Väike update ja palju küsimusi

Oleme siin nädala nohuga võidelnud. Väike A jäi eelmine nädal haigeks. Kuna ilmad on nii petlikud, siis alariietasin teda. Päike oli väga palav, aga tuul oli jahe. Nii et õhtul kui magama läks, siis oli juba sümptomeid, et läks veits nihu. Too õhtu, enne kui ise magama läksime, siis määrisin talle veel hanerasva kõrile ja rinnakule (koduses apteegis must be, eriti kui väiksed lapsed kodus). Hommikul oli nohu platsis ja samuti köhatas ka veits imelikult, nii et humer ja hanerasv tulid abiks. Samuti tegime veel auru talle, mida ta muidugi ei salli üldse. Päeva peale tekkis ka palavik, aga mitte nüüd nii kõrge, et peaks rohtu andma. Oli krapsakas ja muidu muhe.

Talle hullult meeldib, kui talt temperatuuri mõõta, meil on see kontaktivaba termomeeter ja see vibreerib, kui mõõtmise on ära teinud. Nii et kui see kuskile kättesaadavamasse kohta jääb, siis poiss mõõdab endalt ise temperatuuri. Samuti suht must be asi kodus. Meil on muidu see lutt termomeeter ka, aga kui poiss lutti ei võta, siis sellega oli suht võimatu mõõta, pidi 101 trikki tegema, et mingit tulemust saada sealt. Aga kui laps on lutiga sõber, siis pole sellega ka kindlasti mingit probleemi.

Selle nohuga tuli väljas käimisele kerge kriips peale. Muidugi välja arvatud nädalavahetusel, kui maale läksime. Siis sai poiss õues käia. Traktoris roolida, liivakastis möllata ja vanaemaga põllupealt umbrohtu käruga ära vedada.

Muidugi aasta vanemad.. Läksime maale ja unustasime mähkmed kõik maha. Avastasime selle loomulikult alles siis, kui poissi magama hakkasime panema. Kell nii hiline, et sealt lähedalt poleks midagi kätte ka saanud. Mida siis teha?? Õnneks oli ämmal vanast ajast marlilapp. Panime selle PJ sisse. Muidugi ainult marliga oleks hommikuks kogu maa ja ilm märg olnud, nii et ma küsisin kas ämmal on ehk hügieenisidet, mida saaks veel marli peale panna. Läks õnneks ja oligi, nii et saime selle ka veel PJ sisse panna. Hommikuks oli lapp ainult kergelt niiske. Ütleks et see oli väga edukas SOS save.

Järgmisel hommikul ruttu kohvi ja võikud sisse pugitud, läksime külapoodi mähkmete järgi. Meie tavalist ‘brändi’ mähkmeid ei olnud, nii et pidime Pampersid ostma. Tegime poes veel aega parajaks, et saaks paar sauna õlut ka osta. Lõpuks kui autosse tagasi saime, siis vaatasime et üks rehv oli täitsa töss. Ruttu pagass tühjaks ja varurehv alla. Tuli välja, et väike luukild oli see kurjajuur. Õnneks oli maal teised rehvid ka, nii et saime teised alla visata ja asi korras.

Ülejäänud päev laabus hästi. Panin ämmal kapi kokku, A vahetas veel autol õlifiltreid ja õli. Samuti vedas raadioantennist uue juhtme salongi. (Auto on meil 4 aastat olnud ja terve see aeg pole me väljaspool linna saanud raadiot kuulata, sest see ei võtnud ühtki sagedust välja. Nüüd siis saime asja lahendatud. Imelik oli kohe maalt raadiot kuulata, mis ei sahiseks)

Nüüd selle nädala juurde tulla, siis.. oleme terve aja toas passinud. Ilmad on ilusad olnud, aga ikkagi..Sügis. KÜLM. KÕHE. Mulle ei meeldi. Kuigi kõik on ilus ja värviline. Ma kardan, et kui me välja lähme siis ma külmetan lapse rohkem ära, aga seda ma ei taha. Poisil on nimelt järgmine nädal operatsioon (üks väike iluviga, aga parem teha nüüd ära, kui ta veel nii aru ei saa). Selle saaks teha ka kohaliku tuimestusega, aga kuna ta on nii väike ja paigal ei püsi, siis peab selle üldnarkoosiga tegema. Muidugi see ainuke päev, kus mul on vaja, et A kodus on, siis tema on Soomes koolitusel. Koolitus mis AMMMU ilma teada oli ja mida kindlasti ära jätta ei saa. Õnneks tulevad minu vanemad ja päästavad päeva.

Samuti sain ma järgmiseks kolmapäevaks ka perearstile aja, pooleteiseaasta kontroll on vaja ära teha. Samas saab ka üle kontrollida, et kas kõik on ikka korras ja tohib ta ikka opile minna. Kui mingi väike köha või nohu veel on, siis peab opi edasi lükkama, või saab perearstilt siis üle küsida, et kas tema lubaks opile vms. Et jah..

Ja veeel.. Mul on kolmapäeval esimene loeng! Ma tegingi selle pulli ära ja lähen sellele kursusele. Mõtlesin siin järele ja.. Ma arvan, et ma lõpetan ikka selle kooli ka ära, selle eriala millega ma veel koolinimekirjas vist olen. Ma pole kontrollimas käinud, et kas ikka olen haha. Ja siis läheks veel edasi õppima. Ma ei tea mis õppimise tuhin mind praegu üle on valanud, aga.. Midagi uut minu puhul kindlasti 😀

Hah ja soome poleemika sai vist ka oma lõpu. Siin eestis nüüd tulevad firmasisesed muudatused, et oma töötajaid rohkem motiveerida. Kuidas see täpselt olema hakkab ei oska veel nii täpselt öelda, kui päriselt ka see ‘motivaator’ käiku läheb. Aga jutt oli ilus ja A otsustas ära. Nii et nüüd on siis veel vaja teisele poole lahte helistada ja öelda, mis otsus siis on. NAeran veel, et raudselt tuleb sealt veeeel parem pakkumine 😀 Aga siit ei taheta teda ka ära lasta, nii kerge käeliselt ja samas soome oodatakse ka ikka. Uhke, et mu mees on nii hea töötaja, et kõik teda tahavad 😀

Ehk nüüd näete, milline üle genereeria ma olen. Keegi midagi räägib, mainib ja mina juba mõtlen ette ja taha, kuidas ja miks ja millal ja .. Ühed küsimärgid ainult peas tiirlevad, millele ma üritan ruttu mingeid vastuseid saada jne. Samas mul on hea meel, et A seekord minuga kaasa rääkis. Ma sain tema mõttekäigust ka aimu. Kui maja teemapealt tema üksi oma ette mõtiskles ja mulle ei rääkinud, siis nüüd ta ikkagi rääkis minuga mida ta mõtleb ja kuidas nt kolimisprotsess oleks jne.

Nüüd ma peaks asju pakkima, sest me lähme täna maale. Avastasin juhuslikult, et täna on reede. Ma olin kuidagi nii neljapäevas kinni 😀 Igatahes, kui me nüüd mähkmed maha unustame, siis seal on nüüd varupakk olemas 😀 Ja homme on plaanis Suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale minna. Nüüd on siin suur paanika jaanika, et mis ma selga pean panema? Sinna laadale on mõtetu vankriga minna, sest rahvast on nii palju ja kohati nii kitsas rada kus käia. Nii et poiss tuleks kotiga selga panna. Aga KÜLM ON! Kui ma panen paksema joppe, siis see on kapuutsiga, järelikult on see lapsel näos. Ma ei saa seda panna. Aga kui ma tagi panen, siis kas ma ära ei külmu?? Pean vist pika varukaga pluuse panema, siis kampsuni ja siis tagi kõige peale? Samas kas siis palav ei hakka?? What shall I do?? 😀 Ja mis ma posile panen?? 😀 Kombes hakkab äkki palav? Jesus fuck, miks see nii raske ülesanne on? 😀 Ja miks nii palju küsimusi? Nüüd saate aru, mis mu peas kogu aeg toimub jah?

 

Teie väga segaduses C.

Sõprus

Sõprus on midagi, mis lihtsalt on. Usaldus valitud inimeste vahel. Sõprust ei saa osta. Sõprus on aus ja puhas.

Kui palju on teil päris sõpru, kes tunnevad reaalselt huvi kuidas teil läinud on? Kui palju on teil selliseid sõpru, kellega te vahepeal absoluutselt ei suhtle aga kui te seda taas teete, siis poleks nagu vahepealset aega olnudki? Ja kui palju on teil sõpru kellega te igapäev räägite?

Mul on ainult üks sõber kellega ma igapäev räägin. Kui ta reisil oli ja netis ei käinu, minuga ei rääkinud, siis oli minu päevas nagu midagi puudu. Kuidagi tühi tunne oli. Nüüd kui ta tagasi on, on kõik jälle korras ja hea. Mu päevas on kõik taas omal kohal, nii nagu enne tema reisi oli.

Muidugi on mul selliseid sõpru mitmeid olnud aga kõik on ikka kuidagi ära kadunud. Kõigil on oma elu ja osade inimeste jaoks pole lihtsalt aega enam, kuni lõpuks ongi nendest inimestest pelgalt mälestused. Nii mõnestki sellisest on kahju. Ja kui me isegi satume kuidagi kokku, pole meil muud ühist, kui meie minevik.

Ja siis on mul sellised sõbrad, kellega ma ei räägi, kui ainult siis kui me kokku saame. Kui me kokku saame poleks seda aega nagu olnud vahepeal. Niivõrd kuivõrd. Kuna me elame neist teises linnas ja ei kohtu nendega nii tihti, kui nemad omavahel, siis tundus mulle vahepeal, et ma ei kuulu enam sinna. Osad neist elavad koos, osad neist on omavahel kursaõed ja see on paratamatu, et neil on rohkem ühiseid nalju ja seiklusi, seega mul oli tunne, et mul ei ole nendega enam seda klappi, mis oli siis kui ma seal elasin.

Ühel istumisel aga saime oma suud puhtaks räägitud. Nemad tundsid, et sõber kellega ma igapäevaselt räägin on mind nende juurest ära röövinud ja mina vastasin jälle, et neil on omad nakjad ja teemad ja et ma tunnen ennast nagu ma tunnen. Võõrana. Sealt maalt läks ülejäänud õhtu libedalt. Me rääkisime ja naersime ja olimenagu vanasti. Nii et hea on vahepeal oma suud puhtaks rääkida.

Ning muidugi on mul on ka sõpru, kellega ma olen ise asjad pekki keeranud. Ühele sellest olen ma palju mõelnud. Ma mõtlen pidevalt, et peaks talle kirjutama. Aga mida öelda? Paluda vabandust? Aga edasi? Mis siis kui teda ei huvita?

Ta oli minuga tore ja hooliv aga mina olin temaga lihtsalt vastik, seega pole imestada, et tal kopa ette viskas. Ma olen üritanud temaga rääkida,näiteks siis kui ma siia kolisin aga teda ei huvitanud väga. Seega pole ma rohkem proovinud. Kuigi ma arvan, et lihtsalt peaksin vabandust paluma. See oleks esimene samm. Aga ma kardan. Mis siis kui teda ei koti? Saadab mu kuupeale? Või hoopis hindab, et ma endiselt mõtlen sellele? Või on hoopid pahane, et why the fuck mul nii kaua selleks aega läks? Õõh..

Mida teie minu asemel teeksite? Kirjutaksite või laseksite sellel minna? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers! 

Teie C.