Oh my.. 100 asja

Well.. Kuidagi ootamatult on uus aasta kätte jõudnud.

Aasta 2017 oli.. huvitav, kuid ma usun, et uus aasta tuleb tunduvalt põnevam, sest meile on sündimas väike tegelane, kes kindlasti iga meie päeva eriliseks teeb. Mis eelmisse aastasse puutub siis… Well. Sain mõned unistused täidetud, kui nii võtta.

*Ma sain tööle.

See töö otsimine on üks kohutav- kohutav asi. Ma ei tea kui palju ma lõpuks neid CVsid laiali saatsin, kui mind lõpuks tööle võeti. Ma olin ausalt juba käega löönud ja arvasin, et noh selge minu saatus on siis oma mehe õlul elada. Aga siis sain kõne ja sain vestlusele. Noh vestlus nagu vestlus ikka, paljutõotav, ei arvanud, et sealt kõnet tuleb. Agaa… Ma sain sama nädala lõpuks kõne, et ma saan selle töö, kui ma tahan. Ilmselgelt. Daaah.

Alguses oli tore. Ilmselgelt mul oli apsakaid ja neid oli päris palju, aga mulle meeldis. Mida rohkem ma seal aga olin, seda nõmedam see töö oli ja seda vähem ma sinna minna tahtsin. Õnneks enamus tööpäevad olid sõbrannaga, kus me saime mõlemad vinguda kui nõme siin on 😀 Aga hei, raha on raha, sead peab teenima.

*Teen lube

Hetkel on see veel pooleli. Ma käin aktiivselt sõitmas, aga paar koolitust on ka veel vaja ära teha. Õnneks esmaabikoolitust tegema ei pea, sain ülikoolis korraliku ja pika loengu, mille lõpus saime veel tunnistuse ka, nii et sellega on korras. Küll aga libedasõit ja pimedasõit on veel vaja ära teha. Olengi sinna registreerimist edasi lükanud aga peakski selle ära tegema, sest noh.. kõht kasvab ja varsti ebamugav 😀

Nii palju siis möödunud aastast. Uuel aastal üritame me lihtsalt hakkama saada.

Ausalt öeldes, ma ei jõua ära oodata, millal ma sünnitan. Ma tahaks oma kõhtu tagasi saada. Teate kui kummaline on, kui teil ei ole oma kõhu üle kontrolli? See lihtsalt liigub ja teeb mis ta tahab, ilma et mul selleks mingit sõnaõigust oleks. Samuti tahaksin ma oma tavalisi pükse kanda juba ja tahaks jopet selga panna, nii et see ei pitsitaks kõhupealt.

Ma kujutan ette, et kui ma ära sünnitan, siis ma olen hullult aktiivne ja käin hästi pikke ringi jalutamas. Sest kui ma C’d hoidsin, jalutasin ma temaga põhimõtteliselt terve aja, kuni ta üles ärkas.

Muidugi rumal minust sünnitust oodata, kui mul pole veel enamus asjugi olemas. Me pole suutnud siiani Tallinnas vankreid vaatamas käia, mis tähendab, et minu vankri valik põhineb internetis leiduvale. Ja paistab, et enne veebruari niikuinii ei õnnestuks Tallinnasse vaatama minna, aga ma tahaksin juba veebruaris vankri ära osta või tellida. Nii et kas läheb see vanker, mis ma alguses juba vaatasin?

Turvahälli saame veebruari alguses sõbranna käest. Temalt saame ka arvestava koguse beebi riideid.

Vann on meil ka olemas. Voodi on ka olemas ja koos. Põhiline mure allikas ongi praegu vanker. Kõik muu saab jooksvalt soetada, kuigi ma arvan, et ma kavatsen ka need asjad veebruaris ära osta.

Muidugi pean ma endale varuma igast asju, mida haiglas või haiglast tulles vaja läheb. Mõtlesin, et telliks kodult kodule sünnituspaki, kus on juba kõigele mõeldud. Nii jääbi enda poolt kaasa haarata ainult akulaadija, tuduriided, pesemisrätik ja lapsele kojutoomis riided.

Ah ühesõnaga, ma teen väikse nimekirja, mida ma tahaksin veel soetada.

*Sünnituspakk

https://www.kodultkodule.ee/toode/sunnituspakk/ või http://www.babydo.ee/noored-emad/sunnituskomplekt-haiglasse-emade-kott.html

*Inhalaator, kui peaks nohu tekkima, siis on beebile hea ja samas saame ka ise endale väikse teene teha.

https://tervisetestid.ee/tooted/kiwi-inhalaator-klientide-lemmik

*Mähkmed

https://pood.minulaps.ee/et/a/huggies-mahkmed-elite-soft-1-2-5kg-27tk

Mõtlesin, et alustaks nendest, või kui ei sobi, siis saab ringi vahatada. 27tk ei tundu just kuigi suur pakk olevat, et äkki saab ikkagi ära kasutada ja kui sobivad, siis saab juurde osta.

*Puhastuslapid

https://www.apotheka.ee/green-line-baby-clean-biolagunevad-puhastuslapid-72tk-mm0111631

Mulle tundus, et need on okeid? Muidugi uurin veel ringi. Aga ma arvan, et ei tee paha, kui nad on tita asjade kotis olemas. Eriti kui meil on palju ringi sõitmist.

*Salvid, kreemid

https://www.apotheka.ee/helosan-kreem-100g-mm0005327

https://www.apotheka.ee/bepanthen-salv-50mg-g-30g-mm0009521

https://www.apotheka.ee/sudocrem-laste-mahkmealune-kreem-125g-mm0065467

Need on erinevad kreemid mida on soovitatud. Samuti arvan, et paha ei tee, kui nad kodus olemas on.

*Reisivoodi

See on kindlasti tuleviku muusika, sest alguses saab ta meie juures magada, kui me kuskile läheme või siis saab vankrikorvis magada. Kui me muidugi suudame ära otsustada mis vankri me ikkagi ostame.

Samuti vaatasin ma mingi aeg beebimonitore, sest jällegi meil on kevade beebi ehk siis suvi on kohe käes, mis tähendab, et meil on rohkem kas minu vanemate juures olemist, või A vanemate juures olemist. Ehk siis saab enamus ajast beebsu õues magada. Sellega seoses, oleks hea kui oleks midagi, mis on vankris ja annab märku, et nüüd hakkab ärkama või on juba ärganud.

Praegu on mul aga plaan endale uus telefon osta, mis tähendab, et saaksime vana telefoni kasutada siis näiteks vankris beebi jälgimiseks. Kindlasti on äppe, mida saaksime nii kasutada?

Mul kukkus tööjuures telefon maha. Kõigepealt mulle jalale ja siis sealt õrnalt põrandale. Nii et ma arvasin, et see katki ei läinud. Hoidsin hinge kinni, kui telefoni üles tõstsin. Ja katki mis katki. Õnneks mitte hullult. Siis oli ühest nurgast ainult paar kriipsu. Muidugi nali on selles, et ma tellisin endale kaitseklaasid, mis jõudsid päev hiljem kohale eksole. Nüüd paar nädalat tagasi kukkus see uuesti maha, nii et nüüd on üle ekraani ikka kriips sees. Panin telefoni omast arust taskusse, aga see ei läinud sinna ja kukkus maha. Nii igatahes.. Ekraani parandamine läheks maksma kuskil 100 eurot. Mul on mõtekas siis juba natuke raha juurde panna ja uus telefon osta. Mu praegune juba viskab vahepeal vimkasid ka sisse, nii et ma arvan, et jah tuleb uue telefoni ost.

Samuti mõtlen ma ka aktiivsusmonitori soetamisele. Ma ei taha sealt palju. Ma tahan et see näitaks palju ma maganud olen (kui palju sügavat und ja kui palju õrna und) ja kui palju ma maha käinud olen. Seega ma ei näe mõtet endale mingit fitbit’i soetada, millel on aku vastupidavus kuni 5 päeva, maksab 100 euro kanti ja näitab mulle veel sada lisa asja juurde. Pigem valiksin ma mingi xiaomi vms, millel peab aku vastu ligi 30 päeva ja mis maksab pm 30 eurot ja on veel niiskuskindel ka.

Vot sellised nimekirjad on mul. Muidugi on veel asju mida ma siia ei kirjutanud, sest nendega ma olen veel kahevahel, et kas mul on ikka vaja neid või mitte.

Nüüd selle postitusega sai küll 101 erinevat asja ära räägitud. Nii et järgmise postitusega läheb raskeks, et mis ma kirjutan 😀 Aga nii juhtub, kui pikalt ei kirjuta millestki.

Järgmise korrani! Teie C.

 

Kingi paanika!

Kas te näete seda? Ma teen edusamme ja üritan tihedamini blogida! Aitäh-aitäh!

Tänase seisuga on mul dekreet paika pandud. Lähen jaanuari alguses kaheks nädalaks puhkusele ja siis peale seda kohe dekreeti. Vot nii. Et siis, mul ongi ainult üks kuu veel tööl käia. Ehk siis 18 päeva (töötan graafiku alusel). Uskumatu.

Mis veel uskumatum on, on see, et homme on juba DETSEMBER! Ja kellel on homme vaba päev? MINUL! Mis tähendab omakorda seda, et ma saan oma hulluse välja lasta ja terve maja ära kaunistada. Muidugi nende asjadega, mis mul eelmistest aastatest alles on. Pean oma kulla-kallil meheraasul advendiküünlad laskma osta, sest siis ma saan magamistoast tuled ära võtta ja neid kuskil mujal kasutada.

See aasta on eriti tore maja kaunistada, sest meil on reaalselt kamin. Muidugi, kui see vähe neutraalsemat tooni oleks, oleks vähe mahedam seda kaunistada, aga well.. Saab hakkama. Kuna me nkn kaminasse väga tuld ei tee, siis võib seal julgelt tuleohtlikke asju kasutada 😀

Trepikoda on meil ka väike ja vaikne, seega ma saan oma jõulutuledega pärja panna hoopiski väljapoole ust, ja ma ei peagi põdema, et keegi sellega minema jalutab.

Ühesõnaga homme tuleb üks väga töine puhkepäev. Vaja suurpuhastus teha. Ebavajalikud asjad ära panna ja jõulukaunistused välja tuua.

Homme ongi detsember. Juba. Ja siis ongi jõulud. Ja siis ongi aastavahetus. Ja siis ma jäängi juba koju. Ja siis ma juba lähengi sünnitama. Appi. Hullumaja.

Jõuludest veel rääkida, siis kõik asjad mis ma olin välja vaadanud, et nüüd kui palgapäev tuleb, siis ma tellin asjad ära ja on kinkidega ühel pool, need kõik asjad on laost otsas. KÕIK! Ma ei tea mida ma nüüd tegema pean. Mõtlesin, et kingin A’le laheda star warsi kruusi, see on otsas. Siis ma mõtlesin, et kingin talle juukselõikus masina, see on ka otsas, siis ma mõtlesin, et kingin talle rahakoti, seda pole Tartus saada, on kas e-poes või siis Tallinnas. Ja ma pakun, et kui ma lõpuks olen valmis e-poest seda tellima, siis on see sealt ka otsas.. Siis ma mõtlesin, et kingin oma vennale laheda batmani termose, see oli ka otsas! Nagu mida kuradit?! Mida ma nüüd teen? Ema ja isa kingiga tuli vend vastu ja pakkus, et teeks neile ühiselt A-Ha kontserdi piletid välja. Kui ma õigesti mäletan, siis nende reaalselt viimane kontsert oligi A-ha. Ma arvan, et tore nostalgia laks neile.

Vanaemadest ja asjadest ei tasu üldse rääkida. Mida kinkida vanadele inimestele, kellel on kõik olemas? Muidugi üks võimalus, ühele vanaemale, on kinkida koerast pildialbum. Appi kuidas nad armastavad meie koera. See on uskumatu. Terve suguvõsa on selle koera ära hellitanud 😀

Aga teine vanaema? APPI!

Ma mõtlesin, et ma olen nii tubli ja teen juba eeltööd ja värki särki, ja nüüd on kõik lihtsalt otsas. Oeh.

Okei.. Tädile mõtlesin, et kingin meie poest ühe PJ ja siis ostan Rahva raamatust ühe laheda kruusi.

Nii.. Ema ütles, et vennal oleks vaja mälupulka ja kõrvaklappe. Okei, vb leiab kuskilt mingi üüber laheda mälupulga, et siis on teada, et see on tema oma ja ma loodan, et ta seda ära ei kaota.

Aga A? Mis siis kui see rahakott ka otsas on? Ma ei taha talle mingit mängu ka kinkida, sest siis on teada mis saama hakkab. Võin üksinduses elada siis. Samas ma nägin nii lahedaid oldschool mänge, mis ma usun oleks pretty awesome kink. Shit nagu.

Samas emal on pliit katki. Neil on need elektrilised pliidirauad. Üks neist läks katki. See suurem just, nii et ema peab selle väikesega kogu aeg jamama. Ja kui on vaja mitut asja teha, siis üks jahtub maha selle ajaga kui teine valmis saab. Muidugi talvel pole probleemi, ema kütab pliiti ja teeb siis süüa, aga suvel? Suvel ju väga pliiti ei küta kui palavad ilmad on. Ja samas sellist kinki on nii imelik nimeliselt ka teha. Siis ma mõtlesin, et selle teeks äkki maja nimele? Et majal on uusi pliidiraudasid vaja?

Oeh, nii keeruline. Oskab keegi aidata? Mida teie jõuludeks kingite? Kas te olete Detsembri puhul sama elevil kui mina?

Kui mul aega ja viitsimist on, siis vb järgmises postituses jagan oma kaunistatud kodu. Muidugi kui ma oma tööga rahul olen 😀

Seniks aga Cheers! Teie C.

Rasedus

Mul vist ei olegi enam millestki muust väga kirjutada, kui oma rasedusest. Mis saab siis, kui ma päriselt ka koju ja dekreeti jään? Hehe

Eile oli mul ämmaemanda visiit. Kaalusin, mõõtsime vererõhku, kommenteerisime mu veretesti tulemusi, mõõtsime kõhtu ja kuulasime beebi südamelööke.

Kaalu on nüüdseks lisandunud 3,8 kilo. Minu algkaalust siis. Ja seda ka viimasest visiidist, eilseni. Ehk siis viie nädalaga olen pea 4 kilo juurde võtnud. Kohutav! Samas täiesti arusaadav. Mingi hetk ju pidigi kaalu juurde hakkama tulema. Aga lihtsalt seda numbrit seal kaalul näha, oli natuke masendav. Kui raseduse algusest eelmise visiidini kaalusin 55,6, siis seekord kaalusin ma 59,40. Ilusti veel alla 60ne, aga kui kauaks?

Veretestiga oli arst küll väga rahul. Mu hemoglobiin oli täpselt sama, mis siis kui esimest korda analüüse tehti. Kiitis mind, et tavaliselt seda ei juhtu ja et kas ma tarvitan mingeid vitamiine. Absoluutselt ei. Või noh, nüüd viimane nädal olen hakanud magneesiumi vett jooma, sest vasaku silma alt tuksub kogu aeg, nii häiriv. 😀

Emakapõhja kõrgus oli ka ilusti kasvanud, aga pidi ikkagi natuke madal olema, nagu ma aru sain. Ta ütles, et minu kasvu arvestades on see normis. Ehk siis 24+6 nädalal, peaks see kõrgus suurem olema?

Unustasin eile kinesioteipimise kohta küsida. Olen siin nii palju googeldanud ja uurinud

Kinesiology taping instructions for the lower back #ktape #ares #back

ja arvan, et ma teibin ennast täna siis värviliseks. Mul on vahepeal ikka meeletud alaseljavalud, nii et ma ei saa korralikult püsti ja nagu viskaks jala alt ära jne.

 

Ja samuti on kohati hingamisraskused.Pidevalt tööjuures on õhupuudus. Käin tagaruumis laoukse juures värsket õhku hingamas. Ja kuna ma terve tööpäeva seal aegaveeta ei saa, siis üritan võimalikult palju vett tarbida, et selle kaudu enda organismi hapniku saada. Aga nüüd ma uurisin, siis kõhupealt kinesioteibiga teipimine,  pidi natuke hingamisraskusi leevendama.

 

 

 

Eile tuli tööjuures jutuks, et mul on puhkusepäevi saada. Ma ise sellele varem ei mõelnud, kuna ma läksin alles juunis tööle. Aga nüüd mul saab detsembri algusega ju kuus kuud täis, mis tähendab, et mul on tekkinud selle kuue kuu jooksul puhkuse päevi. Kuna meil on juba detsembri graafik koostatud, siis ma seda ei saa detsembris välja võtta. Ehk siis ma ei tea nüüd, kas on mõistlik oma puhkusepäevad jaanuaris välja võtta ja alles siis dekreeti minna? Ma olen selle paberimajanduse teemal täielik võhik. Ma uurin ja loen ja ma ei saa essugi aru. Mul on täielik pregnancy brain. Ma unustan ja olen hajameelne ja ei oska ja ei suuda ja ei saa aru jne 😀 Kohutav lihtsalt.

Igatahes.. Aitab tänaseks diivanikaunistuseks olemisest. Peaks põrandad puhtaks tegema, peaks ise pesemas käima. Samuti peaks ka supi keema panema. Kas te kujutate ette, et inimesed teevad endale nädala menüü ette? Kuidas? Ma ei suuda nii palju ette mõelda. Appi 😀 Hea, kui ma ennast kuskile maha ei unusta. Mõtlemine pole viimasel ajal mu tugevaim külg olnud 😀

Aga, et siis.. Olge muhedad ja..

Cheers! Teie C.

 

P.S: Pildid pinterestist 🙂

Jõulud

Teate. Ma ei ole mitte kunagi nii väga jõule oodanud, nagu ma seda see aasta teen. See on täiesti kohutav.

Mul on A’le juba kink välja vaadatud. Ma olen pinterestist nii palju inspiratsiooni ammutanud, et ma ei jõua esimest detsembrit ära oodata, millal ma reaalselt kodu kaunistada saan. Ma kuulan septembri lõpust alates jõululaule ja põletan küünlaid ja mida kõike veel. Ma olen vist A nii ära tüüdanud oma jõulujutuga.

Tahaks juba, et kodu on kaunis. Saaks kaminasse tuld teha. Igale poole tulukesi põlema panna ja küünlaid põletada ja kuuseoksad tuppa tuua ja palju mandariini süüa. Oeh.

add in a little purple

Muidugi ei saa mainimata jätta, et mul on juba igasugu jõulufilme väljavalitud, mida ma kavatsen esimesest detsembrist vaatama hakata. Valisin isegi välja PJ, et saaksime A’ga koos kanda, et ikka mõlemad jõulumeeleolus oleksime. Need tuleks ära tellida, aga seda kavatsen ma teha järgmine kuu. Kavatsen järgmine kuu A kingi ka ära tellida. Ma loodan, et talle meeldib. Uurisin juba emalt ka, et mis ta sooviks. Kirjutasin märkmikusse ülesse, et meelest ei läheks.

Terve märkmik on täis kirjutatud, mida mul see aasta maja kaunistamiseks vaja läheks. Tahan igast jõuluteemalisi pleede ja kaunistuspatju, advendi küünlaid, palju karda ja jõulutulesid, suurt ilusat jõuluteemalist linikut ja ilusaid korve ja käbisid ja oh mida kõike veel.

DIY fireplace insert :) I cant wait til Christmas.  I am going to try this.

Ma olen nii sellesse teemasse sisse söönud ennast, et mul on raske sealt välja tulla. Ma kardan, et kogu selle muusika ja piltide vaatamisega rikun ma enda jaoks detsembri ära. Et selleks ajaks olen ma nii tüdinud sellest, et ei jõua kevadet ära oodata.

Aga praegu tahaks ma nii väga pakast talve ja palju lund. Kui lumi üks kord maha sajab, siis A peab mind vist kinni siduma, et ma siin kaunistama ei hakkaks ja lihtsalt lolliks ei läheks.

Muudel teemadel, siis homme on mul LA. Lootust on, et ma saan teada, kes mul siin kõhus siputab. Ema ütles, et tal on kõhutunne tüdruku suhtes. Kunagi varem pole ta kõhutunne valetanud, aga samas on meil endil kerge lootus, et äkki ikkagi tuleb poiss. Ma ei tea miks küll aga mul on alati olnud soov, et esimene laps tuleks poiss. Arvatavasti sellepärast, et mul on vanem vend. Kui koolis mingi jama oli, siis sai alati talle kittutud ja tema tuli siis minu kaitseks välja. Ehk tahangi sellepärast, et esimene oleks poiss, et kui teise peaksime saama, siis on vanem vend ees, kes väiksema eest hoolitseb ja suured pahad kiusajad eemale peletab.

Cute baby bump photo opp. - Shana this would be so cute with some little ballet slippers or mary janes!

Rasedus on nii hirmutav. Samas on see nii ilus. Nagu.. Keegi kasvab mu sees. Minu sees. Siin samas kõhus on keegi! Ja ta liigutab koguaeg!

Iga valu, mis kõhus on, tekitab kohe paanikat, et appi kas nüüd on midagi pahasti? Kas ma tegin midagi halba? Kas temaga on kõik korras? Püha jumal, mis ma nüüd tegema pean? Aga kõik paanika läheb mööda, kui tunned, et väike siputis ikka siputab kõhus edasi.

Eile rääkisin oma sõbrannaga, teatasin siis talle ka lõpuks uudist. Oli nii toredalt positiivne ja elevil. Pühapäeval saame ehk kokku ka, siis saab lähemalt muljetada.

Mõtlesin, et võiks lahedalt kuidagi facebooki ka avaldada või instagrami. Samas tahaks, et see asi privaatseks jääks, et need inimesed kes teavad, need teavad ja teistel ei olegi vaja teada. Nii kahe otsaga asi.

Aga mõelda vaid, et märtsis on ta juba mu kätevahel. Viies raseduskuu on juba käimas. Pm pool aega on üle kantud. Nii vähe on veel. Samas nii palju. Kogu meie elu muutub. Nii imelik, aga nii tore.

Nii palju on veel vaja soetada. Nii palju raha .. Vankri osas olen ma nii kahevahel. Kas tellida saksamaalt, või vaadata ikkagi eestist mingit kasutatud? Samas kui saksast tellida, siis see on ikkagi sama hinnaga mis siit kasutatud vankrit vaadata. Otsused.. Nii palju otsuseid vaja teha. Ja turvahäll.. Nii kallis, aga nii vajalik. Oeh. Aga nendega on õnneks veel aega. Nii et ma viin ennast jõululainele tagasi ja muretsen nende asjade pärast natuke hiljem.

Loodan, et teie naudite sügist rohkem kui mina. Aga ma loodan, et samasuguseid jõulu ootajaid nagu mina olen.

Ps kõik pildid on Pinterest’ist 🙂

Cheers!

Teie C.

Väsimus

Teate, ma olen niiii väsinud. Ma ei jaksa hommikuti üles tulla. Kui ma pean hommikul tööle minema, siis ma ei saa aru, mis asi see piniseb ja kust kohast see tuleb. Läbi une suudan telefoni kinni panna ja siis kui äratus uuesti heliseb, siis alles tabad enam vähem ära, et ooo äratus, ma pean nüüd üles tulema ja hakkama tööle sättima.

Ja isegi kui mul on vabad päevad, siis ma ei jaksa lihtsalt mitte midagi muud teha, kui olla üks ‘veetlev’ diivanikaunistus. Mul oleks kodus nii palju teha. Koristada on vaja, pesu on vaja pesta, nõusid pesta, süüa teha jne, aga ma ei jaksa. Mul ei olemingit viitsimist, kõik mida ma teha tahaks oleks voodis või diivanil vedeleda. See ei ole normaalne.

Kas tõesti töö on mind nii ära väsitanud? Isegi kui mul on kodus energiat ja tööle kõndiedes on nii hea tuju ja energialaks, siis tööjuures uksest sisse astudes on see kõik kuhugi kadunud. Nagu see koht oleks üks must auk, mis kogu energia ja positiivse meeleolu endasse imeb.

Letitaga ma võin olla rõõmus ja naeratav ja särtsakas, aga nii kui ma saalipeale saan, siis on mul tunne, et mõrvaks kellegi ära. Inimeste.. ebaviisakus. See on lihtsalt.. Ma ei saa aru, miks ei või asju ilusti võtta? Miks peab terve see laud sassis olema, kui on just ÜHTE asja tahetud. Ja just seda ALUMIST. Tõmmatakse see seal alt välja ja jäetakse selline sitahunnik sinna et endal hakkab ka halb. Ja kui midagi maha kukub, siis oh jumal hoia, kindlasti ei või seda üles võtta, sest et see ei olnud kohe kindlasti mina. Muidugi on see töötaja ülesanne, tema saab selle eest palka. Teiste sita koristamise eest ma tahaksin suuremat palka ja preemiat peale kauba, aga ma ei saa seda. Ma pean kogu oma paha tuju alla neelama ja lahkelt naeratama, sest oo meie ei tohi ebaviisakad olla, kuigi seda ollakse meiega kogu aeg.

Ja jumal hoia, ma tahaks vihaselt põrnitseda inimesi, kes tulevad natuke enne poe sulgemist kõike sassi ajama. Lihtsalt asju vaatama. Ma saan aru, et kui sa tuled natuke enne sulgemist, siis on sul mingi kindel siht, sa tead mida sa tahad, mitte et sa tuled ja sa ajad kõik sassi ja siis jalutad rõõmsalt minema. Meie ju peame enne kinnipanemist saali korda tegema. Me ei tohi saali sassi jätta. Ja kui sa oled just korda saanud ja inimesed sisse voorivad ja selle lihtsalt sassi ajavad ja välja astuvad siis no ausalt ajab sita nii keema. Ja siis nad võtavad endale sellise kuhja, lähevad garderoobi proovima ja siis jätavad selle kõik sinna ja ei osta mitte midagi. We just have to suck it up.

Nii et ma olen lihtsalt väsinud. Ma olen väsinud teiste sita koristamisest. Ma olen väsinud, et ma pean kogu aeg rõõmsat nägu tegema ja niiii tore olema. Ja siis kurdetakse, et oh miks inimesed siis seal tööl on kui neile see ei meeldi. Kõigil ei ole võimalus töötada kohas mida nad armastavad. Ja kuidas sa saadki kogu aeg rõõmus ja naeratav olla, kui inimesed ise on nii vastikud sinu suhtes?

Korralik hädaldamine. But who the fuck cares? Vähemalt tita siputab kõhus ja see teeb päeva paremaks. Ma ei jõua ära oodata aega, kus ma saan koju jääda.

Ma isegi ei tea palju mul sõpru järgi on. Ma ei suhtle kellegagi enam, sest ma olengi kogu aeg ainult tööl. Kui keegi kuskile ürituselegi kutsub, siis ma ei saa sinna minna, sest et ma olen tööl. Ma olen terved nv’d tööl. Mul ei olegi enam oma elu. Ma ei ole oma sõpru juuni kuust saadik näinud. Ma isegi ei tea kuidas neil läheb. Nii et see rõõm mis mul alguses oli, et ‘jeee ma sain tööle’ see on selle vähese ajaga lihtsalt õhku haihtunud. Ma ei ole rõõmus. Ma ei taha sinna minna. Ma tahaksin kodus töötada. Mitte nende sandikopikate pärast ennast ogaraks rabelema.

Hah.. Ma läksin eile enne A’d magama. Ta jättis oma telefoni magamistuppa, et noh tuleb ise ka kohe järgi. Olgu, noh tuleb kohe, selge sain. Ma olin juba voodis ja olin suht kiirelt sügavasse unne vajunud, kui A telefon helises. Ma ehmatasin ülesse, mis asja juba hommik? Äratuskell? A läheb juba tööle? Et miks ta enne äratust üleval on? Juba riides ja puha. Ja siis ma sain alles aru, et õhtu on ja ta telefon helises. Ta otsustas, et vaatab filmi ikka lõpuni, aga mina jah arvasin, et on hommik juba ja ta läheb tööle.

Nii et ma olen ennast praktiliselt üle töötand. Ei jõua ära oodata millal ma lõpuks puhata saan. Või võiks vähemalt inimlikum graafik olla, kus ma ei peaks iga nv tööl olema.

Pikk ja väga mitte sisukas postitus. Aga kuidagi pean ju ennast tühjaks saama. Kahe h pärast uuesti tööle sättima.. Nii et Cheers!

Muutused elus

See on vist Murphy seadus.

Nimelt sain ma just tööle. Ma olen kuu aega olnud korralik töötav eesti kodanik. Ja eile sain ma teada, et ma võin olla rase.. Ma ei oska mitte kuidagi olla selle teadmisega.

Me oleme rääkinud, et tahaks peret ja nii lahe ja värki.. Aga nüüd nagu ongi see aeg käes? Kuidas me hakkame saame? Ma olen kindel, et hakkama me saame, aga et kuidas?

Ma tahaks sellest kellegagi rääkida, aga ma ei tea kellega ja kuidas ma lajatan et a jou a vist olen lapseootel. Nagu.. Appi

Need olid mu esimesed mõtted, kui uudisest teada sain. Nüüd ma rääkisin ühele sõbrannale, kes rääkis, et ta nägi unes, et ma olen lapsega ja küsis, et ega ma ei oota, et kui ootan, et siis ta võib selgeltnägijate saatesse minna. Too hetk ma veel ei teadnud, et olen. Ta kirjutas sellest, siis ma vaatasin kohe oma äppi ja märkisin siis vajalikud asjad jaaa see oli täpselt ‘ohtlikul’ ajal juhtunud.

Nii päev enne A sünnipäeva tegin testi.. Päev enne seda ostsin veel uued sidemed, sest mul said eelmisel kuul otsa ja polnud meeles, et osta. Samas ostsin ka igaksjuhuks ühe testi. Kõhus olid imelikud päevade laadsed krambid ja tissid olid hellad, nagu iga kuu, kuid midagi nagu oli teisiti?

Tegin siis testi ja suhteliselt kohe tulid kaks triipu. Üks oli heledam, kui kontroll triip, kuid täiesti nähtav, ilma et sa peaksid silmi kissitama ja otsima. Okei..

Käisime samal päeval veel poes, sünnipäevaks söögiasju ostmas ja siis ütlesin, et ostaks veel ühe. Nii kontrolliks. Tegin siis järgmisel hommikul uue testi. Samamoodi praktiliselt kohe tulid kaks triipu. Samuti esimene triip oli natukene heledam kui kontrolltriip. Selge pilt siis. Rase, mis rase.

Õnneks pere, kes sünnipäevale tuli, olid kõik autoga ja jõid kõik alkoholivaba shampust. Jumal tänatud. Ei pidanud hakkama valetama, et aa mul pea valutab või midagi säärast.

Järgmisel päeval läksin arstile. Elavasse järjekorda, et kindlust saada, mida ma edasi peaksin tegema. Öeldi, et ma pean aja panema, aga siis arst helistas ise ja pani mulle ÄE’le aja, esimese mis vaba oli. Ja see on augusti alguses. Enamus foorumis on juba käinus arstil ja UH’d teinud ja siis mina olen ikka siin ja ootan oma aega ja muretsen, kas kõik on ikka korras. Samas enesetunne on hea ja ma olen kindel, et täpikesel süda lööb ja on terve. A’l on visiidiaeg puhkus ka, seega ta ütles, et ta tuleb minuga kaasa. Ma usun, et seal UH’d nähes, hakkab kõik nagu päris tunduma. Sest praegu on kuidagi, kõik nii tavaline. Või noh, me teame, et testid olid positiivsed, päevasid ei ole ka tulnud ja noh.. Nii ongi.

Aga kui me päriselt seal südant tuksumas näeksime, ma usun, et siis jõuab see meile päriselt kohale, et tõesti asjad ongi nüüd nii.

Ma olen siin salaja juba vankreid piilunud ja voodeid ja turvahälle. Riietest olen kaarega mööda hoidnud, sest me ei tea kes tuleb ja need on lihtsalt nii nunnud, et tahaks endale kohe osta mõned.

Ma usun, et kui kõik korras on, mida ma usun, et on ja lõpuks oma perele ja sõpradele räägime, siis kingitakse meile igavese hunniku riideid, mänguasju ja tekke ja mida kõike veel.

A räägib, et oh äkki kingitakse vanker ka. No ei. See on ikka selline asi, mida me peame ise valima. Enda järgi, sest maitsed on erinevad. Võib-olla keegi arvab, et üks vanker on mega ilus ja praktiline ja meie arvame jällegi, et see on koletis, millega ei julge linnavahele minnagi ja on täiesti ebapraktiline.

A’ga naerame, et tuleb hakata juba vaikselt mässusid varuma, sest neid ikka läheb korralikult.

PS: see postitus on kirjutatud natuke aega peale seda kui ma teada sain, et ma olen rase.

 

Teile aga kõike head! Cheers! 

Teie C.

Juttu

Hei-hei!

Kuidas Teil läheb? Olen jälle nii pika vahe sisse jätnud, kuigi minu suuuur plaan oli, et kirjutan iga esmasp. ja neljap.?

Võib-olla üks põhjus, miks ma ei ole aega saanud kirjutada on see, et ma sain lõpuks ometi tööle. Olen nüüd usinasti terve kuu ja natuke peale tööl käinud. Olen õnnelik ja rahul. Alguses koormas jalgu ja selga, sest polnud õigeid jalanõusid kohe võtta ja polnud harjunud, nii pikalt seisma. Aga nüüd on juba tip-top.

Muidugi tööle saamisega on ka väike Murphy seadus minuga kaasas. Nimelt avastasin nädala alguses, et võin last oodata. Jipikajee jah?

Ma olen õnnelik aga samas on mul väike hirm. Me küll rääkisimine, et kui nii juhtub, et ju siis pidi nii juhtuma. Aga ma just alustasin töölkäimist ja nüüd kohe nii..

Ja sellega kaasneb nüüd siis see, et kui kõik hästi on ja laps terve ja süda tuksub, siis me peaksime siit korterist ära kolima, sest me elame viiendal korrusel. Ilma liftita. Rasedana nii palju trepist ronida? Ei aitäh. Ja mis siis, kui laps on ja ma temaga välja jalutama lähen? Kus ma vankri panen? Tassin viiendale? Hoian toas? Well nope.

Ideaalis tahaks kuskile vanasse majja korterisse, kus on väike õu. Ja ideaalis oleks see korter esimesel korrusel. Nii, et kui ma last magama panen, siis ma saan vankri aknaalla lükata ja laps saab õues magada. Mingeid kortereid olen juba välja valinud, aga ma pole A’lt mingit jaatavat vastust saanud. Ausalt öeldes võin ma isegi ahiküttega korteris elada, kui see tähendab, et ma saan õuega korteri 😀 Need on ka palju odavamad, kui keskkütega. Ideaalis võiks seal muidugi õhksoojuspump olla, aga pole ka hullu, kui seda ei ole.

Rasedusest veel rääkida siis.. Praegu mul väga mingeid tunnuseid ei ole. Põhjus miks ma testi tegin oli üldse see, et mu rinnad oli üüüüüli tundlikud. Muidugi enne päevasid on need mul alati paistes ja valulikud, kuid see kord on nagu teisiti. Ostsin veel uue paki sidemeid, sest mul said otsa ja siis mõtlesin, et ostaks veel testi ka igaks juhuks. Sisetunne ütles nii. Ja voplaa, järgmisel hommikul sain juba kaks triipu. Ostsin samal päeval veel teise testi ja tegin järgmisel hommikul ja samuti ilmusid kohe kaks triipu. Käisin siis ka noorte nõuandlas, sest ma olen veel alla 24ja, et täpsemalt teada saada mida teha jne. Sain ämmaka aja ja nüüd ootan kannatlikult, millal selle visiidi ära saan teha. Krõbistan siin vaikselt rasedate vitamiine ja loodame parimat.

Muidugi kogu see olukord teeb korraliku põntsu meie rahalisele olukorrale, kuid mis teha. Kõik saavad hakkama ja saame ka meie.

Oh jah.. Nüüd olen ennast kuidagi tühjaks kirjutanud. Pidin seda uudist kellegagi jagama. Ei julge sellest mitte kellelegi veel rääkida, sest ei kujuta ette mis reaktsioon inimestelt tuleks. Eks peale ämmakat saab täpsemalt teada, kuidas lood on ja siis juba võib ehk sellest rääkima hakata?

Teile aga kõike paremat! Nautige meie päikselisi päevi nii palju kui võimalik.

Cheers!

Teie C.