Spontaansus

Reedel kirjutasin kui masenduses ma olen. Selline kass peal.

Pidime muidu, et lähme reedel siis maale. A isal oli sünnipäev ja ta vend läks oma perega sinna. Aga kuna mul oli nii paha tuju ja olemine, siis ma ei tahtnud minna. Porisesin ja tahtsin üksi olla. Natuke üksi olemise aega ja olin juba nõus siis maale minema, aga siis olin juba A’d oma mossitamise tujuga nakatunud, et siis porises tema, nii et me ei läinudki kuskile.

Laupäeval, ilus ilm. Kuidagi ei kannatunud toas olla. Samas ei tahtnud maale ka minna. Poiss vingus. A oli hulluks minemas. Mina olin hulluks minemas. Nii et me hakkasime otsima, kus mida toimub. Mina hakkasin laatasid otsima, et äkki kuskil toimub midagi ägedat. A aga hakkas mingeid mäkketõuse vaatama. Nii et me ledsime ühe mäkketõusu ja ühe laada. Võtsime siis spontaanselt plaani, et lähme.

Ruttu hambaid pesema, riideid vahetama. Poisile varu riiete ja mähkmetega kott, kaasa pakitud ja valmis minekuks. Ennem proovisime veel, kuid poiss kõhukotis püsib. Panime koti seljapeale ja poisi siis selga. Oli jumala õnnelik seal. Selge. Siis vankrit kaasa ei tassi ja lähme sellega.

Esimene peatus pood. Kuna mäkketõus on ikkagi mürarohke, siis oli vaja väikesel A’le kõrvaklappe. Ma ei kujutan ette kui suur üritus see on, et kas seal on suured kõlarid igalpool, et teavitada kes sõidab jne. Parem siis juba karta kui kahetseda.

Teine peatus siis mäkketõus. Ma ei pannudki tähele, mis kohas see täpselt oli aga peale Elvat kuskil karjääri laadses kohas.. Noh.. See oli selline väike üritus. Kiviõli mäkketõusuga seda võrrelda ei saanud. Ma pean siinkohal silmas algusaastate oma, kus see veel mega vinge oli.

Igatahes, kaua me seal ei olnud. Poiss oli alguses kotiga mul seljas, aga kuna me seisime ühekohapeal, siis ta seal väga olla ei tahtnud ja andis märku, et ta tahab välja saada. Lõpp oli selline, et A jälgis siis tõusu ja mina siis jooksin poisile järgi. Lõpuks hakkas ta ikkagi vinguma, nii et me võtsime siis poisi kaenlasse ja suund autopoole.

Autos gps sisse ja  sõit Lüübnitsa sibula ja kala laadele võis alata. Tee oli nii mõnus kurviline. Ei osanud oodata, mis järgmise künka või kurvi tagant tuleb, kas järgmine kurv või tõus. Vahepeatuse tegime Otepääl. Käisime ostsime juustupulki ja vett, et teepeal nälga ei sureks.

Jonnipunn jälle autosse pakitud ja sõit jätkus. Jorina peale sai uue juustupulga pihku ja saabus üllas vaikus 😀 Lõpuks jõudsime kohale. Kella 16 aeg äkki. Parkimisplats oli suht tühi juba ja osad ‘putkad’ hakkasid juba asju kokku pakkima, nii et me suht viimasel hetkel jõudsime.

Nagu laadale kohane, siis pidime küüslaugu vorsti (see ikka hinnaga, et osta 3 ja saad euro või kaks odavamalt) ja patsi juustu ostma 😀 Laadale tiir peale tehtud ja asjad käes, läksimegi tagasi autosse ja sõit kodupoole võis alata.

Seda tuulutust oli meile vaja. Olime kõik palju rõõmsamad kui koju tagasi saime. Isegi eilne päev, siin nelja seinavahel oli palju rõõmsam, kui mõned päevad tagasi, kus need neli seina olid nii ahistavad.

Eile käisime niisama õues jalutamas. Lasime poisi nii öelda vabalt jooksma. Vankrit ega kandekotti kaasa ei võtnud, vaid lasime tal niisama jalutada/joosta. Vaatasime ainult, et ta autoteele ei läheks või siis jõkke (need kaks muidugi tõmbasid teda kõige rohkem). Jooksime siis tunnikese õues, kui läksime õhtusöögiks kraami ostma.

Tegin elus esimest korda magus-haput kana. Kõige piinavam oli selle juures see, et kana pidi marinaadis seisma poolteist tundi. Ja muidugi aeglustas söögitegemise protsessi see, et ma saan reaalselt ühte pliidi auku korraga kasutada. Kuna meil on kahe auguga pliit ja mul on pann suur, siis sinna ei mahu isegi väike munakeetmise pott kõrvale. Ehk siis pidin ma kõike üks haaval tegema. Kui oleks saanud kõik kolm asja korraga tulele, oleks söök palju rutem valmis saanud. Aga me saime reaalselt kell üheksa alles sööma hakata, nii et poisi uneaeg lükkus selle võrra siis edasi (Oleks see täna hommikul ka välja löönud, aga oh ei. Enne üheksat olid juba luugid lahti.)

Igatahes, ma olin nii uhke, kui hästi see välja tuli. Võib teinekortki teha. Aga siis juba palju varem tegema hakkama. Ehk siis kana marinaadi panema. Eile sain ma kana alles peale viite marineerima, mis tähendab et seitsme aeg sai alles kanaga päriselt tegelema hakata. Muidugi tükeldasin ja riivisin varem juba muu vajaliku valmis, et saaks kiiremini. Aga noh see et ma ühte asja korraga valmistada sain, see jällegi aeglustas asja.

Mina tegin selle retsepti järgi. Super lihtsalt. Muidugi on neid retsepte erinevaid, võib-olla mingi teinekord proovin hoopis muu järgi.

Vot nii.. Täna natukese positiivsemal toonil juba. Soovitan teilegi spontaanselt lihtsalt kuskile sõita. Tuulutamas käia. Sest kodus koristamine, lapse magama panemine, söögi tegemine ja jällegi koristamine ajab lihtsalt hulluks.

Järgmise korrani. Teie C.