Jõulud

Teate. Ma ei ole mitte kunagi nii väga jõule oodanud, nagu ma seda see aasta teen. See on täiesti kohutav.

Mul on A’le juba kink välja vaadatud. Ma olen pinterestist nii palju inspiratsiooni ammutanud, et ma ei jõua esimest detsembrit ära oodata, millal ma reaalselt kodu kaunistada saan. Ma kuulan septembri lõpust alates jõululaule ja põletan küünlaid ja mida kõike veel. Ma olen vist A nii ära tüüdanud oma jõulujutuga.

Tahaks juba, et kodu on kaunis. Saaks kaminasse tuld teha. Igale poole tulukesi põlema panna ja küünlaid põletada ja kuuseoksad tuppa tuua ja palju mandariini süüa. Oeh.

add in a little purple

Muidugi ei saa mainimata jätta, et mul on juba igasugu jõulufilme väljavalitud, mida ma kavatsen esimesest detsembrist vaatama hakata. Valisin isegi välja PJ, et saaksime A’ga koos kanda, et ikka mõlemad jõulumeeleolus oleksime. Need tuleks ära tellida, aga seda kavatsen ma teha järgmine kuu. Kavatsen järgmine kuu A kingi ka ära tellida. Ma loodan, et talle meeldib. Uurisin juba emalt ka, et mis ta sooviks. Kirjutasin märkmikusse ülesse, et meelest ei läheks.

Terve märkmik on täis kirjutatud, mida mul see aasta maja kaunistamiseks vaja läheks. Tahan igast jõuluteemalisi pleede ja kaunistuspatju, advendi küünlaid, palju karda ja jõulutulesid, suurt ilusat jõuluteemalist linikut ja ilusaid korve ja käbisid ja oh mida kõike veel.

DIY fireplace insert :) I cant wait til Christmas.  I am going to try this.

Ma olen nii sellesse teemasse sisse söönud ennast, et mul on raske sealt välja tulla. Ma kardan, et kogu selle muusika ja piltide vaatamisega rikun ma enda jaoks detsembri ära. Et selleks ajaks olen ma nii tüdinud sellest, et ei jõua kevadet ära oodata.

Aga praegu tahaks ma nii väga pakast talve ja palju lund. Kui lumi üks kord maha sajab, siis A peab mind vist kinni siduma, et ma siin kaunistama ei hakkaks ja lihtsalt lolliks ei läheks.

Muudel teemadel, siis homme on mul LA. Lootust on, et ma saan teada, kes mul siin kõhus siputab. Ema ütles, et tal on kõhutunne tüdruku suhtes. Kunagi varem pole ta kõhutunne valetanud, aga samas on meil endil kerge lootus, et äkki ikkagi tuleb poiss. Ma ei tea miks küll aga mul on alati olnud soov, et esimene laps tuleks poiss. Arvatavasti sellepärast, et mul on vanem vend. Kui koolis mingi jama oli, siis sai alati talle kittutud ja tema tuli siis minu kaitseks välja. Ehk tahangi sellepärast, et esimene oleks poiss, et kui teise peaksime saama, siis on vanem vend ees, kes väiksema eest hoolitseb ja suured pahad kiusajad eemale peletab.

Cute baby bump photo opp. - Shana this would be so cute with some little ballet slippers or mary janes!

Rasedus on nii hirmutav. Samas on see nii ilus. Nagu.. Keegi kasvab mu sees. Minu sees. Siin samas kõhus on keegi! Ja ta liigutab koguaeg!

Iga valu, mis kõhus on, tekitab kohe paanikat, et appi kas nüüd on midagi pahasti? Kas ma tegin midagi halba? Kas temaga on kõik korras? Püha jumal, mis ma nüüd tegema pean? Aga kõik paanika läheb mööda, kui tunned, et väike siputis ikka siputab kõhus edasi.

Eile rääkisin oma sõbrannaga, teatasin siis talle ka lõpuks uudist. Oli nii toredalt positiivne ja elevil. Pühapäeval saame ehk kokku ka, siis saab lähemalt muljetada.

Mõtlesin, et võiks lahedalt kuidagi facebooki ka avaldada või instagrami. Samas tahaks, et see asi privaatseks jääks, et need inimesed kes teavad, need teavad ja teistel ei olegi vaja teada. Nii kahe otsaga asi.

Aga mõelda vaid, et märtsis on ta juba mu kätevahel. Viies raseduskuu on juba käimas. Pm pool aega on üle kantud. Nii vähe on veel. Samas nii palju. Kogu meie elu muutub. Nii imelik, aga nii tore.

Nii palju on veel vaja soetada. Nii palju raha .. Vankri osas olen ma nii kahevahel. Kas tellida saksamaalt, või vaadata ikkagi eestist mingit kasutatud? Samas kui saksast tellida, siis see on ikkagi sama hinnaga mis siit kasutatud vankrit vaadata. Otsused.. Nii palju otsuseid vaja teha. Ja turvahäll.. Nii kallis, aga nii vajalik. Oeh. Aga nendega on õnneks veel aega. Nii et ma viin ennast jõululainele tagasi ja muretsen nende asjade pärast natuke hiljem.

Loodan, et teie naudite sügist rohkem kui mina. Aga ma loodan, et samasuguseid jõulu ootajaid nagu mina olen.

Ps kõik pildid on Pinterest’ist 🙂

Cheers!

Teie C.

Juttu

Hei-hei!

Kuidas Teil läheb? Olen jälle nii pika vahe sisse jätnud, kuigi minu suuuur plaan oli, et kirjutan iga esmasp. ja neljap.?

Võib-olla üks põhjus, miks ma ei ole aega saanud kirjutada on see, et ma sain lõpuks ometi tööle. Olen nüüd usinasti terve kuu ja natuke peale tööl käinud. Olen õnnelik ja rahul. Alguses koormas jalgu ja selga, sest polnud õigeid jalanõusid kohe võtta ja polnud harjunud, nii pikalt seisma. Aga nüüd on juba tip-top.

Muidugi tööle saamisega on ka väike Murphy seadus minuga kaasas. Nimelt avastasin nädala alguses, et võin last oodata. Jipikajee jah?

Ma olen õnnelik aga samas on mul väike hirm. Me küll rääkisimine, et kui nii juhtub, et ju siis pidi nii juhtuma. Aga ma just alustasin töölkäimist ja nüüd kohe nii..

Ja sellega kaasneb nüüd siis see, et kui kõik hästi on ja laps terve ja süda tuksub, siis me peaksime siit korterist ära kolima, sest me elame viiendal korrusel. Ilma liftita. Rasedana nii palju trepist ronida? Ei aitäh. Ja mis siis, kui laps on ja ma temaga välja jalutama lähen? Kus ma vankri panen? Tassin viiendale? Hoian toas? Well nope.

Ideaalis tahaks kuskile vanasse majja korterisse, kus on väike õu. Ja ideaalis oleks see korter esimesel korrusel. Nii, et kui ma last magama panen, siis ma saan vankri aknaalla lükata ja laps saab õues magada. Mingeid kortereid olen juba välja valinud, aga ma pole A’lt mingit jaatavat vastust saanud. Ausalt öeldes võin ma isegi ahiküttega korteris elada, kui see tähendab, et ma saan õuega korteri 😀 Need on ka palju odavamad, kui keskkütega. Ideaalis võiks seal muidugi õhksoojuspump olla, aga pole ka hullu, kui seda ei ole.

Rasedusest veel rääkida siis.. Praegu mul väga mingeid tunnuseid ei ole. Põhjus miks ma testi tegin oli üldse see, et mu rinnad oli üüüüüli tundlikud. Muidugi enne päevasid on need mul alati paistes ja valulikud, kuid see kord on nagu teisiti. Ostsin veel uue paki sidemeid, sest mul said otsa ja siis mõtlesin, et ostaks veel testi ka igaks juhuks. Sisetunne ütles nii. Ja voplaa, järgmisel hommikul sain juba kaks triipu. Ostsin samal päeval veel teise testi ja tegin järgmisel hommikul ja samuti ilmusid kohe kaks triipu. Käisin siis ka noorte nõuandlas, sest ma olen veel alla 24ja, et täpsemalt teada saada mida teha jne. Sain ämmaka aja ja nüüd ootan kannatlikult, millal selle visiidi ära saan teha. Krõbistan siin vaikselt rasedate vitamiine ja loodame parimat.

Muidugi kogu see olukord teeb korraliku põntsu meie rahalisele olukorrale, kuid mis teha. Kõik saavad hakkama ja saame ka meie.

Oh jah.. Nüüd olen ennast kuidagi tühjaks kirjutanud. Pidin seda uudist kellegagi jagama. Ei julge sellest mitte kellelegi veel rääkida, sest ei kujuta ette mis reaktsioon inimestelt tuleks. Eks peale ämmakat saab täpsemalt teada, kuidas lood on ja siis juba võib ehk sellest rääkima hakata?

Teile aga kõike paremat! Nautige meie päikselisi päevi nii palju kui võimalik.

Cheers!

Teie C.

Vaikus eetris

Kas on teil on ka vahepeal sellised perioodid, kus te ei viitsi kellegagi suhelda ja tahate lihtsalt üksi omaette olla? Või perioodid kus te tahate hullult igasugu asju teha, ise meisterdada?

Mul on praegu periood, kus ma tahan üksi olla. Istuks terved päevad üksi omas nurgas ja loeks raamatuid. Ma ei ole otseselt päris raamatut lugenud jumal teab kui kaua, aga see eest ma hoian silma peal mida onlainis kirjutatakse. Käin wattpadis igasugu raamatuid lugemas. Ühe lõpetan siis otsin uue otsa ja nii mu nädal siin möödunud on. Lihtsalt lugedes.

Ja siis mingi aeg on mul vajadus kirjutada kogu aeg. See tuleb tavaliselt peale seda kui ma olen sada wattpadi raamatut läbi lugenud. Ja siis ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan, kuni ma saan alles kell viis hommikul voodisse. Kahju, et need kirjutised ainult kuskile ei jõua. Vanal heal ajal jõudsin need toredale saidile, kus paljud eesti noored kirjutasid oma jutte. Oma raamatut pm. Aga tegelikult olid need nagu järjejutud.

Selle teekonna alustasin ma rate.ee’st. Uskumatu eks. Aga seal ei köitnud mind eriti need lood. Need kõik olid nii halvasti kirjutatud seal, et ma hakkasin edasi otsima ja leidsingi selle saidi, meie jutud*. Alguses käisin seal salaja vaikselt lugemas, kuid mingi aja möödudes tegin kasutaja ja hakkasin kommenteerima ja natuke aega hiljem kirjutasin ka ise juba. Käisin koolis kaustik käepärast, igaks juhuks, äkki tuleb mingi hea mõte, mida on vaja kohe kirja vaja panna, et hiljem ära ei unustaks. Teate ju küll neid hetki, kus arvate et pole vaja üles kirjutada, et jääb meelde, kuid hiljem kirute, et miks ma ikka üles ei kirjutanud.

Kui ma seal aktiivselt kirjutasin, siis ma pm elasingi seal. Kogu aeg sai seal kellelegi kirjutada ja midagi lugeda ja lihtsalt mingit lolli juttu ajada. Sealt sai sõpru. Enda mõtte kaaslaseid. Teisi noori, kes samasugust asja armastas nagu sina. Kirjutamist.

Vahepeal saab siiani seal käia ja natuke juttu rääkida, kuid keegi ei postita sinna enam nagu vanasti. Postitaks ise, kuid pole midagi postitada. Terve arvuti on igasugu välkmõtteid täis, mis on hästi kirjutatud, kuid mida ma ei oska edasi kirjutada, mis paneb mind kiruma, et miks ma seda ei kirjutanud too aeg, kui ma sellepeale tulin?? Miks ma endale karu teeneid teen?

Kuid päris raamatute juurde tagasi tulles, siis peaks võibolla ikkagi eesti keelse raamatu kätte võtma ja läbi lugema. Sest kui ma viimasel ajal midagi kirjutanud olen, siis see ei ole nii hea. Mul jääb nagu sõnavarast puudu. On vahest tunne, et peaks hoopis inglise keeles kirjutama, sest ma loen selles keeles nii võrd palju, et mul on selles keeles märksa tugevam sõnavara. Ja ausalt öeldes, kui ma mõtlengi mingi loo peale, siis ma kujutan kõiki tegelasi inglise keeles rääkimas. Kui ma üritan neid eesti keeles rääkima panna, siis see jääb kuidagi nõrgaks. Kuid samas osad eestikeelsed raamatud on sitt mis sitt, nii et ma ei tea kui palju arendav see lugemine oleks.

Ma istun siin praegu, ma tunnen kuidas mu pea on lihtsalt laiali otsas. Ma ei suuda mingile kindlale mõttele püsima jääda. Kas teie tunnete ka nii vahest? Nagu keegi oleks kupli lahti lõiganud ja lasknud kõik mõtted lendama?  Ehk siis võib öelda, et nüüd on aeg siin asjad kokku tõmmata ja oma lendavad mõtted kokku korjata ja tegudele hakata.

Teile aga.. Loodan, et Teil läheb kõik hästi. Paremini kui minul. Loodan, et kirjutan varsti jälle oma lendavatest mõtetest ja paljustki muust.. Cheers! 

Teie C.

 

Meie jutud– Viimastel aastatel on see väga vaikne, kuid seal on siiani väga head lugemist. Nii et kui kellegil on igav ja otsib head lugemist siis siit lehelt võib seda leida. 🙂

Sõprus

Sõprus on midagi, mis lihtsalt on. Usaldus valitud inimeste vahel. Sõprust ei saa osta. Sõprus on aus ja puhas.

Kui palju on teil päris sõpru, kes tunnevad reaalselt huvi kuidas teil läinud on? Kui palju on teil selliseid sõpru, kellega te vahepeal absoluutselt ei suhtle aga kui te seda taas teete, siis poleks nagu vahepealset aega olnudki? Ja kui palju on teil sõpru kellega te igapäev räägite?

Mul on ainult üks sõber kellega ma igapäev räägin. Kui ta reisil oli ja netis ei käinu, minuga ei rääkinud, siis oli minu päevas nagu midagi puudu. Kuidagi tühi tunne oli. Nüüd kui ta tagasi on, on kõik jälle korras ja hea. Mu päevas on kõik taas omal kohal, nii nagu enne tema reisi oli.

Muidugi on mul selliseid sõpru mitmeid olnud aga kõik on ikka kuidagi ära kadunud. Kõigil on oma elu ja osade inimeste jaoks pole lihtsalt aega enam, kuni lõpuks ongi nendest inimestest pelgalt mälestused. Nii mõnestki sellisest on kahju. Ja kui me isegi satume kuidagi kokku, pole meil muud ühist, kui meie minevik.

Ja siis on mul sellised sõbrad, kellega ma ei räägi, kui ainult siis kui me kokku saame. Kui me kokku saame poleks seda aega nagu olnud vahepeal. Niivõrd kuivõrd. Kuna me elame neist teises linnas ja ei kohtu nendega nii tihti, kui nemad omavahel, siis tundus mulle vahepeal, et ma ei kuulu enam sinna. Osad neist elavad koos, osad neist on omavahel kursaõed ja see on paratamatu, et neil on rohkem ühiseid nalju ja seiklusi, seega mul oli tunne, et mul ei ole nendega enam seda klappi, mis oli siis kui ma seal elasin.

Ühel istumisel aga saime oma suud puhtaks räägitud. Nemad tundsid, et sõber kellega ma igapäevaselt räägin on mind nende juurest ära röövinud ja mina vastasin jälle, et neil on omad nakjad ja teemad ja et ma tunnen ennast nagu ma tunnen. Võõrana. Sealt maalt läks ülejäänud õhtu libedalt. Me rääkisime ja naersime ja olimenagu vanasti. Nii et hea on vahepeal oma suud puhtaks rääkida.

Ning muidugi on mul on ka sõpru, kellega ma olen ise asjad pekki keeranud. Ühele sellest olen ma palju mõelnud. Ma mõtlen pidevalt, et peaks talle kirjutama. Aga mida öelda? Paluda vabandust? Aga edasi? Mis siis kui teda ei huvita?

Ta oli minuga tore ja hooliv aga mina olin temaga lihtsalt vastik, seega pole imestada, et tal kopa ette viskas. Ma olen üritanud temaga rääkida,näiteks siis kui ma siia kolisin aga teda ei huvitanud väga. Seega pole ma rohkem proovinud. Kuigi ma arvan, et lihtsalt peaksin vabandust paluma. See oleks esimene samm. Aga ma kardan. Mis siis kui teda ei koti? Saadab mu kuupeale? Või hoopis hindab, et ma endiselt mõtlen sellele? Või on hoopid pahane, et why the fuck mul nii kaua selleks aega läks? Õõh..

Mida teie minu asemel teeksite? Kirjutaksite või laseksite sellel minna? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers! 

Teie C.

Nii palju siis sellest

Kui ma selle blogi tegin, kirjutasin ma enda jaoks, et ma teen mingi ‘graafiku’ millal ma postitan ja nii edasi. Järjekordselt olen ma ennast alt vedanud. Aga praegu on kerge vabandus, sest ma andsin oma arvuti vennale, kes natuke aega tagasi kolis korterisse, kus pole telekat ega midagi. Mõtlesin, et olen hea õde ja loovutan enda arvuti, et ta saaks vähemalt mingeid filmegi vaadata või mängida või mis iganes. Aga nii palju kui ma kuulsin, siis ega ta palju vaadata ei jõua. Töölt tuleb on väsinud ja jääb poole filmi pealt magama.

Aga ausalt öeldes pole väga millestki kirjutada ka olnud. Ma olen käinud töövestlustel. Üks koht on praegu palju lubav, aga ma ei julge väga palju sellele loota. Aga kui kõik hästi läheb, siis võib öelda, et minu palveid on kuulda võetud ja mu elu saab ehk lõpuks joonde. Ei pea nii palju oma vanematest ja elukaaslasest sõltuma. Ikkagi on ju hea oma enda raha teenida. Onju? Ja jälle jõuan ma oma jutuga rahani. Samas kui pool su elu pole seda pm olnud, siis see on kindlasti asi millest puudust tunned. Ja kahjuks on juba nii, et ilma selleta siin hakkama ei saa. Kui sa just kuskil maal majas ei ela, kuat elekter tuleb väiksest ise ehitatud tuule generastorist, pead loomi kellelt saab vajalikke saadusi, samuti kasvatad ise kartulit ja porgandit ja kurki ja muid vajalikke aedvilju ja muidugi kui sul tuleb vesi kaevust ja nii edasi. Väga palju ‘ja’ sid oli mul ühes lauses. Aga saite aru küll mida ma mõtlen.

Väga palju tühja juttu. Ma luban, et ma üritan selle blogi asja enda jaoks selgeks teha. Ma üritan endale mingi plaani teha, millest ma kirjutan, millal ma postitan ja nii edasi. Et see asi ikka käima läheks. Ja muodugi pean ma veel selle lehega vaeva nägema, et kõik postitused õigesse kohta läheks ja nii edasi, aga selleks oleks mul arvutit vaja, sest täbletist on seda natukese keerulisem teha. Sellega seoses, et ma täbletis olen, palun ma vabandust kui mul on mingeid imelikke trükivigu. Siinne klaviatuur on teistmoodi kui arvutis ja mu sõrmed pole sellega harjunud.

Aga teile, ma loodan, et teil läheb kõik hästi. Kevad on kohe täitsa käes ja ma loodan, et see teeb teid sama rõõmsaks ja positiivseks kui see mind teeb. Cheers!

Teie C.

Supp

Tunnistan, väga veider pealkiri, aga.. Las ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis mu ema vingus kogu aeg, et ma ei tee kunagi süüa kodus. Kuigi tõsiasi oli see, et isegi kui ma tahtsin midagi teha, siis ta ütles, et tal oli juba plaan tehtud mida ta teeb ja et järgmine kord. Noh, seda järgmist korda pole siiani olnud.

Kui ma kodust ära kolisin, ülikooli läksin, siis ema veel muretses, et ei tea kuidas ma küll hakkama saan, kui ma kunagi süüa pole teinud. Mida? Kui sa oleksid lasknud mul seda teha, siis sa ei peaks muretsema ehk?

Aga.. Asjad läksid nii, et ma teinud ainult endale süüa vaid suurele karjale poistele. Ema oli üllatunud, et kuidas küll. Ja inimesed sõid mida ma tegin.

Tegin alati mingit praadi või midagi taolist. Tahket toitu, sest ma ei julenud suppi keeta ja kui ma veel nii paljudele teen ja pekki keeran siis.. Jamh.. See tundus nagu raketi teadus. Palju ma mida keetma pean? Mis sinna sisse läheb? Mis siis kui ma ei keeda piisavalt kaua? MIs siis kui ma keedan liiga palju? APPI!

Suppi ma ei keetnud kuni nüüd eelmise aastani vist. Muidugi jätame siit purgisupid välja, sest kes neid teha ei oskaks onju? Lisa vett ja aja keema. Voilaa.

Kolisin ära korterisse. Mingi aja möödudes, kolis ka minu kutt minu juurde. Igatahes, mingil hetkel me olime haiged ja räägitakse, et kui sa haige oled, siis on hea ravim kanasupp. Ja kana mul oli, sest mu vanaisa hoolitseb selle eest, et kõigil meil oleks kana kodus. Iga kord kui emale külla lähme, siis on vanaisa meile jälle kana toonud.

Igatahes, jutu juurde tagasi. Me olime haiged ja vajasime suppi. Mina kui naine ‘peres’ pidin siis suppi keetma. Ma polnud seda teinud ja kartsin. Emalt retsept küsitud hakkasin siis keetma. Ise nohune ja maitsemeel nullis, sain ma sellega hakkama, kui veel kutt ka kiitis, siis oh jumal, ma olin tõesti hakkama saanud. Ma olin enda üle nii uhke. Tundsin, et ma olen nüüd täitsa täiskasvanuks saanud. Ma olin kokkamises level up’inud.

Muidugi see, et ma korteris elasin ja mu kutt minu juurde kolis ei pannud mind seda tundma ju. Pani küll. Aga see oli, kuidagi..  enda ületamine. Ja noh, nüüd tuleb see asi libedalt. Noh muidugi ma olen ainult kolme erinevat suppi keetnud, et arenemis ruumi veel on, aga ma saan sellega hakkama ja ma olen selle üle uhke.

Ma mäletan, et ema küsis kogu aeg, et mida ta nüüd järgmine päev süüa teeb. Ma alati vastasin et ei tea, mõtle ise. Ema läks alati närvi selle peale. Nüüd ma saan aru miks. Sest kui ma küsin oma kutilt, et mis me siis homme sööme ja saan vastuseks õlgade kehituse, ma lähen endast välja.  Mis mõttes sa ei tea? Ütle mulle kas sa tahad liha või kana või pastat või mida? Või tahad vedelat toitu või sa tahad tahket toitu? Ütle mulle midagigi. Siis on ikka, et ah vaata ise. Aaaah. Ma ju teen sulle ka süüa. Miks sa ei või mulle öelda, mis isu sul on?

Kuidas teil söögitemisega lood on? Teete ise? Tellite või ostate poest valmis toitu? Mis Teile rohkem meeldib supp või praad? 

Uue postituseni aga ilusat päeva teile. Cheers!

Teie C.