Keeruta-lennuta

Mul on tunne, et ma tatsan ühe kohapeal. Elan päev korraga, kuid samas mõtlen ja pablan oma tuleviku pärast.

Kuna kohe varsti on see aeg käes, kus ma enam emapalka ei saa, siis… mis meist edasi saab? Jah, meil on küll raha kõrvale pandud, kuid see on ikkagi nö remondifond. Jah, ka mul on veidike kõrvale pandud, aga no see on tõesti nii napp, et sellest elaks vaevu kuu ära. Nii et, mis minust siis edasi saab? Mis meist edasi saab?

Ma olen hetkel sellises,, nõutus olekus. Kui nüüd palk läbi saab siis.. ma ju peaks tööle tagasi minema? Aga ma ei taha sinna tööle minna. Ja väikemees on ka veel nii väike, et ma ei tahaks teda kuskile hoidu või lasteaeda viia. Pluss, oleks see veel väljaminek meie rahakotile, mida saaks nö edasi lükata.

Ma tegelikult tean, mida ma teha tahaksin, aga see nõuab jälle aega ja ka natukese raha. See nõuab aega, mida mul just väga palju ei ole. Ma loodan, nüüd siinkohal sellele, et A saab vähe ‘kodusema’ töö. Ehk nüüd sügisel juba? Lootust on, et siis äkki ma saaksin selle teekonna läbi teha ja siis loodaks, paremale elule. Elule mis mind õnnelikuks teeks. Happy wife, happy life eks? 😀

***

Offtopic.. Mu ema on äge tädi. Meil on valgevenest sugulane abiellumas, nüüd septembris. Nad on oma kutiga sama kaua koos olnud kui meie A’ga või isegi natukese vähem? täpselt ei mäleta, AGA mu sugulane on minust 4 a noorem. Ja nad JUBA teevad pulmad. Kuna ma olen oma emale kurtnud, et ma tahaks ka ikkagi abielluda ja A ei tee midagi, siis mu ema oli nüüd NV’l, et ennem me sealt majas ära ei saa, kui A on ühele põlvele laskunud ja mulle ettepaneku teinud. 😀  No pressure babe!

***

Back to topic. Ma ei taha öelda, et ma oleksin õnnetu. Ma olen väga õnnelik. Mul on nii kuradima armas poeg. Mul on mees, kes mind armastab (aga ära ei taha kosida 😀 ), me oleme õnnelikud. Hoiame üksteist, toetame üksteist. Aga kõik muu, mis jääb väljaspoole meie mullikest. Kool, töö. See on nii pekkis kuidagi.

Ma ei väida, et meie suhe on üks suur tore roosa mull, kus ei ole ühtki probleemi. Muidugi on. On kohe nii olnud, et ma olen mõelnud, et ma ei jaksa enam, et vb on meil eraldi parem. Aga me oleme oma probleemidest üle saanud. Vähemalt praeguseks. Ja oleme õnnelikud.

Mis puudutab aga kooli, siis ma olen otsutanud, et sealt tulen ma ära. See eriala, mis silmad nii ‘särama’ pani, see on nii.. meh. Ei. Olles nüüd riidepoes töötanud ja näinud kuidas see reaalselt toimib. Ei. See ei ole mulle. Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et see on see õige asi. Ma ju teadsin, et ei ole, see ei ole kunagi olnud just SEE asi, mis mu silmad nii särama oleks pannud.

Ma arvasin, et see on see õige suund minu jaoks. Kui ma Viljandis olin, siis ma valisin ikkagi selle kooli kasuks. Arvasin, et see on mu saatus, mis kutsub ja märku annab. Sest kui ma põhikoolis veel käisin, siis ma tahtsin seda õppima tulla. Ma arvasin, et see on midagi muud, kui see tegelikult on. Aga nii pea kui ma siia kooli sain, muutus minu/meie elu totaalselt. Sest natuke peale seda, kui ma koolis alustasin, kolis A minu juurde. Sain siin tööd ja otsutas, et Soomega on lõpp.

Kuidas meie elu oleks välja näinud, kui ma oleks Viljandisse jäänud? Kas me üldse oleksimegi veel praegu koos? Ma kardan, et sinna jäädes oleks meil tunduvalt rohkem probleeme olnud. Ja kas ta üldse olekski siis eestisse tulnud? Ma ei oska isegi ette kujutada, et mis siis saanud oleks 😀

Aga ma oleme praegu siin. Nende valikute juures. Kas minna uut asja õppima? Kas see paneb mu silmad särama, nagu ma seda endale ettekujutan?  Kui ma ei suuda välja raalida, mis edasi, siis mis meist saab? Kas meil tuleb rohkem stressi, sest A peab meid kõiki ülal pidama? Seda ehk natukest aega, aga ikkagi.. Mis meist saab? Mis saab pojast? Lasteaeda? Sõime? Mis EDASI?

Need küsimused lihtsalt tiirlevad mul peas non-stop. Lihtsalt.. Aah. Apua!

Ma üritan mitte nii palju mõelda sellele, aga igaltpoolt tuleb kellegi mure hõikeid, et issand mis edasi saab ja paratamatult hakkad nendele asjadele mõtlema ja ka ise nende üle muretsema, et aga tegelikult ka MIS SIIS SAAB?

Kindlasti kõik laabub ja kõik saab korda, ning ma pablan mõtetult. Aga mul on hetkel lihtsalt väike hirm tuleviku ees.

Okei, ma käin siin oma jutuga juba ringiratast, aga need mõtteid ka reaalselt pidevalt keerlevad samasuguse ringina mu peas. Ehk siis on nüüd õige aeg see jutt ära lõpetada. Ja ehk järgmine kord on mul midagi ka välja raalitud ja saan millestki ägedamast kirjutada! 😀 Nt pulmad vms (ilmselg ainult unes, aga lootus sureb viimasena).

Järgmise korrani! Teie.. Umm.. Ringiratast keerutav C.

Jõulud

Teate. Ma ei ole mitte kunagi nii väga jõule oodanud, nagu ma seda see aasta teen. See on täiesti kohutav.

Mul on A’le juba kink välja vaadatud. Ma olen pinterestist nii palju inspiratsiooni ammutanud, et ma ei jõua esimest detsembrit ära oodata, millal ma reaalselt kodu kaunistada saan. Ma kuulan septembri lõpust alates jõululaule ja põletan küünlaid ja mida kõike veel. Ma olen vist A nii ära tüüdanud oma jõulujutuga.

Tahaks juba, et kodu on kaunis. Saaks kaminasse tuld teha. Igale poole tulukesi põlema panna ja küünlaid põletada ja kuuseoksad tuppa tuua ja palju mandariini süüa. Oeh.

add in a little purple

Muidugi ei saa mainimata jätta, et mul on juba igasugu jõulufilme väljavalitud, mida ma kavatsen esimesest detsembrist vaatama hakata. Valisin isegi välja PJ, et saaksime A’ga koos kanda, et ikka mõlemad jõulumeeleolus oleksime. Need tuleks ära tellida, aga seda kavatsen ma teha järgmine kuu. Kavatsen järgmine kuu A kingi ka ära tellida. Ma loodan, et talle meeldib. Uurisin juba emalt ka, et mis ta sooviks. Kirjutasin märkmikusse ülesse, et meelest ei läheks.

Terve märkmik on täis kirjutatud, mida mul see aasta maja kaunistamiseks vaja läheks. Tahan igast jõuluteemalisi pleede ja kaunistuspatju, advendi küünlaid, palju karda ja jõulutulesid, suurt ilusat jõuluteemalist linikut ja ilusaid korve ja käbisid ja oh mida kõike veel.

DIY fireplace insert :) I cant wait til Christmas.  I am going to try this.

Ma olen nii sellesse teemasse sisse söönud ennast, et mul on raske sealt välja tulla. Ma kardan, et kogu selle muusika ja piltide vaatamisega rikun ma enda jaoks detsembri ära. Et selleks ajaks olen ma nii tüdinud sellest, et ei jõua kevadet ära oodata.

Aga praegu tahaks ma nii väga pakast talve ja palju lund. Kui lumi üks kord maha sajab, siis A peab mind vist kinni siduma, et ma siin kaunistama ei hakkaks ja lihtsalt lolliks ei läheks.

Muudel teemadel, siis homme on mul LA. Lootust on, et ma saan teada, kes mul siin kõhus siputab. Ema ütles, et tal on kõhutunne tüdruku suhtes. Kunagi varem pole ta kõhutunne valetanud, aga samas on meil endil kerge lootus, et äkki ikkagi tuleb poiss. Ma ei tea miks küll aga mul on alati olnud soov, et esimene laps tuleks poiss. Arvatavasti sellepärast, et mul on vanem vend. Kui koolis mingi jama oli, siis sai alati talle kittutud ja tema tuli siis minu kaitseks välja. Ehk tahangi sellepärast, et esimene oleks poiss, et kui teise peaksime saama, siis on vanem vend ees, kes väiksema eest hoolitseb ja suured pahad kiusajad eemale peletab.

Cute baby bump photo opp. - Shana this would be so cute with some little ballet slippers or mary janes!

Rasedus on nii hirmutav. Samas on see nii ilus. Nagu.. Keegi kasvab mu sees. Minu sees. Siin samas kõhus on keegi! Ja ta liigutab koguaeg!

Iga valu, mis kõhus on, tekitab kohe paanikat, et appi kas nüüd on midagi pahasti? Kas ma tegin midagi halba? Kas temaga on kõik korras? Püha jumal, mis ma nüüd tegema pean? Aga kõik paanika läheb mööda, kui tunned, et väike siputis ikka siputab kõhus edasi.

Eile rääkisin oma sõbrannaga, teatasin siis talle ka lõpuks uudist. Oli nii toredalt positiivne ja elevil. Pühapäeval saame ehk kokku ka, siis saab lähemalt muljetada.

Mõtlesin, et võiks lahedalt kuidagi facebooki ka avaldada või instagrami. Samas tahaks, et see asi privaatseks jääks, et need inimesed kes teavad, need teavad ja teistel ei olegi vaja teada. Nii kahe otsaga asi.

Aga mõelda vaid, et märtsis on ta juba mu kätevahel. Viies raseduskuu on juba käimas. Pm pool aega on üle kantud. Nii vähe on veel. Samas nii palju. Kogu meie elu muutub. Nii imelik, aga nii tore.

Nii palju on veel vaja soetada. Nii palju raha .. Vankri osas olen ma nii kahevahel. Kas tellida saksamaalt, või vaadata ikkagi eestist mingit kasutatud? Samas kui saksast tellida, siis see on ikkagi sama hinnaga mis siit kasutatud vankrit vaadata. Otsused.. Nii palju otsuseid vaja teha. Ja turvahäll.. Nii kallis, aga nii vajalik. Oeh. Aga nendega on õnneks veel aega. Nii et ma viin ennast jõululainele tagasi ja muretsen nende asjade pärast natuke hiljem.

Loodan, et teie naudite sügist rohkem kui mina. Aga ma loodan, et samasuguseid jõulu ootajaid nagu mina olen.

Ps kõik pildid on Pinterest’ist 🙂

Cheers!

Teie C.

Vaikus eetris

Kas on teil on ka vahepeal sellised perioodid, kus te ei viitsi kellegagi suhelda ja tahate lihtsalt üksi omaette olla? Või perioodid kus te tahate hullult igasugu asju teha, ise meisterdada?

Mul on praegu periood, kus ma tahan üksi olla. Istuks terved päevad üksi omas nurgas ja loeks raamatuid. Ma ei ole otseselt päris raamatut lugenud jumal teab kui kaua, aga see eest ma hoian silma peal mida onlainis kirjutatakse. Käin wattpadis igasugu raamatuid lugemas. Ühe lõpetan siis otsin uue otsa ja nii mu nädal siin möödunud on. Lihtsalt lugedes.

Ja siis mingi aeg on mul vajadus kirjutada kogu aeg. See tuleb tavaliselt peale seda kui ma olen sada wattpadi raamatut läbi lugenud. Ja siis ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan, kuni ma saan alles kell viis hommikul voodisse. Kahju, et need kirjutised ainult kuskile ei jõua. Vanal heal ajal jõudsin need toredale saidile, kus paljud eesti noored kirjutasid oma jutte. Oma raamatut pm. Aga tegelikult olid need nagu järjejutud.

Selle teekonna alustasin ma rate.ee’st. Uskumatu eks. Aga seal ei köitnud mind eriti need lood. Need kõik olid nii halvasti kirjutatud seal, et ma hakkasin edasi otsima ja leidsingi selle saidi, meie jutud*. Alguses käisin seal salaja vaikselt lugemas, kuid mingi aja möödudes tegin kasutaja ja hakkasin kommenteerima ja natuke aega hiljem kirjutasin ka ise juba. Käisin koolis kaustik käepärast, igaks juhuks, äkki tuleb mingi hea mõte, mida on vaja kohe kirja vaja panna, et hiljem ära ei unustaks. Teate ju küll neid hetki, kus arvate et pole vaja üles kirjutada, et jääb meelde, kuid hiljem kirute, et miks ma ikka üles ei kirjutanud.

Kui ma seal aktiivselt kirjutasin, siis ma pm elasingi seal. Kogu aeg sai seal kellelegi kirjutada ja midagi lugeda ja lihtsalt mingit lolli juttu ajada. Sealt sai sõpru. Enda mõtte kaaslaseid. Teisi noori, kes samasugust asja armastas nagu sina. Kirjutamist.

Vahepeal saab siiani seal käia ja natuke juttu rääkida, kuid keegi ei postita sinna enam nagu vanasti. Postitaks ise, kuid pole midagi postitada. Terve arvuti on igasugu välkmõtteid täis, mis on hästi kirjutatud, kuid mida ma ei oska edasi kirjutada, mis paneb mind kiruma, et miks ma seda ei kirjutanud too aeg, kui ma sellepeale tulin?? Miks ma endale karu teeneid teen?

Kuid päris raamatute juurde tagasi tulles, siis peaks võibolla ikkagi eesti keelse raamatu kätte võtma ja läbi lugema. Sest kui ma viimasel ajal midagi kirjutanud olen, siis see ei ole nii hea. Mul jääb nagu sõnavarast puudu. On vahest tunne, et peaks hoopis inglise keeles kirjutama, sest ma loen selles keeles nii võrd palju, et mul on selles keeles märksa tugevam sõnavara. Ja ausalt öeldes, kui ma mõtlengi mingi loo peale, siis ma kujutan kõiki tegelasi inglise keeles rääkimas. Kui ma üritan neid eesti keeles rääkima panna, siis see jääb kuidagi nõrgaks. Kuid samas osad eestikeelsed raamatud on sitt mis sitt, nii et ma ei tea kui palju arendav see lugemine oleks.

Ma istun siin praegu, ma tunnen kuidas mu pea on lihtsalt laiali otsas. Ma ei suuda mingile kindlale mõttele püsima jääda. Kas teie tunnete ka nii vahest? Nagu keegi oleks kupli lahti lõiganud ja lasknud kõik mõtted lendama?  Ehk siis võib öelda, et nüüd on aeg siin asjad kokku tõmmata ja oma lendavad mõtted kokku korjata ja tegudele hakata.

Teile aga.. Loodan, et Teil läheb kõik hästi. Paremini kui minul. Loodan, et kirjutan varsti jälle oma lendavatest mõtetest ja paljustki muust.. Cheers! 

Teie C.

 

Meie jutud– Viimastel aastatel on see väga vaikne, kuid seal on siiani väga head lugemist. Nii et kui kellegil on igav ja otsib head lugemist siis siit lehelt võib seda leida. 🙂