Unekool

Unekool on värskete lapsevanemate jaoks üks tähtis teema. See on teema mille üle vaieldakse tohutult. On kirjutatud erinevaid raamatuid, kuidas toimida jne. Lõpuks tuleb aga ise see õige tee leida, mis just SINU lapsele sobib. See on alati nii, et mis ühele sobib, et pruugi teisele absoluutselt sobida.

Nüüd ma siin siis olen. Üritan poissi harjutada magama, terve öö, et ta ei ärkaks iga paari tunni tagant ja ei nõuaks tissi. Olgu, meil oli siin haigusperiood, kus ta tahtis palju rohkem lähedust ja seda just tihti öösiti, mis omakorda tähendas, et terve selle aja olin mina suhteliselt magamata ja noh.. natuke kuri. I need my sleep.

Mul on üks facebooki grupp, selline väike, 20 inimest. Meil on omavahel chat, kus me igapäevaselt räägime. Jagame oma muresid ja rõõme. Nüüd meie grupis käis ühel une/magamisnõustaja, sest tal tüdruk terved ööd kasutab teda kui lutti. Kui lutti anda, siis seda ta ei taha ja hakkab karjuma, nii et ainuke sobiv variant ongi ema rind.

Kui nõustaja oli ära käinud, rääkis ta meile ka siis mis just neile soovitati. Kuna peretüüpe on erinevaid, siis igale perele on erinevad lähenemised ja soovitused, aga siin kohal rääkis ta just mis neile sobis. Nüüd me oleme ka ise paar päeva nende soovituse järgi toimetanud ja noh.. võib öelda, et progress vist.

Kuna poiss on juba nii suur, heh ühe aastane ainult, siis nüüd ei tohiks enam vanker võrduda unega, vaid soovitavalt käia vankriga ärkvel olemise aeg õues ja siis lõunauneks tuppa magama. Kuna meil on hetkel kujunenud, et poiss magab ainult ühe une, siis meile sobib nii, et käime õues ära ja siis tuppa magama. Või lähme hoopis õue alles siis, kui on juba ära maganud. Saame rahulikult koos vankrit lükata ja teepeal olevaid kive ja oksi avastada. Või siis liivakastis liiva loopida 😀

Päevaste unedega, ma panin teda meie voodis magama. Võtsin ta kaissu, hoidsin kuni ta uinus ja siis hiilisin voodist välja. Nüüd olen teda tema enda voodisse magama pannud. Kaks päeva läks see kisaga, kuid täna juba rahulikult. Mässas oma tekikesega ja jäi tuttu. Ehk siis nõustaja soovitus oli, et ei paneks enam enda voodisse magama. Ma olin just mõelnud, et kui ta nii tublisti ilma tissita magama jääb(seda juba mitu kuud), siis peaks hakkama harjutama, et ta seda ka enda voodis teeks. Sest noh.. Hirm on ikka, et ta lihtsalt keerab ennast meie voodist maha.

Ööunne aga .. Ma annan poisile enne uinumist pudelit/piimasegu, sest ma loodan, et see on nn toitvam(kui minu rind, sest noh piinavabrik on suht tühi) ja ta ei ärka tühja kõhuga enne hommikut üles. Reaalsuses ärkas ta aga küll. Nüüd me oleme paar päeva andnud pudelit hoopis a la 30min enne magama minemist. Suhteliselt kohe, kui pudru on ära söödud. Istume diivanil, vaatame telekat ja joome pudeli tühjaks. St tema joob, minu süles istudes. Siis alles vahetame riided, peseme hambad, anname vitamiini ja paneme ta magama.

Varasemalt me raamatut ei lugenud, sest ta oli kohe krapsti püsti ja tahtis uudistada, et mis asi see nüüd käes on. Nüüd ta püsti ei tule enam, õnneks, ja loeme enne uinumist talle ühe muinasjutu. Siis teeme pai, lausume head ööd, tuttu nüüd, kustutame tule ja istume kuni ta magama jääb. Veel oleme juures, kuni ta uinub, kuid varsti üritaks sellest osast ka loobuda. Et kustutad tule, head ööd blabla ja lähed toast ära. Praegu on see lootusetu unistus, sest nii kui sa hakkad ukse poole minema, on mees krapsti püsti ja vaatab vesiste silmadega otsa. Ja peale seda on tal raske uinuda, sest ta kontrollib koguaeg, et kas me oleme ikka seal.

Ma räägin koguaeg ‘me’ aga tegelikult mina, sest A on enamus nädalad kodust ära, et ma pean üksi seda kõike tegema. Nädalavahetustel aga ‘sunnin’ teda seda kõike tegema ja kakaseid mässusid vahetama. Kui juhtub, et ta on nädalasees ka kodus, siis ta loeb mulle päevi, et millal tema nüüd seda koledat mässut vahetas, et miks ma ise seda tegema ei lähe. Siit tulenevalt, jah me ei ole veel potitreeninguga alustanud, sest noh.. ma olen laisk.

Ma olen hommikuti aeglane ärkaja. Me vedeleme voodis päris pikalt, enne kui püsti tuleme. Potitreening aga näeb ette, et nii kui laps ärkab, siis peaks ta kohe potile panema. Ja siis samal ajal seletama, et pissi pissi või kaka kaka. Aga ma kujutan ette, et seda oleks suvepoole vähe lihtsam teha, sest siis saab palja pepuga ringi joosta ja kohe potile tõsta kui häda tegema hakkab. Mis eeldab, et pott peaks koguaeg käeulatuses olema tho 🤔 Õnneks ta potti ei karda, oleme paar korda sinna ikka midagi kinni püüdnud, aga ega ta seal just väga pikalt ei istu ka. Kohe vaja kuskile uudistama minna.

Igatahes, praegune unekool või mis ta siis on, on meil toiminud. Oleme seda küll 3 päeva katsetanud, aga noh.. võib öelda, et toimib. Lõunauinak oma voodis on üle 1h pikk. Ööunne jäädes ärkab alles 7 aeg, siis kolib ta küll meie vahele/minu kõrvale, mida tegelikult ei tohiks lubada, aga ma jään ise suht kohe magama ja ei jaksa teda voodisse tagasi tõsta. Ehk siis on meil vaja veel harjutada, et ta uinuks täitsa üksi ja et hommikul koliks ta tema voodisse tagasi. Aga kõik muu meie puhul toimib 🙂

Varasemalt, kui ta veel beebi oli, siis sai teda magama kussutatud, või jäi ta meie voodisse magama, sest ma andsin talle rinda seal ja ei julenud teda ringi tõsta, sest kartsin, et ta ärkab kohe üles. Kui ta rinnaotsas magama ei jäänud, siis sai teda magama kussutatud, teda enda voodisse tõstetud, mille peale ta üles ärkas, siis uuesti kussutatud ja siis meie voodisse tõstetud, kus ta siis kaissu sai võetud ja siis uinus ta sügavalt, nii et me saime toast välja hiilida. Nii et see magama panemine, on suhteliselt trikitamine olnud, terve see aeg. V.a. siis kui ta alles 1-2 kuune imik oli 😀

Ma ei mäletagi, mitu kuud me teda juba enda voodisse magama paneme, et ennem sai rinda/pudelit, siis tõstsime tema voodisse, silitasime hoidsime kätt kõhul/seljal ja ootasime kuni ta uinus. Kui A magama pani, siis ma andsin ennem rinda, tõstsin ta voodisse ja siis A silitas teda, kuni ta uinus 😀 Või nüüd kui pudel mängu tuli, siis sai A selle protsessi ka ise ära teha.

Igatahes.. Oleme trikitanud ja mässanud omajagu ja nüüd meil asi suhteliselt toimib. Loodan, et nii ka jääb ja võiks isegi veel paremini minna, st et ärkab alles kell 9 ja varem süüa ega midagi ei küsi. Unistada võib eks.

 

Järgmise korrani! Teie C.

 

Sünnitus

Mu sünnitusest on möödas rohkem kui kuu, nii et oleks viimane aeg ka sellest rääkida, või õigemini kirja panna. Muidugi peale sünnitust kirjutasin ma sellest meie grupis, et asi meelest ei läheks, sest meie aju on suuteline kogu selle valu ja negatiivse meelest pühkima.

***

28.02 hommikul otsustas meie poeg,et eih nüüd on aeg välja tulema hakata. Ehk siis kuskil nelja aeg puhkesid mul veed. Veidike hiljem hakkasid ka sellised päevade laadsed valud pihta, mis aja möödudes aina intensiivsemaks läksid, nii et kuskil poole kuue aeg olid tuhude vahed juba 3-4 minutit, nii et me sättisime ennast haiglasse. Haiglas tehti KTG ja katsuti avatust, kuid meile ei öeldud, et kui palju see on vms, lihtsalt et meil läheb veel aega ja et parem on ehk kodus olla see aeg, et kui kuidagi enam olla ei ole, siis tuleksime tagasi.
Läksime siis valutades koju tagasi. A sai siis hommiku kohvi juua ja isegi mõne võiku süüa, kui mina samal ajal tuhusid üle üritasin elada. Küll ma käisin mööda tuba ringi, mõtlesin, et äkki on duššiall ligunedes hea (mida ma tegelikult ei teinud, sest kuradima valus oli ja ennast riidest kakkuda ja hiljem veel riidesse tagasi panna, see mõte oli juba minu jaoks piisav piin), kuid lõpuks oli kõige ‘mugavam’ asend ikka diivani kohal kõõludes. Kui tuhu tuli, siis toetusin küünarnukkidega diivanile, ise samal ajal maas põlvitades ja siis kuidagi edasi tagasi ennast libistades, mingil põhjusel oli see kuidagi kõige taluvam. Lõpuks oli nii kohutav olla, et tahtsin mööda seinu ronida ja tapeeti süüa, et äkki ikka aitab

Kui haiglast tulime ja valud veel niii hullud ei olnud, suutsin veel emale helistada. See oli siis kuskil seitsme aeg. Ma teadsin, et ta on üleval või kohe ärkamas, sest ta pidi too päev tööle minema. (Ta ei käi kuskil tööl, vahel aitab sõbrannat välja ja annab talle tema poes vabu päevi.) Helistasin ja rääkisin, et noh nüüd läheb asjaks. Ma täpselt ei mäleta mis vastas aga ega me väga pikalt ei rääkinud ka, mul oli rohkem tegemist valude üle hingamise ja elamisega.

Läksime siis uuesti haiglasse tagasi kell kaheksa, kuid see kord oli juba teine ämmakas, kes meid vastu võttis. Küsis veel, et kuidas valud on jne, tahtis saata KTG ruumi, aga kui ütlesime, et me juba ennem käisime, siis saatis meid juba sünnitustuppa, kus ta siis uuesti KTG pani. Küsis, et kas tahaksin mingeid ravimeid, et leevendada, naersin, et tahan kõike, sest tõesti niiii kohutav oli olla. Küsis, et kas naerugaasi tahaksin, et natuke tuhusid leevendada ja et siis hiljem saab edasi vaadata kuidas soovi on.

Olin seal voodis siis pikali, hingasin aga oma gaasi ja üritasin oma tuhusid üle elada, kui korraga oli kogu aeg selline surumis tunne. Ütlesin veel A’le, et nüüd läheb kohe asjaks, siis tema, et ei aega veel on. Kui ÄE tagasi tuli ja avatust vaatas siis ütles, et pea on juba näha, et nüüd jalad hästi laiali ja.. vot ei mäleta, pidin vast ikka suruma. Lõpp oli küll selline, et ämmakas ütles, et ära suru, sest tal ei olnud seda abilist juures. Igatahes ma surusin ikka ja siis korraga oli laps ämmaka käes ja see abiline oli ka järsku seal.. Ja siis pandi tita mulle rinnale. Ennem muidugi siristas pika kaarega kõik kohad täis.
Vaatasin teda ja siis vaatasin A’d, et issand kas ma just sünnitasin? Ma olin ikka täiega shokis

Poja sündis siis kell 9:07, kaalus 3222g ja oli 49cm pikk.
Vete puhkemisest alates kestis asi kuskil 5h. Paberitele läks aga tuhude algusest, nii et sinna 4h ja 20 minutit.
Kuna õpp tuli kuidagi nii kiiresti, siis ega ma rebenditest ei pääsenud. Sain hindeks tesise astme rebend. Ehk siis sain õmmelda. Minu kolmas õmblemine siis haha.. Kui ma mõtlesin, et sünnitus on piin, siis see sai kiiresti läbi, aga see õmblemine.. oh jumal. Mind õmmeldi kella kümneni. Ma tundsin KÕIKE! Kuidas see nõel torkis, kuidas niit libises.. Ma tahtsin terve selle aja eest põgeneda, nii et ämmakas pidi kogu aeg kommenteerima ‘pepu maha, ei lähe eest ära’

Kui minuga ühele poole saadi, siis võeti poiss ja viidi kaaluma ja mõõtma, peale seda pandi ta mulle tissiotsa ja lasti olla mingi aeg. Helistasin see aeg veel emale, et asi tehtud. Oi kui üllatunud ta oli. Temal läks meiega ca 15h valutades, minul ju ainult viis. Ütles, et ta ei jõudnud isegi muretsema hakata, et kuidas asi läheb. Pm peale kõnet tuldi tagasi meie juurde ja siis viidi poiss juba lastearsti juurde üle vaatama. A läks siis temaga kaasa ja mina jäin üksi. Enne seda veel palus ämmakas, et ma püsti tuleks ja kõndida prooviks, et ega mul pea ringi ei käi ja verejooksu ei oleks jne. Kõik oli korras ja siis jäingi üksi päris tükiks ajaks.

Sünnitus palatis olime me kokku kuskil 7h. Tore ämmakas oli, kes lasi meil nii kaua oodata kuni perepalat vabanes. Õnneks keegi sünnitama ei tulnud sama aeg ja meie palatit ei vajanud. Ma olin nii õnnelik, et ikka peretoa saime, sest ma ei oleks küll kuidagi kellegi võõraga ühes toas suutnud olla. Niigi kõik olukord nii uus ja võõras ja kui oleks veel kellegi teisega ka tuppa pandud siis ma ei oleks osanud kuidagi olla, oleks piinlik olnud kui laps nutab ja kuidagi vakka ei jää jne. Aga läks hoopis nii hästi.

Väike nali ka veel juurde hehe

Ps. post on mul juba jumal teab kui kaua valmis olnud ja ma pole seda üles pannud lihtsalt. Wtf miks?

Kui kaua see draftis olnud on? Noh poiss saab juba nädala pärast 4 kuuseks, nii et 😀

Minu parema mälu terviseks! Cheers! Teie C.