Keeruta-lennuta

Mul on tunne, et ma tatsan ühe kohapeal. Elan päev korraga, kuid samas mõtlen ja pablan oma tuleviku pärast.

Kuna kohe varsti on see aeg käes, kus ma enam emapalka ei saa, siis… mis meist edasi saab? Jah, meil on küll raha kõrvale pandud, kuid see on ikkagi nö remondifond. Jah, ka mul on veidike kõrvale pandud, aga no see on tõesti nii napp, et sellest elaks vaevu kuu ära. Nii et, mis minust siis edasi saab? Mis meist edasi saab?

Ma olen hetkel sellises,, nõutus olekus. Kui nüüd palk läbi saab siis.. ma ju peaks tööle tagasi minema? Aga ma ei taha sinna tööle minna. Ja väikemees on ka veel nii väike, et ma ei tahaks teda kuskile hoidu või lasteaeda viia. Pluss, oleks see veel väljaminek meie rahakotile, mida saaks nö edasi lükata.

Ma tegelikult tean, mida ma teha tahaksin, aga see nõuab jälle aega ja ka natukese raha. See nõuab aega, mida mul just väga palju ei ole. Ma loodan, nüüd siinkohal sellele, et A saab vähe ‘kodusema’ töö. Ehk nüüd sügisel juba? Lootust on, et siis äkki ma saaksin selle teekonna läbi teha ja siis loodaks, paremale elule. Elule mis mind õnnelikuks teeks. Happy wife, happy life eks? 😀

***

Offtopic.. Mu ema on äge tädi. Meil on valgevenest sugulane abiellumas, nüüd septembris. Nad on oma kutiga sama kaua koos olnud kui meie A’ga või isegi natukese vähem? täpselt ei mäleta, AGA mu sugulane on minust 4 a noorem. Ja nad JUBA teevad pulmad. Kuna ma olen oma emale kurtnud, et ma tahaks ka ikkagi abielluda ja A ei tee midagi, siis mu ema oli nüüd NV’l, et ennem me sealt majas ära ei saa, kui A on ühele põlvele laskunud ja mulle ettepaneku teinud. 😀  No pressure babe!

***

Back to topic. Ma ei taha öelda, et ma oleksin õnnetu. Ma olen väga õnnelik. Mul on nii kuradima armas poeg. Mul on mees, kes mind armastab (aga ära ei taha kosida 😀 ), me oleme õnnelikud. Hoiame üksteist, toetame üksteist. Aga kõik muu, mis jääb väljaspoole meie mullikest. Kool, töö. See on nii pekkis kuidagi.

Ma ei väida, et meie suhe on üks suur tore roosa mull, kus ei ole ühtki probleemi. Muidugi on. On kohe nii olnud, et ma olen mõelnud, et ma ei jaksa enam, et vb on meil eraldi parem. Aga me oleme oma probleemidest üle saanud. Vähemalt praeguseks. Ja oleme õnnelikud.

Mis puudutab aga kooli, siis ma olen otsutanud, et sealt tulen ma ära. See eriala, mis silmad nii ‘särama’ pani, see on nii.. meh. Ei. Olles nüüd riidepoes töötanud ja näinud kuidas see reaalselt toimib. Ei. See ei ole mulle. Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et see on see õige asi. Ma ju teadsin, et ei ole, see ei ole kunagi olnud just SEE asi, mis mu silmad nii särama oleks pannud.

Ma arvasin, et see on see õige suund minu jaoks. Kui ma Viljandis olin, siis ma valisin ikkagi selle kooli kasuks. Arvasin, et see on mu saatus, mis kutsub ja märku annab. Sest kui ma põhikoolis veel käisin, siis ma tahtsin seda õppima tulla. Ma arvasin, et see on midagi muud, kui see tegelikult on. Aga nii pea kui ma siia kooli sain, muutus minu/meie elu totaalselt. Sest natuke peale seda, kui ma koolis alustasin, kolis A minu juurde. Sain siin tööd ja otsutas, et Soomega on lõpp.

Kuidas meie elu oleks välja näinud, kui ma oleks Viljandisse jäänud? Kas me üldse oleksimegi veel praegu koos? Ma kardan, et sinna jäädes oleks meil tunduvalt rohkem probleeme olnud. Ja kas ta üldse olekski siis eestisse tulnud? Ma ei oska isegi ette kujutada, et mis siis saanud oleks 😀

Aga ma oleme praegu siin. Nende valikute juures. Kas minna uut asja õppima? Kas see paneb mu silmad särama, nagu ma seda endale ettekujutan?  Kui ma ei suuda välja raalida, mis edasi, siis mis meist saab? Kas meil tuleb rohkem stressi, sest A peab meid kõiki ülal pidama? Seda ehk natukest aega, aga ikkagi.. Mis meist saab? Mis saab pojast? Lasteaeda? Sõime? Mis EDASI?

Need küsimused lihtsalt tiirlevad mul peas non-stop. Lihtsalt.. Aah. Apua!

Ma üritan mitte nii palju mõelda sellele, aga igaltpoolt tuleb kellegi mure hõikeid, et issand mis edasi saab ja paratamatult hakkad nendele asjadele mõtlema ja ka ise nende üle muretsema, et aga tegelikult ka MIS SIIS SAAB?

Kindlasti kõik laabub ja kõik saab korda, ning ma pablan mõtetult. Aga mul on hetkel lihtsalt väike hirm tuleviku ees.

Okei, ma käin siin oma jutuga juba ringiratast, aga need mõtteid ka reaalselt pidevalt keerlevad samasuguse ringina mu peas. Ehk siis on nüüd õige aeg see jutt ära lõpetada. Ja ehk järgmine kord on mul midagi ka välja raalitud ja saan millestki ägedamast kirjutada! 😀 Nt pulmad vms (ilmselg ainult unes, aga lootus sureb viimasena).

Järgmise korrani! Teie.. Umm.. Ringiratast keerutav C.

Pallike veereb

See kord ei veere mitte tegutsemis pallike, vaid minu kannatuste pallike. See tähendab siis seda, et minu kannatus hakkab katkema.

Ma olen A peale kuri. Ma olin eile nii marus, et ma pool õhtut vahutasin üksinda. Õnneks poiss magas ja ei pidanud seda nägema, nii et sain siin ennast üksinda tühjaks elada.

Miks ma siis nii.. kuri/marus olen? Noh.. mul sai lõpuks mõõt täis, miks mina pean kõike otsima ja uurima? Ma olen A’le rääkinud sada korda mida on vaja teha, et reaalselt asju liikuma saada. Selle peale saan vb õlgade kehituse või paremal juhul ühe ‘jah’ ja sinna see asi jääb.

Kuna mu ema ja isa ehitavad ka maja, siis mul on hea kõrvalt konsulteerida, et mida ja kuidas saaks. Nüüd käis neil projekteerija ja nende majal katuse tõstmine läheb vähe keeruliseks. Nüüd on nii palju erinevaid nõudeid juurde tulnud, millele nende maja ei vasta, et kas nad üldse seda katust tõsta saavad.

Meie maja on teist masti. Meil on karkass maja. Kas seal üldse katust tõsta saab? Mis nõuetele meie maja üldse vastab ja kas üldse vastab?  Kui ei saa katust tõsta, siis meil ei ole isegi mõtet seda renoveerima hakata, sest mida me teeme ühe toalise majaga? Elame õnnelikult kõik ühes toas, kuni laps/lapsed välja kolivad? Eee ei.

Nüüd olekski vaja, et ‘meie’ maja käiks ka keegi vaatamas, et kas ja mida seal üldse teha saaks.

Kui me ei saagi seda ehitada? Lükkame maja pikali, laiendame vundamenti ja ostame moodul/element maja? Või mida me siis teeme? Kas me teeme?

Kuna ma pole A’le mitte keegi, paberite järgi, siis ei saa ju mina mitte midagi ajada. Veel enam, kui selle maja paberiasjad pole veel korras. Ja noh mõnel mehel on ilmselgelt nendega veel maa ja ilm aega.

Ma olen planeeria. Kui üks plaan ei lähe nii nagu alguses mõtlesin/mõtlesime, siis on hea, kui on kohe varuplaan olemas. Ma nüüd genereeringi siin varuplaani, mis siis kui me ei saa? Nüüd ju pidi meile septik tulema ja vesi majja, aga kuidas nendega siis jääb? Sellepärast ma ka tahan asju liigutama hakata.

Hetkel, minu tagavara plaan oli, et lükkamegi siis maja pikali nt. Laiendame/parandame vundamenti ja ostab moodul/element maja. Muidugi kui seda saab nii teha, nagu mina mõtlen üldse. Kui meie plaan jääks see, siis muidugi tuleks hakata ettevõtetega suhtlema, et kuidas ja mida saab.

Eile ma siis kammisin siin sada üks veebilehte läbi, mis pakkusid erinevaid moodulmaju. Olin sealt rägastikust mõned välja valinud ja tahtsin, et saadan siis A’le, et mis ta nende peale kostab. Sellele sain vastuse, et ah homme vaatab. “homme”! Saatsin selle peale crumpy cat’i gif’i, mille peale sain vastuse, et olgu vaataks vähemalt sarja lõpuni ja siis.. Mina siis nii naiivselt ootan, et millal ta kirjutab et sari läbi ja et no saada siis mulle. (Ta oli jälle ära Tallinnas, sp ka kirjalik vestlus) Selle asemel sain ma, aga olgu ma nüüd magama, head ööd, armastan.

Ooooooh …Mu vererõhk tõusis vist lakke. Kujutan ette, et mul tuli kõrvadest auru välja.

Siit jookseb nüüd minu piir. Mina planeerisin maja. Mina otsisin erinevaid materjale, erinevaid firmasid kust saaks sobivaid aknaid jne. Mina mõtlen ja otsin mis kütteid ja alternatiive. Mina olen uurinud ja otsinud mis pangad mida pakuvad. Ma otsisin nüüd alternatiive, mis siis kui me ei saagi ehitada. Ja temalt tuleb vastus “homme vaatab”.

Ma panin lihtsalt kõik aknad kinni, mis ma välja olin valinud. Mina enam sellega ei tegele. Ma ei räägi maja teemal, mitte üht sõna. Ma ei otsi, ei paku, mitte midagi. Tehku ise. Otsigu ise. Mõelgu ise. Kui küsib, saab samamoodi ühe hädise õlgade kehituse või mokaotsast “jah” või “ei” ja see on ka kõik. Mulle aitab.

Võibolla ma keen ilma asjata üle. Eriti preagu, kui poiss on hull vingats. Nüüd tuli välja, et tal on palavik ka veel. Super. Mul on lihtsalt juhe nii lühises ja nüüd .. Oeh. Mind huvitab, kas ta ise üldse hakkab minuga sellel teemal rääkima? Et noh näita siis, mis valisid või ma ei tea. Ma lihtsalt ei soovi enam üürikas elada ja eriti kui maal on selline võimalus. Lapsel on ju nii hea maal elada. Hommikul ärkab, sööb kõhu täis ja saab õue mängima minna. Ei pea muretsema, et kuskile autoalla jookseb või jumal teab mida veel. Aga noh.

Igatahes, ma nüüd lõpetasin oma vahutamise. Ma loodan, et mu jutus mingit loogikat ka on.

Järgmise korrani! Teie C.

 

Mõtteid kiusamisest

Istun siin voodis oma märja peaga ja mõlgutan rahulikult mõtteid. Jah kell on öösel ja ma käisin pesemas, aga mul ei ole päeval aega seda teha, sest üks väikemees käib vanni küljes olevat kaitsvat ust eest kangutamas, nii et terve elamine on märg. Samas pesust tulles pole nüüd enam nii väga und ja tundub et on aega rahulikult asjadele mõelda.

Mis mind tegelikult kummitab on see, et ma rääkisin oma sõbrannaga ja meil tuli jutuks kooli kiusamisest. Küsis mult, et kas mind on kiusatud ja kui ma vastasin jah, siis ta oli nii üllatunud. Sama olin ka mina, kui tema samaga vastas.

Ma ei hakka kirjutama kuidas teda kiusati, sest see on tema rääkida. Aga see kuidas mind kiusati.. Olgu, see ei olnud kõige hullem, aga samas see on siiani minusse haava jätnud. Aeg parandab kõik haavad, mis on tõsi, kuid armid jäävad ikka.

Üks eredamaid hetki, kus ma koju jõudes nutsin ja oleksin endalt elu tahtnud võtta, oli see, et peale kehalise tundi, riideid vahetades otsustas üks tüdruk et nüüd on õige aeg minust pilti teha ja see netti üles panna. Nüüd saadavad ja panevad paljud pool paljaid pilte, kuid ma ei ole selline ja see oli suhteliselt viimane piisk karikas. See oli minu jaoks piisavalt kaua juba kestnud. Iga päev kooli minnes, teadsin et kindlasti on jälle midagi mille kallal nokkida. Tol päeval koju minnes ma nutsin ja mõtlesin lausa omalt elu võtta. Ema ja isa olid ka tol päeval kodus ja ei saanud aru mis toimub, kui rääkisin siis oli kohe jutuks et mine direktorile rääkima, kuid ausalt mis tema teha oleks saanud?

Minu väljapääs, oli muusika. Ma kuulasin muusikat ja unistasin. Unistasin ja panin selle kirja ning avastasin mingi hetk ühe foorumi kuhu ma ka asju üles lisasin. Samuti pidasin ma blogi, kuhu ma oma tunnetest kirjutasin, aga selle kustutasin mingi hetk ära.. Hmm miks?

Mul oli koolis ‘sõbrannasid’ küll. Mõni kes sõbralikult nokkis, mõni kes mind kaltsakaks kutsus, sest oli masu ja hea et meil söök laual oli, riided olid väiksem mure. Mitte kõigile ilmselgelt. Hiljem oli jälle sõber ja oli tore.

Ma ei tea, miks ma endaga nii lasin käituda. Või noh.. Ma pole kunagi kuskile kuulunud. Ma olen alati see hall hiir olnud, keda keegi ei märka. Olen olemas just siis kui vaja on, just siis märgatakse.

Olen alati olnud see inimene, keda keegi ei kuule. Kui seltskonnas olla siis minu juttu ei kuulata. Vahest on selline tunne, et võiksin täiest kõrist karjuda või lihtsalt ära minna ja keegi ei märkaks seda.

Gümnaasiumis oli asi toredam. Inimesed täiskasvanulikud. Aitasime üksteist, naersime, nokkisime. Kui aga lõpetamine oli, tutipidu, istusime aulas, pidime kõik kellegi kohta mingi vihje andma ja teised pidid ära arvama kellest juttu, siis mind ei maininud mitte keegi. Isegi mitte tüdruk, kellega ma pm igas tunnis koos istusin.

Ma ei teadnud, et see mind nii häiris või häirib, aga nüüd järele mõeldes, see täiega kriibib mind.

Üks põhjus ka, miks ma ülikoolis sõbraga riidu läksin oligi see, et ma tahtsin kuskile kuuluda. Ja kui tema kallal nokkimine ajas teised naerma siis.. Nii rumal minust. Ma saan sellest nüüd aru. Rikkusin midagi, millegi totra nimel, kui ma juba kuulusin ju kuskile. Ma olin tema sõber.

Loen nüüd järgi mis ma kirjutasin ja mu jutt on nii hüplik. Samas kell on nii palju ja mu mõtted hüppavad ühelt teisele, et tervikliku teksti on raske kirjutada. Viimane aeg magama minna. Sain vähemalt oma segaseid tundeid välja kirjutada. Aitäh teile, kes seda loevad.

Teie C.

Unekool

Unekool on värskete lapsevanemate jaoks üks tähtis teema. See on teema mille üle vaieldakse tohutult. On kirjutatud erinevaid raamatuid, kuidas toimida jne. Lõpuks tuleb aga ise see õige tee leida, mis just SINU lapsele sobib. See on alati nii, et mis ühele sobib, et pruugi teisele absoluutselt sobida.

Nüüd ma siin siis olen. Üritan poissi harjutada magama, terve öö, et ta ei ärkaks iga paari tunni tagant ja ei nõuaks tissi. Olgu, meil oli siin haigusperiood, kus ta tahtis palju rohkem lähedust ja seda just tihti öösiti, mis omakorda tähendas, et terve selle aja olin mina suhteliselt magamata ja noh.. natuke kuri. I need my sleep.

Mul on üks facebooki grupp, selline väike, 20 inimest. Meil on omavahel chat, kus me igapäevaselt räägime. Jagame oma muresid ja rõõme. Nüüd meie grupis käis ühel une/magamisnõustaja, sest tal tüdruk terved ööd kasutab teda kui lutti. Kui lutti anda, siis seda ta ei taha ja hakkab karjuma, nii et ainuke sobiv variant ongi ema rind.

Kui nõustaja oli ära käinud, rääkis ta meile ka siis mis just neile soovitati. Kuna peretüüpe on erinevaid, siis igale perele on erinevad lähenemised ja soovitused, aga siin kohal rääkis ta just mis neile sobis. Nüüd me oleme ka ise paar päeva nende soovituse järgi toimetanud ja noh.. võib öelda, et progress vist.

Kuna poiss on juba nii suur, heh ühe aastane ainult, siis nüüd ei tohiks enam vanker võrduda unega, vaid soovitavalt käia vankriga ärkvel olemise aeg õues ja siis lõunauneks tuppa magama. Kuna meil on hetkel kujunenud, et poiss magab ainult ühe une, siis meile sobib nii, et käime õues ära ja siis tuppa magama. Või lähme hoopis õue alles siis, kui on juba ära maganud. Saame rahulikult koos vankrit lükata ja teepeal olevaid kive ja oksi avastada. Või siis liivakastis liiva loopida 😀

Päevaste unedega, ma panin teda meie voodis magama. Võtsin ta kaissu, hoidsin kuni ta uinus ja siis hiilisin voodist välja. Nüüd olen teda tema enda voodisse magama pannud. Kaks päeva läks see kisaga, kuid täna juba rahulikult. Mässas oma tekikesega ja jäi tuttu. Ehk siis nõustaja soovitus oli, et ei paneks enam enda voodisse magama. Ma olin just mõelnud, et kui ta nii tublisti ilma tissita magama jääb(seda juba mitu kuud), siis peaks hakkama harjutama, et ta seda ka enda voodis teeks. Sest noh.. Hirm on ikka, et ta lihtsalt keerab ennast meie voodist maha.

Ööunne aga .. Ma annan poisile enne uinumist pudelit/piimasegu, sest ma loodan, et see on nn toitvam(kui minu rind, sest noh piinavabrik on suht tühi) ja ta ei ärka tühja kõhuga enne hommikut üles. Reaalsuses ärkas ta aga küll. Nüüd me oleme paar päeva andnud pudelit hoopis a la 30min enne magama minemist. Suhteliselt kohe, kui pudru on ära söödud. Istume diivanil, vaatame telekat ja joome pudeli tühjaks. St tema joob, minu süles istudes. Siis alles vahetame riided, peseme hambad, anname vitamiini ja paneme ta magama.

Varasemalt me raamatut ei lugenud, sest ta oli kohe krapsti püsti ja tahtis uudistada, et mis asi see nüüd käes on. Nüüd ta püsti ei tule enam, õnneks, ja loeme enne uinumist talle ühe muinasjutu. Siis teeme pai, lausume head ööd, tuttu nüüd, kustutame tule ja istume kuni ta magama jääb. Veel oleme juures, kuni ta uinub, kuid varsti üritaks sellest osast ka loobuda. Et kustutad tule, head ööd blabla ja lähed toast ära. Praegu on see lootusetu unistus, sest nii kui sa hakkad ukse poole minema, on mees krapsti püsti ja vaatab vesiste silmadega otsa. Ja peale seda on tal raske uinuda, sest ta kontrollib koguaeg, et kas me oleme ikka seal.

Ma räägin koguaeg ‘me’ aga tegelikult mina, sest A on enamus nädalad kodust ära, et ma pean üksi seda kõike tegema. Nädalavahetustel aga ‘sunnin’ teda seda kõike tegema ja kakaseid mässusid vahetama. Kui juhtub, et ta on nädalasees ka kodus, siis ta loeb mulle päevi, et millal tema nüüd seda koledat mässut vahetas, et miks ma ise seda tegema ei lähe. Siit tulenevalt, jah me ei ole veel potitreeninguga alustanud, sest noh.. ma olen laisk.

Ma olen hommikuti aeglane ärkaja. Me vedeleme voodis päris pikalt, enne kui püsti tuleme. Potitreening aga näeb ette, et nii kui laps ärkab, siis peaks ta kohe potile panema. Ja siis samal ajal seletama, et pissi pissi või kaka kaka. Aga ma kujutan ette, et seda oleks suvepoole vähe lihtsam teha, sest siis saab palja pepuga ringi joosta ja kohe potile tõsta kui häda tegema hakkab. Mis eeldab, et pott peaks koguaeg käeulatuses olema tho 🤔 Õnneks ta potti ei karda, oleme paar korda sinna ikka midagi kinni püüdnud, aga ega ta seal just väga pikalt ei istu ka. Kohe vaja kuskile uudistama minna.

Igatahes, praegune unekool või mis ta siis on, on meil toiminud. Oleme seda küll 3 päeva katsetanud, aga noh.. võib öelda, et toimib. Lõunauinak oma voodis on üle 1h pikk. Ööunne jäädes ärkab alles 7 aeg, siis kolib ta küll meie vahele/minu kõrvale, mida tegelikult ei tohiks lubada, aga ma jään ise suht kohe magama ja ei jaksa teda voodisse tagasi tõsta. Ehk siis on meil vaja veel harjutada, et ta uinuks täitsa üksi ja et hommikul koliks ta tema voodisse tagasi. Aga kõik muu meie puhul toimib 🙂

Varasemalt, kui ta veel beebi oli, siis sai teda magama kussutatud, või jäi ta meie voodisse magama, sest ma andsin talle rinda seal ja ei julenud teda ringi tõsta, sest kartsin, et ta ärkab kohe üles. Kui ta rinnaotsas magama ei jäänud, siis sai teda magama kussutatud, teda enda voodisse tõstetud, mille peale ta üles ärkas, siis uuesti kussutatud ja siis meie voodisse tõstetud, kus ta siis kaissu sai võetud ja siis uinus ta sügavalt, nii et me saime toast välja hiilida. Nii et see magama panemine, on suhteliselt trikitamine olnud, terve see aeg. V.a. siis kui ta alles 1-2 kuune imik oli 😀

Ma ei mäletagi, mitu kuud me teda juba enda voodisse magama paneme, et ennem sai rinda/pudelit, siis tõstsime tema voodisse, silitasime hoidsime kätt kõhul/seljal ja ootasime kuni ta uinus. Kui A magama pani, siis ma andsin ennem rinda, tõstsin ta voodisse ja siis A silitas teda, kuni ta uinus 😀 Või nüüd kui pudel mängu tuli, siis sai A selle protsessi ka ise ära teha.

Igatahes.. Oleme trikitanud ja mässanud omajagu ja nüüd meil asi suhteliselt toimib. Loodan, et nii ka jääb ja võiks isegi veel paremini minna, st et ärkab alles kell 9 ja varem süüa ega midagi ei küsi. Unistada võib eks.

 

Järgmise korrani! Teie C.

 

Kuidas meil läheb?

Eduka blogi saladus pidi olema pidev postitamine. Kasvõi kord nädalas. Veel parem, kui mitu korda nädalas. Aga millest sa kirjutad mitu korda nädalas? Eriti, kui su elu on suhteliselt ruttiinne.

Näiteks viimased paar nädalat oleme me siin vahelduva eduga kõik haiged olnud. Väikemees, mina ja isegi A. Nüüd kimbutab meid mõlemaid põskkoopa põletik, millest õnneks väikemees on pääsenud, kuid sellegi pooleks on tal paari nädala jooksul mitu korda palavik tõusnud. Millest? Kevadistest ilmadest? Meie pisikutest?

Käisime eile perearstil, sest mul on 5 päeva järjest pea tuimalt valutanud. Võtan tabletti või mitte, ikka on suhteliselt sama seis. Hambasse lõi põletiku. Silma koobas tuikab imelikult. Nohu on kõvasti üle nädala olnud.  Neid sümptomeid googeldades, saab vastuseks põskkoopa põletiku. Käisin siis sellega eile perearstil, kust sain pereõelt pahanadada, et miks ma ei helistanud ette, et neil on ajad nii täis. Umm.. Esiteks uksetaga ei olnud ühtegi hinge, kui ma sinna läksin ja teiseks, ta mängis arvutis kuradima Mahjongi. No vabandust, et ma oma probleemiga teie mängu segasin.  Õnneks vaatas perearst mu ikkagi läbi ja soovitas mulle looduslikke ravimeid, kuna poiss saab ikka rinda, siis proovib kas neist on abi.

Halasin eile A’le, kui paha mul olla on. Palavik tõusis, pea ikka valutas, poiss jonnis, ise olin nutu äärel. Kirjutasin talle, et palun tule koju. Ta läks esmaspäeval Tallinna ja pidi, et tuleb reedel koju. Aga kuna mul oli tõesti nii sant olla, siis ta sättis oma asjad ringi ja tuli päev varem koju. Kui ta ütles, et ta tuleb, siis ma hakkasin õnnest nutma. Esiteks nii armas, ta teab, et mul on raske ja üritab ikka aidata nii palju kui saab ja teiseks, kogu selle haigeks olemisega on kuidagi juhe nii kokku jooksun, et vahepeal tuleb lihtsalt nutu tuju peale. Meil on küll A’ga vahepeal omi probleeme, kuid suures pildis on mul temaga ikka vedanud 🙂

Imetamisest rääkida, siis sõbranna oli nii üllatunud, et ma ikka veel rinda annan. “Aga ta on ju juba aastane!” Ooo, imetamisest võõrutamine on ju nii ilmatuma lihtne! Mida ma teen, kui ta öösel muudmoodi ei rahune, kui tiss suus? Muidugi ma tahaksin juba seda vabadust, kus ma saaksin terve öö muretult magada ja ei peaks muretsema, et poiss ärkab öösel ja nõuab mult süüa. Ja oh, kui saaks veel vabalt head veini nautida, ilma et peaks muretsema, et niii nüüd võtsin ühe pokaali, peaks vähemalt 6h vahet hoidma, ja siis vb võib rinda anda poisile. Aga mis teha.. Elu on selline. Kõik ikka omal ajal. Päeval ma nt üldse rinda ei anna, see ongi selline öine lohutamine. Kuskil artiklites oli ka, et päeval võib võõrutada, aga et öine tissitamine on lapsele veel oluline. Küll ta mingi hetk lõpetab selle ise ka ära. Ma loodan. 😀

Poisist rääkides, siis nüüd on ta endale salaja 2 hammast kasvatanud. 1 hammas tuli ootamatult valelt poolt. Mõtlesin, et see tuleb teisele poole aga näed sa. Siis salaja tuli see oodatud hammas hoopis niisama välja (sinna poole, kuhu me seda ootasime aga ei tulnud)  ja poisiga mängides avastasin veel kuskilt tagant suust veel ühe hamba. Nii et täis näriline oma 9 hambaga. 😀 Samuti on ta ära õppinud kõndimise. Muidugi see tuleb veel nii, kuidas tuju on. Suurem osa on ta siiski kahel jahal ja vähem on ta põlvili ja roomab. Õues kombe ja saabastega see käimine veel nii libedalt ei tule, aga harjutamine teeb meistriks.

Praegu tasub meile head tervist soovida, siis saaksime õues kevadet nautida ja mänguväljakul mängimas käia. Nüüd oleme minimaalselt väljas käinud, sest tahame ennast hoida.

Teile samuti head tervist ja ilusat kevadet! Teie C.

 

Asjad liikuma

Kuna kevad on kohe käes, siis tuleb rattad veerema panna. Või lumepallid veerema panna praeguste ilmastiku oludes. (Mis asi see õues toimub?)

Nüüd sellel nädalavahetusel palusin isal vaadata, mahuteid/septikuid ja enam-vähem plaan paika panna, mis tööd ja mis järjekorras vaja teha on. Samuti võtsin julguse kokku ja rääkisin oma vanaisaga, kes emalt küsis koguaeg, et ega me kodu ostma ei hakka, et ta tahab aidata. Nüüd siis küsisin, et kas ta oleks nõus, meid natuke sponsoreerima. Saime jaatava vastuse, nii et jääme siis ootama, mis summadest sealpoolt juttu tuleb. Samuti rääkisin isale, et vaatasime remondi laenud vms, mille max summa on 15 000 eurot ja see on siis ilma tagatiseta. Isa kohe, et oh see nii suur summa, et sellega saab remonditud küll. MIna jälle kardan, et sellest võib isegi puudu jääda. Isa ikka, et eii see suur summa. Well let’s see, sest tegelikult on tööd ikka meeletult.

Tegelikult ei jää meil muud teha, kui nüüd reaalselt kevadet oodata. Kui maa on sulanud ja pehme, siis saab hakata kaevetöid tegema ja vee majadesse viia. Nii meie majja kui ka ämma omasse. Ämma kaevus on õnneks juba pump olemas ja isegi toru majani veetud, aga seal ei ole välja viivat toru ja seal ei ole majas sees midagi ühendatud.

Aga enne kui meie majja vesi saab, siis tuleb kaev puhastada, pump ühendada ja siis alles septik või mis iganes süsteem sinna teha.

***

Nii.. Jagan teiega ka oma väikest visiooni, mis ma siis olen mõelnud, et võiks seal ära teha 😀 Kasutasin https://home.by.me/en/ programmi.

 

Hetkel on siis pilt enam-vähem selline. Need lillakad jooned on enam-vähem kus praegu seinad on, need on mul plaan maha võtta, nagu ka järgmisel pildil näha on. Seal kus on suur aken/uks, seal on praegu väiksem aken. Aga kuna me tahame ka terrassi, siis paneme sinna suure klaasist lükkand ukse. Kuna päeval paistab päikest ka rohkem sealt poolt, siis seda rohkem valgust meile tuppa tuleb 🙂

 

Siin on siis näha, kuidas see suhteliselt välja võiks näha. Ennem muidugi ei tea, kui päriselt niiöelda ehitama saab hakata. Seal programmis ei ole kõiki selliseid vahendeid ja valikuid, nagu ma tegelikult ette kujutan. See oli siis lihtsalt, et näidata, milline see võiks välja näha.

Kuna me võtame toestavad seinad maha, siis me peame panema tugipostid. Siin pildil on vähe poolikult, aga ilmselgelt toetavad nad seinast, teise seinani 😀 Treppi algselt ka ei ole, sest teise korruse tegemine on alles kauge tulevik ja samuti üks suur must auk, meie rahakotile.

Kamin tuleb suurem ja laotud. Kuna selles programmis ei olnud valikut, siis panin selle. Tegelikult see tuleb isegi natuke toa keskemale poole, sest seal on hetkel üks ahi, aga kuna see on valesti ehitatud, siis lammutame me selle maha ja laseme siis uue asemele ehitada. Seal hetkel on siibri süsteem katki, nii et ämm on sinna mingi oma süsteemi teinud. Samuti on seal pliidiga ühine korsten, mis tähendab et tugipostid, tuleb ehitada ohutus kauguses korstnaga, aga seda ei saa ennem teha, kui vist ahi platsis on. Eks näeb. Samuti ei olnud, selles programmis pliiti, aga pliit asetseb tegelikult trepi ees/taga kollases seinas, see mis tühi on 😀

 

Värvivalik ei ole ka veel täitsa kindel, aga üritasin A’d ära moosida, et äkki on nõus halli värviga. Et osad seinad on hallid ja osad oleks siis erksama ja rõõmsama värviga. Kuna köök on maja kõige pimedamas nurgas, siis mõtlesin et äkki kollane tooks sinna vähe rohkem erksust.

Alguses oli plaan, nüüd sellel pildil olev kollane sein nt mingit punakat tooni värvida, aga mõtlesin et prooviks ja vaataks kuidas see kollasega oleks, et tooks köögis oleva kollase ka nn elutuppa/söögituppa.

Mööbli asukoha suhtes on söögilaua ja diivani asukoht kindlad, sest kööki ei saa lauda, kuna seal ei ole nii palju ruumi ja diivanit mujale panna ka ei saa, sest telekat ei ole kuskile mujale panna.

Ma tahan telekat seinale saada, sest praegu ma reaalselt kardan meie teleka turvalisuse pärast, kuna poiss käib oma kätega seda pläkerdamas ja klotsidega peksmas ja.. Oh kohutav. Kui teleka seinale saaks ja sinna alla mingi telekalaua paneks, siis oleks telekal vähemalt kriimustuste osas ehk turvalisem 😀 Ei pea kartma, et keegi seda maha lükkab 😀

 

Siin pildil on siis meie esik ja ka natuke vannituba näha. See kus on punane sein, seal taga on hetkel tegelikult kuivkäimla, mille me nkn ära lammutame. See läheb siis vannitoa arvele, et ma oma vanni ikka tuppa saaks. Kogu see veranda sein, mida seal pildil näha ei ole, on tegelikult klaasist. Ma ei kujuta veel täitsa ette, et millised aknad me sinna asemele paneme, aga küll me selle välja nuputame.

Riidekapi osas oleme ka sunnitud vist ikkagi kapi panema, sest sisse ehitatud kappi pole võimalik teha, ‘tänu’ klaasist seintele. Me ei saa ka suuretoa arvelt ruumi juurde võtta, sest ruumi on tegelikult ikkagi vähe.

Punane sein jäi hetkel sinna, sest söögitoa sein oli punane. Ja ma mõtlesin, et siis võiks seda värvi veel kuskile tuua. Minu arust oleks imelik, kui majas on ainult üks sein ühte värvi. Et seda värvi võiks veel kuskil välja tulla. Samas nüüd ma tegin, et nii esikus kui ka vannitoas on mingid seinad sellised punased. Vannitoas on üks sein plaaditud, see sein tuleks duššinurka edasi. Seda jällegi see programm ei võimaldanud. Kui isale näitasin, siis tema, et miks sa siia siis plaati ei pannud. Just enne seda ütlesin, et siia tuleb plaat aga programmis ei saanud panna, sest siis oleks terve sein plaaditud tulnud 😀

Mõtlesin ka, et põrandal võiksid suuuured plaadid olla. Seda kiiremini ja vaevata neid maha saab. Muidugi peab siis põrand täiesti loodis olema. Hetkel on vannitoa asemel mingine kuur, kus on telliskivist põrand. See tuleb täis valada jne. Tööd meil jagub.

Ja magamistuba jääks meil siis selline. Enam-vähem. Mõtlesime, et seal ei viitsi nii mässama hakata, et viskame sinna tapeedi seina. Seal on soojamüür ka, seinas mis hetkel pildil ei ole.. Selle ehk võõpame üle, aga rohkem seal vist värvima ei hakkaks. Aknad on plaan panna kolmekordsed puidust aknad, mis on siis rohkem heli summutuvad. Tulevad kasuks, kui sinna taha tuleb terrass.

Tulevikus on plaan see nn külalistetoaks. Kui sõbrad külla tulevad, siis saaks suvel terrassil nautida ja kui keegi varem ära väsib, et siis ei kostuks liiga palju lärmi sinna tuppa. Vb ei tule terrass kogu seina ulatuses, kes seda teab. See on lihtsalt pelgalt algne visioon.

Magamistuppa oleme ka alguses sunnitud kapi jätma või ostma, sest meil ei ole tavalisi riideid kuskil hoiustada. Kummut on, aga seal on meil pesu ja lapse riided, aga et kuhu muud riided paneme? Muidugi on mul vaja riidekapis suur tühjendus teha, enne kui me kolime, aga jah.. Majas on mingi vana riidekapp, arvan, et teeme selle puhtaks ja korda ja jätame selle siis sinna tuppa kuidagi. Või viime selle esikusse. Eks näis.

Köögimööbel, mis siit pildilt suht hästi paistab. Well seal ei olnud erilisi valikuid. Me peame muidugi köögi ära mõõtma ja vaatama kuidas seal, peale magamistoa ukse kinni panemist asi muutub. Kas saame sinna ka mingi kapi panna või ei, sest pliidi kütmine on seljaga akna poole. Peame jällegi sellega ka arvestama. Ja meil on ka köögi all kelder, mis hetkel läheb kevadel vett täis. Plaanime kevadel maja ümber trassi kaevata, et vesi keldri ei läheks, vaid mujale. Nii.. Aga ikkagi keldri luuk on köögis, nii et ma pean arvestama sellega, et ma seda mööblt täis ei pane ja ikka alla saaksime ronida.

Emal ja isal on keldrisse boiler pandud. Hea ruumi kokku hoid. Kui saame vee keldrist välja siis oleks see ka üks valikust. Kui ei saa, siis oleme sunnitud boileri vannituppa kappi panema.

Ja köögis mööblivärvi osas olen ka hetkel kõhklev. Ennem olin täiesti veendunud, et tahan valget mööblit. Sest siis ei tundu see tuba nii pime. Kuida samas… Nüüd vaatan ka natuke hallikamat tooni mööblit. Sest kollane ja hall ju tegelikult sobiksid kokku eks?

 

***

Diivani valisin välja. See on hetkel ales, mis paneb mu näpud sügelema, et võiks ju ära osta. A kriipsutas mu mõtte maha, et meil ei ole seda hetkel kuskile panna ja EI.

Siis rääkisin, et ma tahaksin Lätis IKEAs käia. A laitis JÄLLE mu mõtte maha, et meil ei ole mõtet ennem minna, kui seinad on maas ja toad tühjad. Siis näeme visuaalselt palju ruumi on jne. Tänks.

Tegelikutl räägib õigust. Siis võiksime minna alles, kui värv on seinas ja saab tegelikult juba sisustama hakata. Kuigi köögiga vist peaks natuke varem alustama? Ma ei tea.

Aga ma igatahes ootan kevadet! Me saame oma kodu! Jee..

Teen tulevikus blogis, mingi teise alateema/koha, kus siis on ainult remondi ja kodu teemast kirjutan. Üritan võimalikult palju blogisse kirjutada, siis on tulevikus hea lugeda, milline meie kodu ehitus protsess oli 😀

 

Aga olgu.. Järgmise korrani, teie C!

Lootus suri

See postitus ei tule kerge südamega. Ma olen nii segaduses mida ma tunnen või mida ma tundma peaksin.

Ma olen kurb, samas rõõmus. Ma olen kurb, sest ma kaotasin meie perele väga kalli inimese. Ma olen rõõmus, sest viimaks saab ta rahus puhata. Ilma piinadeta. Viimane kuu oli üks suur ameerika mägi. Kõik päevad olid nii erinevad. Kord üles, kord alla, kord jälle üles, kõik nii kena ja tore ja äärepealt juba nii hästi et oleks koju saanud ja siis sellise suure pauguga aina allapoole. Lõpp oli suhteliselt sirgjoones alla. Ta ei tundnud enam inimesi ära, endiselt ta ei söönud ja sellest tulenevalt ei olnud tal jõudu et isegi rääkida.

Me viimased nädalad kõik teadsime et see juhtub. Kui asjad jälle halvaks läksid siis ta ütles et ta ei taha enam elada, et ta ei jaksa enam. Kui ta ise enam ei looda, siis mis sealt head loota on? 26 veebruar andis ta lõplikult alla ja lahkus meie seast.

Algul kui ta haiglasse sattus, siis kõik käisid teda pea igapäev vaatamas. Ta ootas nii väga ja kui lõpuks tuldi, siis tal lõi silma särama. Oli lootust. Kui meie pojast talle räägiti või ema koerast, mis tempe nad tegid siis tal jälle silm nii säras ja ootas juba et ta neid näeks. Tahtis sauna ja koeraga mängima ja mis kõike veel. Siis ta sai juba taastusravile, kuna tervis oli hea ja sõi juba ise. Algul räägiti, et saab tuleva esmaspäeval taastusravile, aga kui 3? päeva varem (reedel) teda vaatama mindi, siis teda sätiti juba taastusravile. Peale seda läks aina halvemaks. Tollel laupäeval ta ei suutnud jälle süüa, oksendas kõik välja, siis oli jälle jõuetu jne. Siis viidi teda uuesti emosse, et miks ei söö ja mis hädad seal veel olid, siis toodi uuesti taastusravile ja nii teda solgutati seal edasi-tagasi. Kuni lõpuks siis võeti uuesti haiglasse tagasi ja pandi tilgutite alla. Peale seda ta lihtsalt.. Kärbus.

1 märts toimus tema ära saatmine. Esimest korda teda seal avatud kirstus nägin siis.. Ma ei tundnud teda ära. See mees seal kirstus.. Ta oli nii tuttav, kuid ometi nii võõras. Ta oli nagu minu vanaisa aga ometi ei olnud ka. Ta oli nagu keegi võõras, mitte see sama mees, keda ma terve oma elu tundnud olin. Ma olen muidugi väga-väga õnnelik inimene olnud, kes on saanud üles kasvada 2 vanaisa ja 2 vanemaga. Ma tean seda ja mul ei ole sõnu, kui tänulik ma selle üle olen. Ma olen õnnelik, et ta sai ka minu poega ja tema kasvamist näha. Vähemalt mingil määral.

Onu poeg rääkis ka peiedel, et ta oli oma sõbrannale rääkinud, et ta tuleb vanaisa ära saatmisele, siis ta sõbranna oli, et kurb lugu küll muidugi, aga mina ei ole ühegi vanaema ja vanaisaga üles kasvanud.

Peiedel rääkis onu, et kui ta käis vanaisa vaatamas, siis ta küsis temalt, et mis ta sooviks, a la midagi juua või süüa või mida.. Ja vanaisa vastas talle, et ta tahaks värsket õhku hingata.

Me kaome oma igapäeva probleemidesse nii ära.. Raha, töö, pere jne.. Ja ühe inimese ainuke soov on lihtsalt värsket õhku hingata. Kui lihtne see soov on, kuid kahjuks polnud see võimalik. Onu ütles, et ta oleks hea meelega ta kuskile suurde ja paksu tekisisse mässinud ja ta lihtsalt õue viinud, et ta oma sõõmu värsket õhku oleks saanud, kuid muigas siis, et arvatavasti oleksime seal lauataga kohtunud paar nädalat varem.

Vanaisa oli alati väga töökas ja armastas palju väljas olla. Kui ilmad juba soojemad olid, siis ta alati nokitses omi asju rõdu peal. Ja kui maa pehme ja sulanud olid, siis nad tulid alati vanaemaga suvilasse (seal elavad ema ja isa nüüd), küll seal oli neil alati palju teha ja kuidas nad tegelikult seda aega ootasid.

Ja oh kui põnevalt ta oma nooruspõlvest meile rääkis, kui me nooremad olime. Kahjuks olin ma liiga noor ja suurem osa neist on mult meelest pühitud, kuid mõned sõjaretked ja metsas karuga kohutmised on mul meeles. Me sõime samal ajal vanaisa tehtud kuumisaiu ja jõime vanaema tehtud kuuma teed ja taustaks rääkis vanaisa meile oma lugusid. Mäletan kui innukalt ta neid meile rääkis..

Kujutasin tegelikutl ette, et kui poiss suurem on ja ma ta oma ema juurde oleks jätnud, siis ta oleks teda viinud vanaema ja vanaisa juurde, kus vanaisa oleks siis talle rääkinud oma noorusretkedest ja hiljem oleks poiss neid sama innukalt mulle edasi rääkinud. Ja oh kuidas talle oleksid need kuumad saiad talle meeldinud.

Tegelikult nii uskumatu, kui kiiresti kõik muutus. Alles jõuludel me olime nende juures ja poiss istus vanaemal süles ja samal ajal katsus vanaisa habet. Kõik oli siis veel nii hea ja tore. Oleks ma tookord teadnud, et ma näen teda viimast korda nii elurõõmsa ja tervena, oleksin teda pikalt kallistanud ja palunud tal mõne oma loo rääkida. Kuid aega ei saa tagasi keerata ja tuleb leppida sellega mis on.

Mul on hea meel, et ma sain vähemalt ära saatmisel käia ja temaga hüvasti jätta. Ma jään teda igatsema. Me kõik jääme. Kuid nüüd saab ta rahus puhata ja meie üle valvata.

 

Järgmise korrani. Teie kurb C.