Me oleme A’ga suhteliselt suured laristajad. Me käime toidupoes ja viskame korvi kõik mis meid ahvatleb. Hiljem kassas aga vangutame pead, et kurat jälle nii palju??
Mina, kui palka saan, siis panen ma mingi summa meile purki. Meil on üks vana suur kommi purk, mille ma kunagi tühjaks sõin ja kogun meie raha sinna. Sinna lähevad igasugused kopikad ja sularaha. Aga mis kasu on sellest, et ma raha purki panen ja suhteliselt iga kuu lõpp oleme me ikkagi sunnitud sealt raha võtma, sest et näpud on nii põhjas, et muud varianti lihtsalt ei ole? Tuleb uus kuu, panen uuesti raha purki ja jälle kuu lõpus on vaja sealt raha võtta.
Seega on minu eesmärgiks võimalikult palju säästa, et me ei peaks iga kuu sealt purgist raha võtma. Üritaksime toidupoes kainemalt mõtlema hakata ja mitte igasugustele ahvatlustele alla andma. Käia kord nädalas poes, mõelda nädala menüüd ette, et tõesti ainult hädavajaliku käia jooksvalt ostmas, a la mähkmed, sai ja leib.
Muidugi oleks lihtsam, kui telliks e-poest kõik vajaliku, et ei tekiks seda ahvatlust muu ebavajaliku järgi, aga ma ei taha ennast sellega ära harjutada (what?), sest kui me maale lähme, siis seal ei ole sellist võimalust ja me peaksime ikka poes käima. Nii et miks endale mingit ‘lisa’ mugavust endale sisse juurutada, kui nii kui nii peame ringi harjuma, kui nii võtta.
Me käime hästi palju kodust ära. Minu vanemate juures, A vanemate juures. Bensiini kulu, noh see on paratamatu. Aga.. Me ostame iga jumala kord, mingit mõtetut snäkki kaasa. Noh olgu, on hea mugida, aga samas ei sure just ära, kui seda ei söö. Tihti maale minnes, me isegi ei söö kõike seda ära, mida me kaasa ostame ja need jäävad sinna lihtsalt seisma.
Ja kui me olemegi kodus, siis me oleme viitsimatusest, midagi süüa teha ka endale sööki koju tellinud. Noh nii kord 2 kuu jooksul äkki. Vanasti tegime seda tihemini, aga nüüd oleme ennast vähe tagasi hoidnud. Või kui meil keegi külas on ja ei oska või ei viitsi midagi vaaritada, siis tellime, aga.. Esiteks sellest jääb järgi nii palju prügi. Mul on alati peale kõige selle söömist nii paha maik suus, sest nii palju on neid sooja karpe ja kotte ja salfakaid ja.. Öäk lihtsalt. Ja tellitoit on nii kalliks läinud, et pisar tuleb silma, kui sealt tellida. Woltis on väiksem valik, nii et me pole sealt tellinud kunagi ja nüüd vaadata palju see vedu maksab, ega ei taha ka 😀
Nii, et plaan on käia kord nädalas poes, mitte alla anda ahvatlustele, sööki mitte koju tellida vaid teha ise. Ennast kokkamises rohkem arendada, natuke rohkem uusi sööke avastada ja katsetada. Mis tuletab meelde, et ma unustasin eelmisesse postitusse lisada, et ma tahaksin see aasta rohkem avastada. Oma mugavustsoonist välja astuda.
Kõige rohkem seda söögi osas, sest kui me kuskil käime, üli harva kui seda juhtub, siis ma ostan alati midagi, mida ma kindlalt söön. Ma ei julge katsetada. Ma kardan alati, et kui ma proovin midagi uut ja see mulle ei maitse, siis see raha on raisku läinud. Praad maksab palju, mulle ei meeldi, toit jääb järgi ja mina olen kurb. Seega prooviks see aasta natuke rohkem erinevaid asju katsetada.
Ma tahaks veel Otepää seiklusrajal käia. Ma kardan natuke kõrgust, aga ma tahaksin selle raja läbi teha, oma väiksest hirmust üle saada. Ja samas tahaks üle saada ka ATV hirmust. Peale viimast matsu, ma väga sõita ei julenud enam.
Okei, jutt läks juba mujale.. Nii et on vist aeg ära lõpetada.
Loodan, et saan mõne aja pärast mingit positiivset uudist jagada, et jaaa me saame nädala menüüga hakkama ja me oleme säästnud! 😀
Nii et järgmise korrani, Teie kooner-laristaja C!
