan kindlasti oma load kätte saada. Lõpuks!

Selle aasta suureks eesmärgiks on SÄÄSTMINE. Ma tahan see aasta võimalikult palju raha kõrvale panna, sest augustis saab mul emapalk läbi ja mis siis edasi saab? Ma ei pannud poissi nii varajaseks lasteaia järjekorda ja kuskile mujale ma teda ka jätta ei saa, et ise sama aeg käiks tööl vms.

Siia otsa tuleb kohe teine punkt, me tahame see aasta hakata maja ehitama. Minu ambitsioonikas eesmärk oleks, et me saaksime juba sinna sisse kolida, a la sügiseks, nt siis kui siin saab üürileping läbi. Aga meie majas on NIIII palju vaja teha.

Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga oh fuck, ma ei taha isegi mõelda, mis must auk see meie rahakotile on.  Ma olen enam kui kindel, et ilma laenu võtmata me seda teostada ei suuda. Meil on vaja vesi majja saada, aknad vahetada (4 toa akent, pluss terassi uks, pluss veranda, mis on pm üleni klaasist), maja soojustada + fassaad kohe korda. Ja kui fassaad juba korras on, siis miks mitte ka kohe terass sinna ette valmis teha? Samas see ei ole meie nimistus nii tähtsal kohal. Kui on maja soojustatud ja vesi sees, siis võiks saada vannitoaga võimalikult kaugele, ehk siis nii, et me seal saaksime vetsus käia ja et me saaksime pesemas käia. Olgu seal on saun ja saaks seal pesta, aga väikse lapsega hakata kahe maja vahelt jooksma, et pesemas käia.. Eeh, pigem saaks nii kaugele, et dušš on toas olemas, pluss kraanikauss kus saaks hambaid ja nägu pesta.

Ja siis võiks juba ka köögi nii saada, et sealt saaks vett ja nõusid pesta, et jah.. Igatahes,, säästame ja kogume, et saaksime maja ehitada.

Siiiiis tahaks raha koguda, et silma opile minna.. Kuna Lätis on odavam, siis.. Prooviks äkki nii, et saaks sinna opile minna?  Mul oli pikka aega plaan, et ma teen kindlasti KSAs selle asja ära, aga kui ma seda summat vaatan, mis see siin maksab siis nutt tuleb kurku lihtsalt. Muidugi see on suur operatsioon selles mõttes, silmad on ju nii nõrgad, kui nii võtta.. Aga.. 2 tonni?  Päriselt?  Samas kui Lätis maksab 1000 pm. Et.. Ja samas kui juba Lätti minna, siis võiks seal ka IKEAt rüüstamas käia, sest praeguseks ma pole kordagi IKEAs käinud, vaid kõik asjad toob sealt mu isa mulle. Mina vaatan e-poest välja, saadan lingi ja tema vaatab kohapeal ja ostab ära 😀

Ehk siis remondifond ja silmaopp on see aasta minu suured rahalised eesmärgid.

Nii ‘tagasihoidlikud’ minu plaanid ongi selleks aastaks. Ma ei taha mitte midagi rohkemat, lihtsalt et me saaksime oma enda koju, et ma näeksin ilma prillideta telekat vaadata ja niisama olla (kevadel on jube tüütu, kui sul on allergia, läätsesid kanda ei saa, aga samas päike paistab nii silma, et tahaks päikseprille ette panna + autos, kui läätsedega olla, siis kont kuivatab nii silmi, et peaks iga natukese aja tagant silmi niisutama, aga sõidu ajal on see jube tüütu) ja, et ma saaksin endale lõpuks load, sest kui me tõesti maale elama lähme, ei taha ma ennast sinni kinni ‘müürida’ vaid, et mul oleks vabadus iga hetk ära käia. (poodi, tulevikus lasteaeda +tööle või kasvõi lihtsalt kellelegi külla sõita ilma, et ma A’st sõltuksin)

Mis on teie plaanid? Nii palju, kui ma olen erinevaid blogisid lugenud, siis kõigil on plaan see aasta säästa 😀

Järgmise korrani, Teie C.