Keeruta-lennuta

Mul on tunne, et ma tatsan ühe kohapeal. Elan päev korraga, kuid samas mõtlen ja pablan oma tuleviku pärast.

Kuna kohe varsti on see aeg käes, kus ma enam emapalka ei saa, siis… mis meist edasi saab? Jah, meil on küll raha kõrvale pandud, kuid see on ikkagi nö remondifond. Jah, ka mul on veidike kõrvale pandud, aga no see on tõesti nii napp, et sellest elaks vaevu kuu ära. Nii et, mis minust siis edasi saab? Mis meist edasi saab?

Ma olen hetkel sellises,, nõutus olekus. Kui nüüd palk läbi saab siis.. ma ju peaks tööle tagasi minema? Aga ma ei taha sinna tööle minna. Ja väikemees on ka veel nii väike, et ma ei tahaks teda kuskile hoidu või lasteaeda viia. Pluss, oleks see veel väljaminek meie rahakotile, mida saaks nö edasi lükata.

Ma tegelikult tean, mida ma teha tahaksin, aga see nõuab jälle aega ja ka natukese raha. See nõuab aega, mida mul just väga palju ei ole. Ma loodan, nüüd siinkohal sellele, et A saab vähe ‘kodusema’ töö. Ehk nüüd sügisel juba? Lootust on, et siis äkki ma saaksin selle teekonna läbi teha ja siis loodaks, paremale elule. Elule mis mind õnnelikuks teeks. Happy wife, happy life eks? 😀

***

Offtopic.. Mu ema on äge tädi. Meil on valgevenest sugulane abiellumas, nüüd septembris. Nad on oma kutiga sama kaua koos olnud kui meie A’ga või isegi natukese vähem? täpselt ei mäleta, AGA mu sugulane on minust 4 a noorem. Ja nad JUBA teevad pulmad. Kuna ma olen oma emale kurtnud, et ma tahaks ka ikkagi abielluda ja A ei tee midagi, siis mu ema oli nüüd NV’l, et ennem me sealt majas ära ei saa, kui A on ühele põlvele laskunud ja mulle ettepaneku teinud. 😀  No pressure babe!

***

Back to topic. Ma ei taha öelda, et ma oleksin õnnetu. Ma olen väga õnnelik. Mul on nii kuradima armas poeg. Mul on mees, kes mind armastab (aga ära ei taha kosida 😀 ), me oleme õnnelikud. Hoiame üksteist, toetame üksteist. Aga kõik muu, mis jääb väljaspoole meie mullikest. Kool, töö. See on nii pekkis kuidagi.

Ma ei väida, et meie suhe on üks suur tore roosa mull, kus ei ole ühtki probleemi. Muidugi on. On kohe nii olnud, et ma olen mõelnud, et ma ei jaksa enam, et vb on meil eraldi parem. Aga me oleme oma probleemidest üle saanud. Vähemalt praeguseks. Ja oleme õnnelikud.

Mis puudutab aga kooli, siis ma olen otsutanud, et sealt tulen ma ära. See eriala, mis silmad nii ‘särama’ pani, see on nii.. meh. Ei. Olles nüüd riidepoes töötanud ja näinud kuidas see reaalselt toimib. Ei. See ei ole mulle. Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et see on see õige asi. Ma ju teadsin, et ei ole, see ei ole kunagi olnud just SEE asi, mis mu silmad nii särama oleks pannud.

Ma arvasin, et see on see õige suund minu jaoks. Kui ma Viljandis olin, siis ma valisin ikkagi selle kooli kasuks. Arvasin, et see on mu saatus, mis kutsub ja märku annab. Sest kui ma põhikoolis veel käisin, siis ma tahtsin seda õppima tulla. Ma arvasin, et see on midagi muud, kui see tegelikult on. Aga nii pea kui ma siia kooli sain, muutus minu/meie elu totaalselt. Sest natuke peale seda, kui ma koolis alustasin, kolis A minu juurde. Sain siin tööd ja otsutas, et Soomega on lõpp.

Kuidas meie elu oleks välja näinud, kui ma oleks Viljandisse jäänud? Kas me üldse oleksimegi veel praegu koos? Ma kardan, et sinna jäädes oleks meil tunduvalt rohkem probleeme olnud. Ja kas ta üldse olekski siis eestisse tulnud? Ma ei oska isegi ette kujutada, et mis siis saanud oleks 😀

Aga ma oleme praegu siin. Nende valikute juures. Kas minna uut asja õppima? Kas see paneb mu silmad särama, nagu ma seda endale ettekujutan?  Kui ma ei suuda välja raalida, mis edasi, siis mis meist saab? Kas meil tuleb rohkem stressi, sest A peab meid kõiki ülal pidama? Seda ehk natukest aega, aga ikkagi.. Mis meist saab? Mis saab pojast? Lasteaeda? Sõime? Mis EDASI?

Need küsimused lihtsalt tiirlevad mul peas non-stop. Lihtsalt.. Aah. Apua!

Ma üritan mitte nii palju mõelda sellele, aga igaltpoolt tuleb kellegi mure hõikeid, et issand mis edasi saab ja paratamatult hakkad nendele asjadele mõtlema ja ka ise nende üle muretsema, et aga tegelikult ka MIS SIIS SAAB?

Kindlasti kõik laabub ja kõik saab korda, ning ma pablan mõtetult. Aga mul on hetkel lihtsalt väike hirm tuleviku ees.

Okei, ma käin siin oma jutuga juba ringiratast, aga need mõtteid ka reaalselt pidevalt keerlevad samasuguse ringina mu peas. Ehk siis on nüüd õige aeg see jutt ära lõpetada. Ja ehk järgmine kord on mul midagi ka välja raalitud ja saan millestki ägedamast kirjutada! 😀 Nt pulmad vms (ilmselg ainult unes, aga lootus sureb viimasena).

Järgmise korrani! Teie.. Umm.. Ringiratast keerutav C.